Lõpetasin sellel kevadel Lihula muusika- ja kunstikooli ning julgen väita, et need olid mu elu parimad seitse aastat. Mäletan väga hästi, kuidas katsetele minnes kartsin, kohe väga.
Mul polnud aimugi, mis mind ees ootab, kas seal on kurjad õpetajad või hoopis rõõmsameelsed ja lahked. Sinna jõudes oli minu hirm ja kartus kurjade õpetajate ees kadunud. Kõik olid väga toredad ja kui juhtuski, et ma ei saanud aru, mida tegema pean, siis ei olnud mingit karjumist või pahandamist, vaid lahke ja lihtne seletus.
Sama aasta sügisest olin ametlikult muusikakooli õpilane. Päris võimas tunne oli, aga samas oli midagi, mis sellest tundest veel võimsam. See oli aukartus kuuenda ja seitsmenda klassi õpilaste suhtes. Nad ju mängisid niiiiii hästi ja ma olin peaaegu 100% kindel, et mina ei mängi kunagi niimoodi.
Ent aastad möödusid ja loomulikult tuli muusikakoolis õppides juurde esinemiskogemust ning ka minu mänguoskus paranes. Ühel päeval harjutades panin tähele, et väikesed klaveriõpilased jõllitavad mind kuidagi naljakalt. Mul polnud aimugi, miks ja ega ma sellele rohkem tähelepanu ei pööranud.
Aga kui see juhtus uuesti ja siis uuesti, hakkasin aru saama, et nad mitte ei jõllita, vaid hoopis kuulavad. Neil oli tekkinud austus, aukartus – sama tunne, mis minul endal kõige alguses.
Lihula muusika- ja kunstikooli selle aasta lõpetajad
Olgu siin motivatsiooniks mõned laused meie selle aasta lennu lõpukõnest.
Kallid saalisviibijad!
Martin Teppan: Täna oleme jõudnud aega, kui lõpetame Lihula muusika- ja kunstikooli. Tuleb mainida, et see polnud lihtne teekond. Meil käisid peast läbi erinevad mõtted: „Ma ei taha enam siin käia; miks mina pean siin solfitunnis olema, samal ajal kui teised õues mängivad?”. Kuid samas on need mõtted alati peast kadunud naljakate ja lõbusate juhtumistega. Mul tuleb meelde mälestus 4. klassist, kui unustasin oma kitarri tunni ajad ning tegin solfist poppi.
Reno Mark: Minul tuleb selline tore hetk meelde, kui ma olin veel väike, käisin 2. või 3. klassis ja mul oli tohutu aukartus suuremate klaveriõpilaste vastu. Ja kui ma siis lõpuks 6. ja 7. klassis mängisin oma palasid ning pisike tüdruk või poiss jäi suu lahti vaikselt kuulama, sel hetkel sain aru, et nüüd olen mina see suur ja tema vaatab mulle alt üles.
Tahaksime kõik tänada oma õpetajaid, et nad 7 aastat õpetasid meid nii hästi, et väiksematel oli, kelle suhtes sai neil tekkida austus.
Lihula muusika- ja kunstikooli sisseastumiskatsed toimuvad 24. augustil kell 17.00.
Nende kaunite kunstide õppimine on seda väärt, sest mine tea, võib-olla saab just Sinust järgmine Arvo Pärt või hoopis Eduard Wiiralt.
Tule ja proovi!
Lisainfo leiate SIIT.
Svea Stahlman (15)
Lihula Teataja noortepäeva toimetaja
Fotod: Simo Stahlman, Eliise Tiidussalu
