Augusti esimene nädal oli Lihulas üritusterohke: oli rallit, kontserte ja ooperit, kuid lisaks sellele toimus ka VI Lillkirja Festival.
2.-7. augustini oli Lihula mõisas avatud Maie Roosi isikunäitus „Maie Roos ja roositud tekid“, kus lisaks imelistele tekkidele sai näha ka muud autoriloomingut: tikitud vööd, kotid, albumikaaned, lahttaskud, kindad, padjad, aga ka pleedid.
Näitusel käis üle neljasaja inimese Eesti erinevaist paigust ning mitmest välisriigist – Soomest, Rootsist, Hollandist, Itaaliast, Jaapanist ja isegi USA-st.
Maie Roos, kes on ühtlasi ka Läänemaa Kultuurikapitali esimese elutöö preemia saaja, pälvis tänavu ka Lihula aukodaniku tiitli väljapaistvate teenete eest Lihula piirkonna rahvakultuuri pärandi hoidmise ja loomise ning Lihula lilltikandi uurimise, tutvustamise ja arendamise eest.
Lillkirja Festivali niiöelda eelsoojenduseks olid 6. augustil toimunud töötoad, kus kõik huvilised said kätt proovida nii mustri kandmisel kangale, tuniisi heegeldamises kui ka Lihula tikandi tikkimises. “Töötoad olid väga populaarsed ja seda mitte ainult täiskasvanute vaid ka laste seas,” ütles Lihula Lilltikandi Seltsi liige Ilme Figol.
Lihula Lillkirja Festivali ametlik algus oli aga 7.augustil, kui toimus rahvariiete tuulutus, rongkäik, põnevad ettekanded, aga ka võistutikkimine.
Rahvarõivaste hooldamisest ja hoidmisest oli palutud rääkima Silja Nõu, kes jagas nii mõnegi huvitava nippi: selleks, et tanu pitsi ei peaks peale pesu triikima, tuleks teda kuivatada pudeli ümber rullis. Täisvillast seelikut aga ei maksa üldse pesta, mõistlikum on puhastada tolmuimejaga, sest tsentrifuugitud täisvillast seelikud sirgeks triikida on tema sõnul täiesti võimatu.
Rahvariiete asjatundja Mari-Liis Pruul rääkis oma ettekandes kaanonitest ja loomulikkusest Lihula rahvarõivastes ning nentis, et lilltikandis seelikud ei tohiks olla nagu ühe vitsaga löödud. “Kui teha kogu ag ühtemoodi, siis suretame elava traditsiooni välja,” ütles Mari-Liis.
Lihula Lilltikandi Seltsi liige Ilme Figol ütles oma kommentaaris Lihula Teatajale, et inimesed võiksid julgemalt oma rahvariideid tuulutada. “Üsna pea on tulemas Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäev, lisaks sellele on meil veel isesesvus- ja jaanipäev, miks mitte panna selga kaunid rahvariided ja sellega meie pärandit edasi kanda?”
Festivalil esinenud ansambli Veerepeal rahvarõivaid olid kommenteerima palutud Lembe Maria Sihvre ja Silja Nõu, kes nentisid, et Lihula rahvariideseelik oli moeseelik, autorilooming, millest sai rahvariie. Nimelt esimese taolise seeliku õmbles ja tikkis Maria Mustkivi. Naabrinaistele oli seelik meeldinud ning seda hakati ka omale tahtma ja nii neid siis õmmeldi ja tikiti. Seelikule kanti looduses nähtut, aga et igaüks näeb loodust omamoodi ja märkab seal eri asju, said ka seelikukirjad erinevad.
Lihula Lillkirja Festivali käigus oli kõigil soovijatel võimalik jäädvustada enda kauneid rahvariideid ning lasta fotograaf Kermo Figolil teha endast ilusad pildid.
Üritus kulmineerus mõisa saalis, kus toimusid tänuavaldused, loosimine ning autasustamine. Seekordseks võistutikkimisel osales 5 tikkijat ning parimaks tituleeriti Heli Esko, lisaks sellele toimus kõigi külastajate vahel ka loos, mille auhinnaks oli tikitud ese. Seekord naeratas loosiõnn Angelika Pudale.
Kristina Kukk
Lihula Teataja kaastoimetaja
Pildid: Kermo Figol
Lääne Elu Galerii: lillkirjapidu Lihulas. Lihula rahvariideseelik oli omal ajal moeröögatus
