Tänaõhtuse lõppkontserdiga, mis algab kell 19 Lihula Eliisabeti kirikus, pannakse punkt VII Lihula Klassikalise Muusika Festivalile, mille korraldajaks on perekond Järvi noored muusikud.

Selle aasta festivali viimasel kontserdil tuleb ettekandele Austria helilooja Anton Bruckneri keelpillikvintett. Lisaks saab kuulda Sibeliuse 150. sünniaastapäeva puhul tema kauneid lühiteoseid Andante festivo ja Impromptu. Külalisesinejana on lõppkontserdile kutsutud viiuldaja Juhani Palola Soomest.

INTERVJUU: Miina ja Mihkel Järvi, Lihula Muusikapäevade peakorraldajad

Te olete juba seitse suve järjest juulikuus Lihulas muusikafestivali korraldanud, see on päris pikk aeg?

Mihkel, Miina ja Marius Järvi. Foto: erakogu

Miina: See aeg ja need aastad on nii kiiresti läinud, täitsa uskumatu.

Mihkel: Oleme kunagi varem Lihulas ka üksikuid kontserte andnud, kuid siis tekkis mõte, et tuleks teha üks festival.

Kuidas ja kust selline mõte, et see festival just Lihulas teha?

Miina: Meie vanaema on pärit Lihulast ja vanaisa Vatlast. Vanaisa on siinsamas majas (praeguses KUMA majas) koolis käinud.

Mihkel: Lapsepõlves oleme siit palju kordi läbi sõitnud, nii et koht oli meile tuttav.

Miina: Lihula on hästi ilus ja sümpaatne linnake, kus väikesel alal niivõrd rikkalik kontsertpaikade valik.

Mihkel: Põhimõtteliselt on siin jah igaks asjaks oma koht, kuhu sobib teatud tüüpi muusika, ja see valik laieneks veelgi, kui ka mujal oleks klaver. Siiani oleme kõik klaverikontserdid KUMA saalis korraldanud, ainult ühel korral viisime klaveri kirikusse. Ka mõisa saalil on ses osas suur potentsiaal ja seal on suurepärane akustika.

See festival toimub teie ja kohaliku kogukonna koostöös ja praeguseks on teie korraldatavad Lihula Muusikapäevad siinse suve loomulik osa, kas see on algusest peale nii olnud?

Miina: Esimene inimene, kellega mina selle ideega seoses ühendust võtsin, oli Kersti Ajaots. Ta oli hästi positiivne ja abivalmis ning haaras sellest võimalusest kohe kinni. Võib öelda, et tema on see, tänu kellele see festival siin toimub.

Mihkel: Algusest peale on meid palju aidanud ka Piia ja Kaido Saak ning Tiina Lobja. Suureks abiks on olnud ka Asso Niin, Liisa Vaimla, Merje Vahula ning kõik teised.

Miina: Uskumatult tore on siia tulla, sest kõik kohalikud on nii lahked ja toredad ning eriti lihtne on midagi korraldada, sest sisuliselt võimaldatakse meile kõike, mida vaja. Mõnes mõttes on lausa kontrast, et tuled siia ja raske uskuda, et inimesed on nii abivalmis. Neid, kes meid aidanud, on ikka päris palju, ja oleme neile kõigile hästi tänulikud.

Nende seitsme aasta jooksul olete siin Lihulas kindlasti nii mõndagi kogenud. Mis on need hetked, mis eriliselt meelde jäänud?

Miina: Meil on välja kujunenud selline traditsioon, et juba 6 aastat järjest on festivali viimasel õhtul, pühapäeval olnud äikesetorm.

Mihkel: Eelmisel aastal oli eriti hull, oli tunne, et viib kirikutorni minema, nii et vaatame, kuidas täna õhtul läheb.

Miina: Üks meeldejääv hetk oli kindlasti see, kui mõisa öökontserdi juurde kuulus ka ühistöö projekt, kus tuttavad kunstnikud Soomest Kuutti Lavonen, Kaisu Sirviö, Matti Hintikka, Kalle Berg, Elina Sipilä, tegid maali ja meie mängisime. Esitusele tuli helilooja Modest Mussogrsky „Pildid näituselt”, ja seal oli siis nii, et iga maaliga käis kokku spetsiaalne lugu.

Mihkel: See oli seesama kord, kui meie üllatuseks oli saalis publiku hulgas ka Soome endine president Tarja Halonen.

Sel aastal esines Muusikapäevde raames ka Ameerika Ühendriikide puhkpillikvintett, kuidas see koostöö tekkis?

Miina: Ameerika Saatkond võttis meiega ise ühendust ning pakkus, et neil on selline variant ja võimalus. Minu arust oli väga hea, et see USA merejalaväe puhkpillikvintett Lihulasse tuli, see andis kokkuvõttes palju juurde.

Teil on erakordne perekond, kus muusikaga tegelevad kõik perekonnaliikmed. Kas see kõik oli asjade loomulik käik või ikkagi teadlik valik, et kõik teie pere viis last tänaseks päevaks muusikud on?

Mihkel: Meie kõige vanem vend, Marius, tema otseses mõttes pandi tšellot mängima. Meie isa tšello õpetaja Laine Leichter tuli meile külla, tõi kingituseks kaasa tšello ning Marius hakkas seda tšellot mängima. Praegu töötab Marius Rahvusooper Estonias.

Miina: Meie ema Mari käis ühel konkursil saatmas viiuliõpetaja õpilasi saatmas. See viiuliõpetaja ütles: „Too see tüdruk minu juurde, ma hakkan talle viiulit õpetama,” ma olin siis nelja aastane, ja siin ma nüüd olen, mängin tänase päevani.

Mihkel: Ma täpselt ei tea, aga oli umbes selline olukord, et hakkasin juba 7 saama ja kooli minema ning ema oli natuke mures, et mida minuga peale hakata, sest teised kõik juba mängisid.  Muusikakeskkooli sisseastumiseksamil mängisin koerapolkat ning sain klaveri erialale sisse.

Miina: Vend Madis mängib vioolat. Temaga oli ilmselt nii, et kuna kõik teised olid sellel teel, pandi tema ka. Madis mängis alguses viiulit ning tal oli väikesest peale unistus, et temast saab dirigent. Praegu tegeleb ka heliloominguga, tema teeb meil jah mitmeid asju. Praegu mängib Rahvusooper Estonias.
Väikevend Martin mängib viiulit. Kui kõik mängivad mingit instrumenti, siis ei saa olla üks inimene, kes ei mängi.

Kui vaadata teie ülejäänud perekonda ning muusikute kontsentratsiooni, ei tule vist neid eeldusi ega põhjuseid kaugelt otsida?

Miina: Meie ema Mari mängib klaverit ja isa Teet tšellot. Isa töötab Soomes Lahti orkestris, ema on Lahtis klaverisaatja ja klaveriõpetaja.

Mihkel: Kui mõelda üldisemalt ja laiemalt, kust see muusika asi on alguse saanud, siis meie vanaisa Vallo Järvi on Neeme Järvi vend. Vanaisa hakkas mängima löökpille, kitarri ja esines erinevates džassbändides, millest tuntuimad „Rütmikud” ja „Kuldne Seitse”. Oli terve elu Rahvusooper Estonia dirigent. Tema hakkas oma vend Neemele õpetama ksülofoni ja dirigeerimist.

Miina: Neeme ja Vallo ema ehk siis meie vana-vanaema Elss oli harrastaja muusik, kes ajas oma poegasid harjutama. Tal oli see, et ise oli ka kunagi tahtnud kangesti muusikaga tegeleda, aga tema ema ei lubanud pilli harjutada, vaid käskis millegi praktilisega tegeleda, nii et ametilt oli meie vana-vanaema tegelikult juuksur.
Neeme Järvi tütar, Maarika Järvi, on nende pere ainus instrumentalist ja tema on korduvalt ka Lihula Muusikapäevadel esinenud. Paavo ja Kristjan Järvi on dirigendid, kes dirigeerivad üle terve maailma.

Mihkel: Meie isa vend Andrus Järvi on Oulu orkestris vioola mängija. Ka nende peres tegelevad kõik vähemal või rohkemal määral muusikaga.

Kuigi see festival pole veel isegi läbi, on teil mõtetes juba järgmine kord, kui Lihulasse kontserti andma tulete. Millal see juhtub?

Miina: Juba kolm aastat on Lihula mõisas toimunud Lihula Muusikapäevade poolt korraldatav jõulukontsert, mis on plaanis ka sel aastal, nii et kohtumiseni jõulude ajal.

Mihkel: Kindlasti on plaanis jätkata ka Lihula Klassikalise Muusika Festivali traditsiooni. Juba praegu mõtleme, kuidas seda sündmust järgmisel suvel nii kohalike kui Lihulast mööda sõitjate jaoks nähtavamaks muuta.

Lisainfo: ERRi videouudis   “Lihula on nädala lõpuni klassikalise muusika päralt”

Fotod: Otto Kallioinen
Intervjueeris: Kristi Märk