Pärnu Postimees avaldas 29. detsembril kokku kaheksa erinevat artiklit Lihulast. Neist neli toome ka meie lugejateni: esimene lugu räägib Lihula katlamajast.
Lihula katlamaja hoidlas kõrguvad heinapallid nagu suurfarmi küünis, kus loomade talvesööt on korralikult virna laotud, ainult et siit lähevad ligemale 350-kilosed pakid katlasse ja annavad sooja poolele linnale.
“Kõik valla objektid on siin taga, nii et pool või natuke rohkem tarbijaid on meie asutused,” seletab OÜ Lihula Soojuse juhatuse esimees Tõnu Teesaar.
Hein lõhnab hästi, see on kuival ajal tehtud. Katlatoite varu on hiigelvirnast kuuks ajaks, lisa veetakse küünidest, kus hoiul on selline varu, et jätkub kogu talveks. Luhaheina kasutab kodumaal kütteks vaid Lihula Soojus, pakk põleb katlas tund aega ja annab megavatt-tunni soojusenergiat.
Teesaare ja juhatuse teise liikme Margus Källe jutu järgi läks ideest teostuseni kümme aastat. Kunagine Lihula sovhoosi katlamaja oli ehitatud masuudi- ja kivisöeküttele ja seadmed vananenud.
Uue tehnoloogia kasutuselevõtt ja küüniosa ehitus sai võimalikuks aastat kaheksa tagasi, kui taastuvate biokütuste projektile pani oma rahaõla alla EEA & Grants ehk Islandi, Liechtensteini ja Norra Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanism. Selle kaudu sai OÜ Lihula Soojus 735 000-eurosele projektile pool raha, ülejäänud oli ettevõtte pikaajaline laen.
Mahuka ettevõtmise siht oli vähendada kasvuhoonegaaside tootmist, mitmekesistada valla majandust ja säästa raha, aga kõige määravam oli säilitada Matsalu rahvuspargi poollooduslikud maastikud.
Rekonstrueeritud katlamajas võib katla alla kühveldada heina, põhku, pilliroogu. Eelistatud on Kasari jõe luhtadelt tehtud hein.
“Mure hakkas pihta Matsalu rahvuspargist, sest nad nägid, et avamaastikud hakkavad kinni kasvama, kuna põllumajandustegevus taandus sealt 1990. aastatel ja nad hakkasid otsima lahendusi, kuidas need maastikud uuesti tarvitusele võtta ja tekkis kaks ideed,” räägib Teesaar.
Need kaks ideed olid kas lihaveiste kasvatamine või tekkiva lahtise biomassi kasutamine kütteks. Alguses oli keskmes pilliroog, mida kasvab tuhandetel hektaritel, kuid uuringutest järeldus, et kõige parem on kasutada kütteks luhaheina, mille kättesaamiseks pole vaja uut tehnoloogiat leiutada.
“Siin on kokku saanud Taani päritolu tehnoloogia ühes süsteemidega ja põllumajandusettevõtjad oma seadmetega. Pluss on see, et me ei pidanud midagi erilist leiutama ega ehitama, olemasolevad asjad tuli üksnes uutmoodi kokku panna,” jätkab Teesaar.
Kevaditi korraldab vallale kuuluv äriühing Lihula Soojus kütuse hanke, et põllumajandajad teaksid, kui palju nad peavad suvel kütteheina tegema. Matsalu rannaniitude ja Kasari jõe ligemale 3000 hektari suurusel luhal võib niiduki tööle panna juuli keskpaigast. Varujate põhimure on, et heinapakid saaksid kohe varjule veetud, sest ööniiskuse kätte need jääda ei tohi. Siis kvaliteet kannatab, kütteväärtus väheneb.
“Luhahein täidab kahte eesmärki: katlamaja kütus esiteks ja rahvuspargi maastike säilitamine teiseks,” seletab Källe. “Kui suvi on märg ja luhaheinamaadele ei saa minna, kütame hakkpuiduga. Hädaolukordadeks ja tippkoormuse ajaks väga külmal talvel on meil põlevkiviõliga kütmise võimalus.”
Katlamaja rekonstrueerimise järel oli Lihula Soojuse järgmine samm kaugküttevõrgu uuendamine ja lisaühenduste rajamine. Keskkonnainvesteeringute keskus toetas rohelise investeerimisskeemi meetmest umbes 220 400 eurot maksnud projekti veidi alla poole rahaga. Katlamajal on 19 tarbijat, nende hulgas tarbijate ühistu Konsumi pood ja seitse korterelamut.
Päevakorral on ligemale kahe kilomeetri pikkuse kaugküttetorustiku uuendamine ja seni maapealsete torude väljavahetamine ja silma alt peitmine, et vähendada soojuskadu.
“Nii masuudi kui põlevkiviõli raha maksame piirkonnast välja, aga sellise majandusmudeli puhul tiirleb raha, mis me küttetooraine ostuks kulutame, siin piirkonnas ja jääb siia – see on kõige suurem lisaväärtus,” tõdes Teesaar.
Silvia Paluoja
Pärnu Postimehe reporter
Päise pilt: erakogu
Kõik Pärnu Postimehes ilmunud Lihula valla teemalised artiklid on kättesaadavad siit.
