Loading... (0%)

Katrin Lehtpuu stardib pühapäeval täismaratoni distantsil

05 September 2017

Mullu detsembris kutsus Marathon100 kõiki jooksusõpru kandideerima projekti “Eesmärgiks SEB Tallinna Maraton 2017”, kus Lihula neiul Katrin Lehtpuul õnnestus pääseda kuueliikmelisse meeskonda ning alustada treeningutega, et läbida oma elu esimene täismaraton.

Nüüd, mil SEB Tallinna Maratonini on jäänud kõigest kuus päeva ning Katrinil on selja taga pool aastat kestnud treeningprogramm, mitmed võistlused ning isiklike rekordite parandused, on paslik uurida, mis tunnetega ta pühapäeval starti läheb.

Katrin, ma tean, et mitmed inimesed on sinu käest seda juba uurinud, kuid küsin siiski: mis tunded valdavad sind kuus päeva enne võistlust?

Peetri jooks. Foto: Viljar Vahter

Tunded on vastandlikud, peaaegu terve see aasta olen justkui ainult seda päeva oodanud, kuid mida lähemale see jõuab, seda suurem on hirm. Kohati valdab ka kerge paanika, peas keerlevad küsimused kas ma olen valmis ja kuidas ma jaksan. Lisaks tuleb mõelda viimastele ettevalmistustele.

Püüan jälgida mida söön, kui palju magan, üritan vältida endale trenniga ja trennis liiga tegemast. Olen enam-vähem mõelnud läbi riietuse, millega maratoni jooksen, et oleks mugav ja ei hõõruks, soetanud geelid, lugenud, mida ja millal tarbida, käinud massaažis ning lasknud ettevaatuse mõttes oma põlve füsioterapeudil toestada, sest koormavamatel päevadel on see endast veidike märku andnud.

Kõike seda kirja pannes näib endalegi, et lisaks teadmisele, et maraton on jooksuvõistlus, pead teadma veel nii paljusid pisemaidki detaile, mis võivad sooritust mõjutada. Eelneva kogemus puudumise tõttu peabki võtma aega, et lugeda ja uurida teiste kogemusi ning natuke lootma ka õnnele, et kõik õnnestub nii nagu vaja.

Kuidas on kulgenud sinu pool aastat kestnud treeningud?

Ligi pool aastat teadlikke treeninguid Kaupo Tiisläri juhendamisel on kulgenud edukalt: sellest annavad märku ka kõik isiklike rekordite parandused erinevatel distantsidel. Treeningud on kulgenud lenneldes nagu ikka kipub olema asjadega, mis meile väga meeldivad.

Kui esimene mõte projekti pääsedes oli, et millal ma leian aja viiele treeningule nädalas, siis täna võin öelda, et see on tegelikult olnud lihtne. Õnneks ei ole mul probleemi enese motiveerimisega ning olen äärmiselt kohusetundlik, seetõttu kõik, mis sai treeneri poolt kavva pandud, on tehtud. Tegelikult on see ju minu enda huvides, sest võistelda on lihtne, kui trennis on pingutatud.

Jooksukilomeetreid on sel aastal kogunenud enneolematu hulk: juuli oli oma 260 kõige mahukam, aga ka kõigil teistel kuudel alates aprillist on kilometraaž ületanud 200 piiri.

Täna tean juba, millest käib jutt kui kõne alla tuleb lõigutrenn, rütmi- , taastav või pikk jooks. Kindlasti tunnetan paremini nii end kui oma piire, tean, millise tempoga olen võimeline jooksma 10 või 21,1 km distantse. Pühapäeval saan loodetavasti teada, kas ja millise ajaga olen ma võimeline jooksma maratoni, seda esimest.

Rapla-Kehtna maanteejooks tõi Katrinile viienda koha.

Millise tulemusega plaanid läbida maratoni ning mis eesmärgi on sulle seadnud treener Kaupo Tiislär?

Minu enda suurim soov on läbida antud distants ning jõuda finišisse, ehkki jah, paar päeva tagasi sain treener Kaupo Tiislärilt e-maili, milles must-valgel kirjas millise ajaga võiksin SEBi maratoni lõpetada ning millise tempoga joosta. Ma ei tahaks seda kõva häälega välja öelda, sest millegipärast kipub sageli olema nii, et just siis, kui miski on välja hõigatud, läheb kõik risti vastupidi.

Üks asi on iseenda ootustest kehvem olla ning seda vaid oma peas teada, hoopis teine on neid ootusi teistega jagada ning siis pettunud saada.

Kaupo prognoos on muidugi lootustandev, on äärmiselt südantsoojendav lugeda kui keegi Sinusse ja Su võimetesse usub. Nüüd on vaid küsimus kas ja kui palju ma ise usun. Püüan mõelda nii, et garantii on mu enda tehtud töö ja see teadmine, et olen ilma viilimata korralikult viimase poole aasta vältel etteantud kava täitnud. Iga samm ja meeter ja kilomeeter ning viimasel ajal ka iga mõte on olnud ettevalmistus 10. septembriks.

Foto: Sirelin Iiris Sammalpärg

Mida projektis osalemine on Sulle andnud või mida oled pidanud ohverdama?

Projektis osalemine on andnud mulle palju: nende minutite ja tundidega jooksurajal olen võitnud aega iseendale, lisaks on antud ettevõtmine tulnud minu ellu kuidagi väga õigel ajal, hoidnud mind teatud mõttes tasakaalus, andnud eneseusku ning päästnud mind teinekord ka iseenda emotsioonide käest. See pool aastat on mõneti olnud jupike teekonnast iseendani, nii füüsiliste võimete kui ka muu elu mõistes. Jooksmine ei ole lihtsalt sport, see on palju enamat.

Ohverdustest rääkides peab tunnistama, et neid ei ole ma pidanud tegema, kui siis nii palju, et mõningaid muid asju olen teinud mõõdukamalt kui varem, aga ära jätnud pole tõesti midagi. Üheks minu motoks on olnud: elus peab kõike olema ja kõike peab saama teha. Ja saabki, kui väga soovida ning natuke vaeva näha.

Nii nagu ühised hobid laiemalt, nii on ka jooksmine midagi, mis inimesi ühendab ning seetõttu olen ma juurde saanud mitmeid uusi tuttavaid-sõpru. Jooksurahvas on kohe väga sõbralik ning toetav. Rajal ning selle ääres olevad innustavad inimesed aitavad lisaks kaasa piiride nihutamisel ning tõukavad tagant emotsionaalses mõttes – seetõttu ei ole end võistluseks valmis seada sugugi keeruline.

Niisiis, olen positiivne, pakin laupäeva õhtul oma asjad ning täpselt kell 9 pühapäeva hommikul võib nii minu kui ka kõigi teiste jooksjate pidu kestusega 42,2 kilomeetrit alata.

Kerget jalga meile!

 

Lihula Teataja ühineb Katriniga ning soovib kõigile pühapäeval startivatele Tallinna SEB maratoonaritele kerget jalga!

 

 

Kristina Kukk
Lihula Teataja toimetaja

Admin - post author

No other information about this author.