Janar Sõber. Foto: Katrin Pärnpuu
Selles kirjatükis räägin oma unistusest, mis puudutavad Lihulat, meie kooli ja kooli noori. Üks tark mees, kes meil koolis külas käis, arvas, et unistustest tuleb rääkida, siis lähevad need täide.
Nii nagu meie kooli õpilased, kes panid sel aastal kirja oma unistused meie koolist, tegin seda ka mina. Ma riskin ja räägin välja oma unistuse, lootuses, et ehk läheb see täide…
Minu unistuste kool
Kui mul sündisid lapsed, mõtlesin et minust saab maailma parim isa. Ka siis, kui sain treeneriks ning hakkasin õpetajaks, lubasin endale, et minust peab saama maailma parim treener ja õpetaja. Kooli juhtima hakates võtsin endale ühe eesmärgi – teha Lihula koolist maailma kõige parem kool.
On olnud perioode, kus olen nõudnud endalt ja oma õpetajatelt rohkem, kui tööandja või ülemus seda tegema peaks, olen olnud iseendale kõige karmim kriitik ja õelaim kubjas. On olnud raskeid ja keerulisi perioode. Eesmärk, mille nimel tööle hakkasin, näis ju võimatu.
Ühel esmaspäeva hommikul oli minu töölaual õpilaste unistused seoses Lihula kooliga. Lugesin neid ja leidsin Epp Sillukse kirjatüki, mille pealkirjaks unistuste kool ning seal olid kirjas järgmised read:
“Koolis on vaja kokkuhoidu ja armastust. Kui ma tulen hommikul tundidesse või astun koolimajja sisse, pean aru saama, et olen siin oodatud, minust hoolitakse ja väärtustatakse just sellisena, nagu ma olen. Naeratav direktor hommikuti ongi, kes teeb minu kui õpilase hommikul positiivseks ja säravaks. Mina olen arvamusel, et koolina on Lihula väga hea ning olgugi, et väike kool, siis on siin väga tore. Inimene saab rahul olla ainult sel juhul, kui teda ümbritseb headus. Olen ümbritsetud parimast klassist, suurepärastest õpetajatest ning üle mõistuse tublist direktorist. Unistuste kool on juba loodud ning ma jätkan siin oma kooliteed.”
Peale nende ridade lugemist olin saanud ühe kõige tähtsama õppetunni oma elus. Maailma parim ei ole mitte tiitel või medal, vaid suhtumine. Kui ma suhtun iseenda asjadesse ja tegevustesse, oma kodukohta ning end ümbritsevatesse inimestesse – emasse-isasse, õpilasesse, õpetajasse või kooli kui maailma parimasse, siis see muutubki maailma kõige paremaks asjaks. Maailma parimaks asjaks minu jaoks. Ja see ongi oluline.
Head kooli ei tee mitte direktor ega õppealajuhataja, vaid kõik koos, kes siin majas toimetavad – kokad, koristajad, ringijuhid, treenerid, lapsevanemad, õpetajad ja peamiselt ikka teie – õpilased!
Ma tahan tänada kõiki, kes te olete aidanud teha Lihula gümnaasiumist maailma kõige parema kooli.
See ongi minu unistus. Hoiame seda!
Janar Sõber
Lihula Gümnaasiumi direktor
RJK Leola asutaja ja treener
Artikkel ilmus esimest korda eelmise aasta koolilehes Tikker
ning teist korda Lihula Teataja jõulueris
