Loading... (0%)

Aasta gümnaasiumiõpetaja tiitli pälvis eesti keele ja kirjanduse õpetaja Heli Raavel

05 oktoober 2017

Tänavuse nelja aasta õpetaja seast leiame gümnaasiumiastme õpetaja Heli Raaveli. Intervjuust selgub, milliseid õpetamismeetodeid õpetaja ise kasutab, milliste saavutuste üle on kõige uhkem ja palju muudki!

Kas olete oma õpetaja ameti jooksul pälvinud mõne tiitli? Kui jah, siis mille eest?

Tõepoolest, 2013.aastal sain tunnustuse Läänemaa tunnustatud koolijuht, siis kaasnes sellega ka Lihula Gümnaasiumi aasta õpetaja tiitel. Tookord oli põhipõhjuseks mittestatsionaarse õppe käivitamine. Alustasime nullist ja esialgu tuli kogu süsteem paika panna mingit kogemust omamata. Tänaseks, kui esimesed lõpetajad hakkavad kõrgkooli lõpetama, on hea meel, et sellega sai tegelema hakatud.

Kas olete enda praegustesse õpetamismeetoditesse rakendanud ka mingeid nippe sellet ajast, kui ise alles koolis käisite? Kui jah, siis milliseid?

Kindlasti. Ma astusin klassi ette otse keskkoolist ja ainukeseks abimeheks oligi koolis kogetu. Alustades õpetajana nooremana kui tänased abituriendid, pidi  kasutama ellujäämiseks oma õpetajate parimaid nippe, mis minu arvates “töötasid”. Ja töötavad siiamaani. Mul on olnud palju suurepäraseid õpetajaid, kelle “käekirja” järgida. Tahtmata kedagi kõrvale jätta, tooksin välja siiski mõned nimed erinevatest kooliastmetest: minu esimene õpetaja Milja Paldis,Lembit Henk, Ülo Abram Härmi Arumäe, Armas Kuldsepp, Roland Tammeorg, Nadežda Zautina, kõrgkoolist Mati Hint. Oi, neid on palju, keda veel nimetada. Ausalt öeldes on ainus põhjus, miks ma eesti keelt õppisin, minu keskkooli eesti keele õpetaja Härmi Arumäe, sest hingelt olen ma pigem matemaatik kui filoloog.

Mida olete nende aastatega saavutanud, kui olete õpetaja olnud? Millise saavutuse üle kõige uhkem olete?

Ma olen uhke kõigi oma õpilaste üle, sest igaüks neist on omamoodi eriline. Ma ei oska arvatagi, kui palju õpilasi ma nende 35 aastaga õpetanud olen. Muidugi, uhke olen ma siis, kui nad mind hiljem ka ära tunnevad või ise juba midagi saavutavad või kokkutulekutel meeles peavad või mulle on usaldatud midagi, mida terve elu endaga kannan või …

Ma olen uhke oma kolleegide üle, sest üksi ei tee ka õpetajana koolis midagi, kui teised sama sammu ei astu. Tuuleveskitega võib võidelda kuskil mujal, koolis peab pärituul puhuma, et häid tulemusi saavutada.

Kui rääkida möödunud aastast, mille eest värske tunnustus pärit on, siis on isegi raske pingerida koostada.

Ühel koolitusel anti meile jupp nööri ja paluti iga aasta jooksul tehtud hea asja kohta sõlm teha. Esialgu oli mul kaks sõlme. Lihtsalt ei mõtle selle peale, et kas üks või teine asi nüüd millegi poolest parem on. Hiljem sai nöör sõlmi täis.

Aga veelkord: iga saavutuse taga on õpilased. Ma püüan tekitada eelmise kooliaasta loetelu, aga kõik ei tule ehk meeldegi: I, II ja III koht maakondlikult emakeeleolümpiaadilt, II koht Sten Roosi muinasjutuvõistluselt, E.Enno omaloomingukonkursi ainus äramärgitud gümnasisti lugu, väitluse Eesti meistrivõistlused, riigieksamite tulemused, Tikker areneb jõudsalt, minu klass teeb mulle igapäevaselt rõõmu. Teinekord olen väga rahul tavalise ainetunniga, mitte sellega, mis mul öelda on, vaid sellega, kuidas õpilased kaasa tulevad. Aga paraku olen ma seda sorti, et ma ei oska teisi  väga kiita, aga enesetunne on hea.

Seda ei saagi öelda, et kõige uhkem, sest juba homme võib juhtuda veel midagi vahvamat. Minu jaoks pole koolis kunagi kahte sarnast päeva, rääkimata kahest ühesugusest tunnist. Mind ei häiri, kui plaanitu vastu taevast lendab, sest väljapääs on alati olemas. Kõige värskem tõuseb paratamatult pinnale. Kas ma ei peaks praegu uhke olema 11.klassi üle, kes stiilinädalal tõeliselt särab?

Mida arvate väitest “õpetajaks sünnitakse, mitte ei saada”?

Minu arvates sünnitakse. Aga nagu beebi puhul kasvatakse kogu aeg suuremaks ja arenetakse edasi. Ainult kaasasündinud õpetamise geenist on vähe. Teistpidi, peast pedagoogiks ka ei tohi muutuda.

Milline on õpetaja tähtsaim omadus?

Ühe sõnaga? Kui sa nüüd loodad, et ma vastan tarkus, siis eksid. See on küll oluline, aga mitte kõige olulisem. Ma tean küll, aga ei oska defineerida. Võib-olla siis oskus ja tahe mõista ning sellega peab kaasnema usaldus, mõlemapoolne. Mõista igas olukorras, igasuguseid olukordi, keda tahes, millal iganes. Hukka mõista on lihtsam, aga püüda mõista ilmvõimatuid olukordi või käitumist pole igakord lihtne. Ka nõmedusel on põhjus, ainult et see tuleb avastada. Puberteedieas väljendatakse end mõnikord lausa tobedalt, aga sellel on sügavad juured. Õpetaja peab olema selgeltnägija, kes tõde aitab otsida.

Kuidas on õpilased muutnud Teid kui õpetajat ning mida Teile õpetanud?

Muutnud ei ole, hoidnud on. Õpetanud mõtlema, nagu noor inimene mõtleb. Õpetajana ei saa ma kunagi öelda: “Aga meie ajal oli nii.” Mälestusi võin jagada ja teengi seda, aga tänapäevast mõtteviisi ei saa eirata.

On teine sõna – muutunud. Ja seda on palju: õpetamises, õppimises, suhtumises, suhtlemises.

Kas Teie õpetamismeetodite puhul kehtib ka lause, et “kui tervet harjutust ei jõua, tee pool, aga tee hästi.”?

Päris nii see ei ole. Kui uuele õppekavale üle minnes juhtus, et enam polnud õpikuid, millest õpetada, heidutas see esialgu üpris kõvasti. Mõne aasta möödudes sain aru, et tegelikult iga õpik piirab ka õpetaja loovust ja vabadust. Kui ainekava valdan, siis tean täpselt, mida ja kuidas õpetada, olulised teemad tuleb ära ÕPPIDA ja siis ka loovust arendada. Aga sel juhul on küll nii, et kui midagi tuleb ära teha, siis peab see ka tehtud olema. Ma ei anna just eriti tihti kodutöid, peamise peab jõudma tunnis tehtud. Sel juhul ma poolega ei lepi.

Õpetaja Heliga vestles Õnnela Lilleoja.

Erik Mikkus - post author

No other information about this author.