Loading... (0%)

VILISTLASED-ÕPETAJAD: kooliajast on mõtted kirja pannud Väino Põld

04 juuni 2016

Oma kooliajast kirjutab Väino Põld.

Scanväino2Meie Jaama tänava koolimaja on 52 aastat vana. Olen selle majaga suuremal või vähemal määral seotud olnud kõik need 52 aastat. Alustasin oma õpiaastaid värvilõhnalises Lihula Keskkoolis 1964. aasta sügisel 6. klassis. Varem elas meie pere Vändras ja 1.-5. klassini käisin Vändra Keskkoolis.  1. septembri 1964. aasta hommikul kogunes koolipere vana koolimaja (praegune KUMA) ette, et mööda Jaama tänavat rongkäigus liikuda uue koolimaja juurde. Minu uueks klassiks sai 6.b klass ja klassijuhatajaks õpetaja Vaike Suislepp. Kooliajast on meelde jäänud, et hindamine oli palju rangem kui praegu. Ka õpetajad olid hästi ranged ja nõudlikud. Näiteks kirjandis võis olla ainult kaks komaviga, siis said veel hindeks „viie“. Kui mõni tunnikontroll või kontrolltöö ebaõnnestus, siis järelvastamise võimalust ei olnud. See sundis kogu aeg hoolega õppima. Tihti sai ka spikerdada. Õnneks mina kordagi spikriga vahele ei jäänud. Iga õpetajaga ei julgenudki ega olnud see ka võimalik. Kui aga kodus oli spikker valmis tehtud, oli uus materjal läbi töötatud ja õpitud, sest spikril olid kirjas kõige olulisemad märksõnad. Meenub, et 9. klassis oli ajaloos tunnikontroll. Mul oli uus osa õppimata ja spikrit ka ei olnud. Midagi oli siiski eelmisest tunnist meelde jäänud. Kiitsin siis nii palju Leninit, kui tunni teemaga kokku sobis ja oh üllatust! Järgmisel tunnil teatas õpetaja, et ainuke, kes kahe klassi peale kodus oli õppinud, on Väino. Tema sai ainukesena hinde „5-“. Pooled õpilased said hindeks „2“. Praeguses meedia- klassis oli füüsika-keemia kabinet. Igal õppeaastal oli III veerand laboratoorsete tööde veerand. Selleks oli kohe eraldi töövihik ja katseid sai teha iga tund. Nii sai ka õppematerjal paremini selgeks. Vahetundide ajal pidi koridori ühest otsast teise ringis jalutama. Korrapidaja õpetaja jälgis, et kõik õpilased jalutaksid. Sel ajal kandsid kõik õpilased kohustuslikku koolivormi ja mütsi. Kui puudusid vahetusjalatsid või pioneeridel punane kaelarätt, siis koolimajja ei saanud ja pidid koju minema vahetusjalatseid tooma või kaelaräti kaela siduma ning uuesti kooli tulema. Kaelarätil oli ka oma kindel sõlm, selle tegemist pidi õppima ja harjutama, et see korrektselt välja tuleks. Oktoobrilapsed kandsid Lenini pildiga oktoobrilapse märki,  kandmine oli kohustuslik.

Algklassides oli iga õpilane nädal aega korrapidaja õpilane. Tema kohustuseks oli kontrollida, kas kõigil klassikaaslastel on kaasas kamm ja taskurätik. Veel kontrollis korrapidaja, kas õpilastel on kael ja kõrvad puhtad. Puuduste esinemise korral kirjutas korrapidaja õpilane spetsiaalselt selle jaoks võetud vihikusse märkuse. Näiteks: “Antsul ei ole täna kaasas kammi.” Korrapidaja õpilase kohustus oli vahetunnis klassiruumi akende avamine, tahvli pühkimine ja koolitundide lõppedes klassiruumi korrastamine.

Hästi tihti oli igasuguseid kooliväliseid üritusi ja pidusid. Pidid ju sel ajal kõik õpilased olema oktoobrilapsed, pioneerid ja suuremad õpilased komsomolid. Mina olin igal peol konferansjee. Lugesin ka ise luuletusi ja esinesin solistina. Ükskord oli mul eesti keeles luuletus pähe õppimata ja sain kahe. Eesti keele õpetaja ütles, et kui tahad kahte parandada, pead peol esitama Friedebert Tuglase poeemi „Meri“. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui see poeem pähe õppida ja peol esitada „Ju lapsena ihkasin merd ääretult mina…” Väga populaarne oli keskkooli ajal meie klassi poiste ansambel. Igal koolipeol esinesime oma kavaga. Praeguses Ehituskeskuse kaupluses oli sel ajal kino ja kultuurimaja. 1970. aastal Lenini 100. sünniaastapäevaks pidin solistina laulma kultuurimajas laulu „Au Leninile“ ja refrääni saatis terve kooli tütarlaste koor. See laul on mul siiani meeles.

Sporti tehti sel ajal palju rohkem kui praegu. Ei olnud ju nii palju muid ahvatlusi – arvutit, nutitelefoni ja igas peres polnud isegi televiisorit. Ise käisin korvpalli- ja kergejõustiku- treeningutel. Mõnel päeval oli kaks treeningut, nii korvpall kui kergejõustik. Korvpalli õpetas õpetaja Luigi Koik ja kergejõustikku klassijuhataja Armas Merevoo. Tollastel rajooni koolinoorte meistrivõistlustel saavutasin erinevatel aladel auhinnalisi kohti 800 m, 1500 m ja odaviskes. Keskkooli lõpus andsin juba ise noorematele õpilastele korvpallitreeninguid. Ilmselt sellest ajast tekkis juba huvi õpetaja elukutse vastu.

Keskkooli ajal toimusid koolis igal aastal seltskonnatantsu kursused. Paljud poisid tuletasid enne järgmist tantsutundi mõnda tantsusammu meelde poiste WC-s. Mina pidin siis kas tango või fokstroti samme ette näitama.

10. klassi 1968. aasta kevadel maikuu lõpus sõitsime kogu kooliperega viimast korda kaasa Tallinn-Virtsu rongiga. Ühtlasi oli see tore ja samal ajal ka kurb sündmus.

Untitled-21Keskkooli ajal oli 10. klassis suvevaheajal kahenädalane tööpraktika. Ühe nädala istutasime ploomi- ja õunapuid, teisel nädalal olime traktoristid. Vana sovhoosi õuna- ja ploomiaed ongi meie klassi rajatud. Traktoristi praktika seisnes kartulite muldamises. Sel ajal oli traktoriõpetus kohustuslik õppeaine, kuigi me traktoristi kutsetunnistust ei saanud.

Keskkooli lõpetasin 28. lennus 1970. aastal ja meeles on see, et otse lõpupeolt viis klassijuhataja Armas Merevoo terve klassi mõisamäele päikesetõusu vaatama. Kooli lõpupidu peeti alati kooli- sööklas, sest mujal ei tohtinud seda korraldada. Juunikuus tõuseb päike juba kell 4 hommikul ja see vaatepilt on siiani meeles.

Pärast Nõukogude armee lõpetamist 1972. aastal sidusid mind kooliga taas korvpallitreeningud. Kehalise kasvatuse õpetaja oli siis Jaan Pardel ja tema juhendamisel harjutasime koolisaalis ning võtsime osa Haapsalu rajooni meistrivõistlustest korvpallis.

1982. aastal astus Lihula keskkooli I klassi minu vanem poeg Markko ja 1984. aastal noorem poeg Heiko. Heiko lõpetas põhikooli 1991. aastal ja Markko gümnaasiumi 1993. aastal. Olin ise sel ajal kooli hoolekogu liige. Sellest perioodist on meeles, et igal suvevaheajal pidid lastevanemad aitama oma klassi õpilaste klassiruumides remonti teha. Tavaline oli klassipõrandate lihvimine ja lakkimine.

Untitled-11983. aastal tõi juhus mind tagasi Lihula gümnaasiumisse. Direktor Armas Merevoo kutsus mind tööle poiste kehalise kasvatuse õpetajaks. Kuna vahepeal olid mul jäänud ülikooliõpingud pooleli, astusin uuesti Tallinna Ülikooli. Õppisin klassiõpetaja, kehalise kasvatuse ja vene keele õpetajaks ning lõpetasin Tallinna Ülikooli 2004. aastal magistrikraadiga.

Tänaseks päevaks on meie perest kooli jõudnud juba 4 lapselast. Vanematele lastelastele olen andnud kehalise kasvatuse tunde ja sellel õppeaastal õpetan 6. klassis Martenile ja Randyle vene keelt. Lisaks vene keele õpetamisele olen HEV-2 klassi klassijuhataja.

Kuigi minu enda kooli lõpetamisest on möödunud 46 aastat, on tänane kool ja õpetamisvõimalused tänu arvutitele ja nutitelefonidele muutunud. Me peame ajaga liikuma samas rütmis. Koolõpilased on jäänud aga samasugusteks oma vallatuste, murede ja rõõmudega. Ja see teebki ühest koolist kooli!

Väino Põld

Erik Mikkus - post author

No other information about this author.