Loading... (0%)

VILISTLASED-ÕPETAJAD: mälestusloo oma kooliajast on kirja pannud Jaanus Getreu

04 juuni 2016

Oma kooliaega meenutab Jaanus Getreu.

49. lend missivalimised 1988Oli pioneeriks saamise aeg pärast oktoobrilapseks olemist, kõigepealt selgituseks, et vene ajal pidid 1.-3.klassi õpilased olema oktoobrilapsed ning kandma rinnas oktoobrilapsemärki. See oli viisnurk, millel oli Lenini pilt, siis kui ta oli väike. Pärast oktoobrilapse staatust, st 4.klassis said lastest pioneerid. Oli kaks paralleelklassi, a ja b, kokku umbes 50 last. See oli suur tseremoonia, kogu kool oli vanas aulas. Endine aula oli suur ning võimas, kohe ehtne aula tunne. Minu peres aga teati ja räägiti vabalt sellest, kuidas Eesti okupeeriti ja miks me oleme NSVL osa. See tähendas aga loomulikult, et ma ei saanud selle tõttu juba väikese poisina sellest valest osa võtta. Ma nimelt puudusin meelega koolist pioneeriks löömise päeval. Emale ütlesin, et olen haige ja nii ma koju jäin, kuigi arvan, et ema teadis tegelikku põhjust. Sain siis paari päeva pärast “terveks” ja läksin taas kooli. Kohe kutsuti mind direktori juurde, kelleks oli siis Elmar Raudsepp. Juhtus, et keegi veel peale minu oli samuti sel päeval puudunud. Üheks poisiks oli Targo Tiidussalu. Mulle, Targole ja veel kahele tüdrukule, keda ma ei mäleta, korraldati eraldi tseremoonia kogu kooli ees, siis aga õppis Lihula koolis 500 õpilast. Ja sain ikkagi vastu tahtmist pioneeriks. Pioneerist järgmine aste oli komsomol. Kuna tegemist oli vabatahtliku ettevõtmisega ja mina olin oma põhimõtetes  kindel, siis mina komsomoli ei astunud. See on minuga juhtunud üks värvikamaid lugusid, mis näitas selle aja veidrusi ja seda, kuidas 100 last pidid tegema seda, mida totalitaarriik tahtis.

Põhikoolist meenub eredamalt lugu, kui soovisime laupäeval varem koju saada.  Jah, meil oli siis kuus koolipäeva. Arvatavasti võis olla kuues klass, meil oli viimane tund lugupeetud ajalooõpetaja Aulega. Ja meie targad poisid -tüdrukud otsustasime, et paneme tiku lukuauku ning õpetaja ei saa ust lahti ja meie saame koju. Juhtus aga järgmine. Tavaline koolipäev kestis laupäeval umbes kella üheni. Lootsime saada tund varem koju ning seejärel õue minna. Tegemist oli sügisese ajaga ja kartulivõtt oli käimas. Mina, Kalvi, Toomas ja Jaak olime jälle põhimehed. Toppisime tikud auku ja jäime Aulet ootama, siis ta tuli ja üritas keerata, aga mida ei saa, seda ei saa. Proovis veel, ikka ei midagi. Juba hakkasid laste seast kostuma laused, et läheme siis koju ja tundi ei tee. Äkki õpetaja vihastas, kedagi ära ei lasknud, kutsus töömehe, kelleks oli eelmine koolidirektor hr Raudsepp.  Siin pean taas tähelepanu pöörama, milline kooliustavus, oled 35 aastat koolis õpetaja ja direktor ja siis veel ikka truult parandad kooli torusid. Raudsepp tuli, puuris, nühkis, viilis, toppis traati ja lõpuks sai tikud kätte, aga lukk läks puruks. Loomulikult ei saanud me varem koju, olime veel kaks tundi lisaks. Mäletan selgelt, et pääsesime koju 16.30!!! Osadele lastele, samale Kalvile oli vahepeal tulnud  järele tema tädi, sest Kalvit oodati kartuleid võtma ja ka teisi oodati koju.
Vot selline tõmmekas õpsi poolt.

Lühike lugu ka minu suurimast hirmust kooliajal. 1945.aastal heitsid jänkid Jaapanile Hiroshimale ja Nagasakile tuumapommi. Sellel ajal, kui mina olin koolis, 1980-1991, olid vähemalt kuuenda klassini all koridoris klaasuksed, klaasid olid vaheustena seal, kui tõmmata mõtteline joon majandusjuhataja kabinetist selle ukseni, kust sisehoovi saab. Need klaasid olid täis tuumasõjapilte, see oli minu jaoks nii kohutav. See hirm, et kohe võib minna sõjaks, kuidas käituda, kas kõigile jagub gaasimakse, mis venelaste ja ameeriklaste vahel tegelikult toimub, kuhu varjendisse minna. Ma ei saa siiani aru, miks pidi meie koolis tollal väikesi lapsi nii traumeerima. See oli tegelikult täielik õudus. Ma olin pisikest kasvu koolijuts. Sealt piltide-plakatite alt läbi ja vaatasin altkulmu ja siis, kui sealt mööda sain, panin täiega jooksu, see oli hirmus. Ja tavaliselt, kui jooksin, tuli mõni õpetaja: “Kuhu sa jooksed?” ja sain ilmselt tutistada, näed – nokk kinni, saba lahti.

49. lend tutipidu 1991 kevadMuidugi meenuvad klassiõhtud ja peod. Alati oli keskkooli pidudel korraldatud ka puhvet, need olid ikka erilised ning tõelised peod. Kuidas me kõike ette valmistasime. Tutipidu. Kukepidu. Kuidas meid kukeks löödi, see oli täielik hirmuraIli, mida seal meiega kõik tehti. Ja mida meie siis tegime, kui meie korraldasime, kõik said kukepassid, see oli traditsiooniks. Rahvast oli palju, kool oli suur, pärast oli meeletu disco poole ööni. Meie koolipeod lõppesid alati kallite klassiõdede Heli ja Marju, kes on siiani minu elus väga tähtsal kohal, juures. Kuidas me ise valmistasime ette jõulupidu, näidendid ja laulud. Pärast koristades oli just nagu kõik tehtud, kuid maast laeni ulatuv kuusk tuli veel välja viia. Treppide kasutamine tundus raske, klassivend Jaak tegi saaliakna lahti ning koos viskasime jõulupuu alla. Kümnenda klassi alguses oli meid 35 õpilast ja meid taheti lüüa lahku, aga mäletan, et kirjutasime kirja ja palusime, et jääksime kokku. Jäimegi. Klassijuhatajaks sai kehkaõps Railo Paun, minu kergejõustikutreener.

Käisime palju muudel üritustel, Tallinnas teatrites, kontsertidel. Mäletan, kui kord käisime Tallinnas USA rockansambli Del Lords kontserdi  ja tegime Linnahallis lava ees sellise näpuviskamise, meie, Lihula koolinoored ja kuidas kord KUVA kontserdil, kus esinesid Eesti grupid, samaga esinesime. Pärast bussi tulles avastasime, et kõikide joped on ära varastatud, bussi oli sisse murtud. Meenub see, et millegipärast pakkus see meile jubedalt nalja, kuigi mul oli uus jope.

Meenub paadireis Pihkva järvel. Kuidas paadijuhid ennast purju jõid ja me roostikku sõitsime, kuidas meile antud giid osutus tõeliseks nõiaks ja taas Kalviga kontakti astus ja tõelise koore viskamise sõja korraldas. Loomulikult olid tähtsad spordiüritused, klassidevahelised korv- ja jalgpallivõistlused. Spordisaal asus samuti aulas ning oli alati paksult rahvast täis. Klassidel olid oma fännid, elati kaasa, möll käis ka pärast mänge jälle Heli ja Marju juures, kus
kuulasime muusikat tegime pulli ja naersime.

Fotod: erakogu
Jaanus Getreu, Lihula Keskkool 49. lend 

Erik Mikkus - post author

No other information about this author.