Loading... (0%)

VILISTLASED-ÕPETAJAD: mõtteid kooliajast mõlgutab Maret Põld

04 juuni 2016

Oma koolaegseid mälestusi avaldab Maret Põld.

Pättustega ma kooliajal silma ei paistnud, pigem olin tagasihoidlik, tegelesin laulu­-tantsuga ja õpetajatel silmi pööritama ajavatest rumalustest hoidusin. Eks ilmselt just seetõttu on mulle nii mällu sööbinud need kaks korda, mil mind tunnist välja visati – korralikule tüdrukule olid need ikka ehmatavad kogemused! Mõlemal korral juhtus see põhikoolis. Esimene kord oli ajalootunnis.

Nagu ainele kohane, oli ajalooõpik väärikas paks raamat. Ning tegi korraliku plaksu, kui see järsult kahelt poolt keskele kokku lüüa. Tund ei olnud veel alanud, kui sebisime kõik klassis. Õpetaja Helju Aule astus just klassi, kui ma ajalooõpiku, ­ oli see siis sihilikult või kogemata, kes seda enam mäletab – just sellise plaksuga kokku lõin. Õpetaja Heljul oli komme käsivarrest valusasti näpistada, kui keegi tal kopsu üle maksa ajas. Sel korral olin selle siis hoobilt ära teeninud. Õpetaja tuli ukse pealt joonelt kiire ja pika sammuga minu juurde, vedis mind just selle näpistava pigistusega püsti ja saatis uksest välja, sest sellisel viisil Eesti Vabariigi õpikuga ringi käia on ikka igasugune austuse puudumine. Nii ta ütles. Kuna oli viimane tund, siis viskas keegi armulikult mu koti ka klassiuksest välja ning kõmpisin, pea muremõtteid täis, kodu poole. Et mis minust niimoodi küll kasvab, kui lausa tunnist välja visatakse.

Teine kord juhtus see eesti keele tunnis. Õpetaja Valli Ost oli juba sel ajal tuntud kui õpetaja, kes tunnis ranget korda armastas ja seda mingisuguse mängleva kergusega ka saavutada suutis. Ei mingit hilinemist ega tunnis jutustamist. Pärast teist kella ei tasunud enam klassiuksele ilmuda, sest õigus tunnist osa võtta oli juba maha magatud. Kord juhtus siis, et sõin tunni ajal kommi- mäletan, iiriskomm oli. Ei pea vist mainima, et see tegevus ei kuulunud ka tunnis lubatute hulka.

Valli oli küll armuline, tegi mulle ühe märkuse selle kohta, kuid kui teist korda nägi, et ma ikka kommi mugisin, siis oli ukse taha minek. No ei raatsinud ju kommi suust välja võtta ja meie aja iirised olid ikka sellised, et neid oli võimatu kiiresti ära süüa. Läksin ukse taha ja seisin kuulekalt ukse kõrval. Ja nagu sellistel puhkudel ikka juhtub, läks täiesti juhuslikult mööda klassijuhataja Sirje Viita. Sirje küsis, mis ma tunni ajal väljas olen. Minu punastavast näost vastust „sõin tunni ajal kommi“ kuuldes surus Sirje muiet maha, ütles kulme kergitades „noo?” ja kõndis edasi. Seisin seal, süda jälle musta muret täis – kui mind juba põhikoolis koolist välja visatakse, mis inimeseloom siis minust üldse kasvada saab?

Kuna juba kooli ajal armastasin laulda ja tantsida, siis ilmselt ühe toredaima komplimendi lauluoskuse kohta andis mulle ja klassiõde Reelikesele emakeeleõpetaja Elmar Suislepp. Ja täitsa tahtmatult. 10. klassi tüdrukutena laulsime Reelikesega gümnaasiumi jõulupeol tolle aja hittlugu „I know him so well“. Ikka mikrofoni ja ise. Elmar tuli pärast meile tunnustussõnu jagama, et küll te, tüdrukud, liigutasite ikka täpselt laulu järgi suud…

Ja nüüd siis on sel aastal juhtunud nii, et mul on rõõm ja eesõigus sellesama kooli uksi ja põrandaid jälle kulutada, sedakorda õpetajana. Kuigi mu koormus on väike, vaid üks tund nädalas, siis ometi on mul iga kord kooliuksest sisse astudes ja mööda koridore kõndides peal selline kummastav tunne – justkui vaatan end kõrvalt ja imestan, olen see tõesti mina. See aeg, mil ise neis koridorides õpilasena käisin, on ju nii hästi meeles. Kummastav nostalgiline oli minna oma endisse koduklassi ja istuda laua taha, kus olen aastaid harjunud nägema vaid lugupeetud õpetajat Sirje Viitat.

Kumb on kergem olla, kas õpilane või õpetaja? Vastan sellele küsimusele julgelt: jah! Ehk siis… kõik sõltub sellest, mida silmas pidada. Õpilasena ei tundnud ma kunagi teravat vastutustunnet pea kohal rippumas, kui tundides istusin ja õpetaja poolt antavast osa sain. Nüüd avastasin, et see tunne on pidev kaaslane – milline vastutus on see, mida sa õpetad, kuidas õpetad, kuidas ise suhtud oma ainesse, kuidas suhtud oma õpilastesse. Olen veendunud, et kõik õpilased on mingil moel saanud mõjutatud iga õpetaja poolt, kes neid on õpetanud. Miks me siis muidu kokku saades meenutame kõiki neid omaaegsete õpetajate ütlemisi ja käitumisi ja astumisi ja istumisi, naljakaid maneere ja parasiitsõnu? Sest midagi on kuhugi jäänud. Olgu siis negatiivne või positiivne. See on justkui ühtaegu karm ja imeliselt tore – igal õpetajal on võimalus õpilastele nii palju edasi anda, on võimalus neid toetada, julgustada, õpetada, armastada. Läbi oma aine, läbi oma suhtumiste, teadmiste ja kogemuste. Ja samas… on õpetaja ka ainult inimene, kes vajab vahel lihtsat andestust.  Ausalt, kui mina olin õpilane, oli mul seda kohati raske uskuda, et ka õpetaja on tegelikult inimene. Klassi poolt tahvli ette on palju pikem maa kui tahvli eest klassi ette – olles ise õpilane, oli tunne, et need kes seal tahvli ees, tulevad kuskilt antiikajast. Või vähemalt eelmise sajandi algusest, kel lapsepõlv, oma kooliaeg ja sellega seotud võitlused ammu halli tolmu alla ununud, tee sinna umbrohtu kasvanud ja mets ka juba peal. Nüüd vaatan klassi eest ja näen, et minu teele nende gümnaasiuminoorte vanusest kuni praeguseni ei ole veel rohuliblesidki peale kasvanud, nii värskelt on kõik meeles. Noh muidugi, ma ju ikka noor inimene ka alles. Aga oli ju meie ajalgi noori õpetajaid… aga miks nad ei tundunud noored inimesed, vaid… õpetajad? Niimoodi me siis elamegi, oma rollides. Huvitav on olnud selle aasta jooksul avastada, et mina saan minna nendeni – teades, mis tunne on istuda kevadise päikese kuumuses akna all esmaspäeva pärastlõunal 8. tunnis, mõtted juba kevadisest õppimiskoormusest täistuubitud õhtul, hing igatsemas hoopis päikest ja lilli. Aga seda, mida mõtleb ja tunneb õpetaja, saab teada alles siis, kui ise neisse kingadesse astud. Muidugi, mul on oma väikese koormuse ja värskete kogemustega kerge asju nii poeetiliselt näha, igat sõna ja mõtet, mis sai välja öeldud, ka tagantjärele mudida ja analüüsida – kas tegin asja piisavalt selgeks? Kas rääkisin nende keeles? Kuidas paremini? Mida muuta? Õpetajad, kes iga päev õpetavad, sõidavad minuga võrreldes ikka pidevalt laineharjal, kus korrektuure tuleb teha jooksupealt ja suurema koormuse tõttu ka kogemusi rohkem ja kiiremini koguneb. Mis teeb neist ju veelgi paremad õpetajad. Sellepärast vaatan austusega kõigile oma kolleegidele, kes iga päev annavad, aastast aastasse, ning sealjuures säilitavad oma rõõmsameelsuse, armastuse laste vastu ja pühendumuse oma töösse, andes iga päev parima. Olen selle aasta jooksul tohutult õppinud. Aitäh teile armsad õpilased ja kolleegid, kes seda võimaldanud olete!

Tegelikult ei plaaninud ma neid asju üldse kirjutada – omad tavalised mõtted, palju on ju neid, kel need palju ilusamad ja huvitavamad. Aga kui siis seesama armas õpetaja, kes mu iiriskommi söömise pärast tunnist välja viskas, nii kenasti tuli ja palus, siis… kuidas sa siis saad ära öelda! Peaks talle vist kommi viima. Iiriseid muidugi. Ah jaa, ja üks armas õpilane palus ka, tema nimi on muidugi… Iris.

Maret Põld, Iris Kivisäk

Erik Mikkus - post author

No other information about this author.