Loading... (0%)

Katrin Veek: Hetked vabatahtlikuna Matsalu rattamaratonil

11 september 2017

Hetked, mil peas sähvatavad sõnad ja tuleb tahtmine kaasa elada. Hetked, mil saad joosta ja innustada inimest. Hetked, mil ratturid vastavad sulle. Just need on need hetked, mille pärast ma leian end igal aastal Matsalu rattamaratonil vabatahtlikuna.

Ma ei taha läbi emotsioonide reklaamida seda, kui vahva või tore selline üritus on. Panen neid sõnu kirja paar päeva hiljem, mil olen jõudnud sündmusele tagasi vaadata ja aru saada, mis minu sees toimub.

Kui koolis oli koosolek, kus vabatahtlikke, keda oli sel aastal 44! punktidesse jagati, oli minu sees nii suur ootus. Eelnevad kaks aastat on näidanud, et igal aastal on üks suur muutus ning kunagi ei oska ette näha, mis tulla võib. Nii ma olingi seda päeva päris kaua oodanud ja tahtsin näha, mis toimuma hakkab. Minu ülesandeks sai võistlejatele joogi pakkumine.

Ettevalmistamine sõidu päeval nõuab aega, et  topsid saaksid joogiga täidetud ja ilusti lauale sätitud ja neid lihtsam kiiruga haarata oleks. Olime valmis, kui stardist oli möödunud umbes 20 minutit. Võis arvata, et ratturite tulekuni läheb veel pool tunnikest, kuid meie üllatus oli suur, kui esimesi rattureid nägime pärast 30ndat minutit.

Esimesi  nähes ei julgenud ma kuidagi suud lahti teha või midagi hüüda. See tundus veider, eriti veel, kui üks kolmest punktikohtunikust oli just selleks päevaks oma hääle kaotanud, kes kaasa hüüda ei saanud. Kuid kui mõned ratturid olid meist mööda sõitnud, sain aru, et kelle ees mul häbeneda on ning mida aeg edasi, seda valjemaks läks minu hääletoon ning seda rohkem olin ma ärevil.

Sel aastal sain enda peal tunda ka märjaks saamist. Mitte vihmast, vaid joogitopsidest. Nende üle andmine toimub hetkega, ühel hetkel rattur ulatab käe ja teisel hetkel enam topsi minu käes pole. Selle aja sees suudab vesi üle ääre loksuda ja  minu peale lennata. Lisaks oli üllatavalt palju neid, kes soovisid, et viskaksime vee talle kaela, ent millest pool paratamatult vabatahtliku peale tagasi lendab.

Ilmselt ma ei oska kirjeldada seda tunnet, mis valdab mind neid rattureid vaadates või aidates, sest see on midagi nii enneolematut. Uskumatu on näha inimeste tahtejõudu minna lõpuni. Olgu higi otsa ees või võhm väljas, on nad ikkagi nii usinad ja proovivad kõigest väest. Eriti puudutavad minu südant need väikesed lapsed, kes on valinud endale 20km raja ja seda läbivad. Ja isegi kui neilt küsida, kas kõik on korras, noogutavad nad nii, nagu neil polekski poolt distantsi selja taga.

Nii tore on kuulda ka ratturitelt sõnu, mis ka meid, joogipunktis olijaid, innustavad või nende vastuseid meie hüüete peale. See on hetk, mil saad aru, et rattur sind tõesti kuuleb ja mis talle korda läheb või isegi abiks on. Ka sel aastal ei puudunud need, kes korraks aja maha võtsid ja mõne minutikese joogipunkti juures seisid. Te olete ikka nii ägedad!

Selleaastasel rattamaratonil oli kõik nii hästi, vabatahtlikuna ei suutnud ma leida mitte ühtegi viga ega parandaks selle juures mitte midagi. Minu poolt suur kiitus ja au korraldajatele, kes millegi nii suurega hakkama saavad. Ning teie, 43 vabatahtlikku peale minu, aitäh! Selle kolme aasta peale võin öelda, et ma vist ei kujutaks enda suve lõppu/sügise algust ilma selleta ettegi. Jään ootama järgmist aastat!

Katrin Veek
Vabatahtlik
Fotod: erakogu

Katrin Veek - post author

No other information about this author.