Loading... (0%)

INTERVJUU: Lihula Gümnaasiumi õpilane Mandrik Tšekenjuk Ameerikas

14 aprill 2016

Lihula Gümnaasiumi õpilane Mandrik Tšekenjuk on üks nendest, kellel on olnud võimalus gümnaasiumiaastate jooksul viibida vahetusõpilasena välismaal. 24. septembril 2014 sõitis Mandrik tänu YFU programmile Georgia Osariiki ning veetis oma vahetusaasta Ameerikas. Praeguseks on Mandrik taas Lihulas õpinguid jätkamas ning jagab oma kogemusi ja seiklusi ka teistega.

Millest tuli selline mõte, olla üks aasta vahetusõpilane?

Mitmeid aastaid tagasi käisid meil koolis rääkimas endised YFU vahetusõpilased (VÕPid) mitmetest erinevatest sihtriikidest, kaasa arvatud üks noormees, kes käis samuti USAs. Need lood ja elamused, mis oma vahetusaastatest räägiti, tekitasid ka mul tahtmise VÕPiks hakata, aga kui hakkasin hinnakirju vaatama, siis laitsin selle mõtte otsekoheselt maha, arvasin, et mu vanemad ei oleks sellega kindlasti nõus. Ühel ilusal päeval sõitsime isaga Tallinnasse ja kuulasime raadiost, kuidas üks VÕP rääkis oma elamustest Eestis ning äkitselt isa küsis, kas mina ei sooviks kuhugi VÕPiks minna. Muidugi olin ma nõus ja nii ta edasi läks.

Kas sul oli kindel soov minna just Ameerikasse või valisid erinevate riikide vahel? Miks just Ameerika?

Kindel soov oli minna muidugi Ameerikasse, aga väheste kohtade arvu tõttu olin esialgu sunnitud kaaluma ka teisi variante. Mõtted ringlesid Brasiilia ja Saksamaa ümber, aga  USA valiku tegin sellepärast, et see riik on mulle kogu aeg väga ahvatlevana tundunud ja kindlasti oli soovi toetavaks teguriks ka Inglise keele omandamine, mida läheb väga palju tarvis.

Millised eelarvamused ja hirmud (kui olid) sind valdasid enne minekut?

Esimene hirm oli, et mulle ei leita peret ja mu vahetusaasta jääb ära ( mis ka peaaegu oleks täitunud). Nimelt olin üle kuu aja kauem kodus kui kõik teised VÕPid. Muidu võtsin võimalikult rahulikult asja ja närvide säästmiseks ja minekule võimalikult vähe mõelda.

Milliseid ettevalmistusi sa tegid enne vahetusõpilaseks hakkamist?

Registreerisin ennast YFU vahetusõpilasprogrammi ja käisin ka valimispäeval, kus sain teada, kas ma üldse vahetusõpilaseks sobilik olen. Tuli välja, et olen ja käisin lepinguvestlusel, kus kinnitati mu USAsse minek. Pidin vahetusprogrammi juurde kuuluvaid dokumete täitma, mida oli üpriski palju. Nagu rahvusvaheline fail (arstide visiidid, hinnetelehed, dokumentide koopiad, notariaalselt allkirjastatud vanemate luba reisimiseks, Iseloomustused endast jms) ja kindlasti ka viisa.

Millised olid sinu mõtted/tunded vahetult Ameerikasse jõudes?

Atlantas tollipunkti jõudes sain teada, et mul ei olnud kaasas ühte vajalikku dokumenti, mida Eesti YFU väitis mul mitte vaja minevat. See tegi tuju ülimalt rõõmsaks pärast 10 -tunnist lendu, hüppasin rõõmust  lausa lakke. Saingi kenake viis tundi jalgu sirutada, just seda mul vaja oligi. Õnneks oli mul seesama fail meili peal olemas ning pärast pikka jagelemist oldi nõus mulle see välja printima tingimusel, et vanemad saadavad orginaalfaili postiga. Ametnik printis mulle selle välja ja jõudiski kätte  hetk, kus  kohtasin oma hostperet, vähemalt ühte oma uue pere liikmetest. Selleks oli minu ema Lisa. Polnudki selleks hetkeks enam mingit emotsiooni välja näidata, väsimus ja tüdimus oli minust suuresti juba võitu saanud ja jäin autos kodu- teel  magama.

Kui suur oli kultuuriline erinevus võrreldes Eestiga? Mis olid põhilised erinevused?

Eestiga kultuurilisi erinevusi on, kuid mitte nii suuresti kui näiteks Eestil mõne Ladina-Ameerika riigiga. Kultuurišokki otseselt ei tekkinud.

Üks suurimaid erinevusi on INIMESED. Ameeriklased on hästi avatud ja  MEGA sõbralikud. Nad on võimelised ka täiesti kontvõõra inimese surnuks rääkima.

Ameerika suuruse hullus- Suured kastikad, suured majad, suured eined, suured inimesed, uhked pilvelõhkujad ja palju muud.

Väikelinnad on kõik peaaegu ühesuguse ülesehitusega- peatänav, kus on enamasti kirik ja kohtumaja, mille ümbruses näeb monumente ja mille ümber on  ülejäänud linn ehitatud.

Milline näeb välja Ameerika Keskkooli tavaline koolipäev, kas see, mida näeme filmides, on nii ka päriselt?

Kool algab kell 7:30 ja lõppeb kell 3:15. Iga päev on seitse  tundi, millest neli  on kohustuslikud ja ülejäänud on valikulised. Minu tunniplaan nägi välja selline: maailmaajalugu (kohustuslik), kehaline kasvatus (valikuline), jõusaal (valikuline), bioloogia ( kohustuslik), matemaatika  (kohustuslik), kirjandus (kohustuslik) ning arvutiõpetus (valikuline). Vahetunnid on kõigest viis minutit, mis jätab aega ainult ühest klassist teise kõndimiseks. Vetsus käidud saad, on väga hästi. Tunni ajal koridorides käia ilma õpetaja antud loata ei või (suur plastiksilt õpetaja nimega) ja kui sul seda ei ole, siis tuleb üks kiilakas, sädeleva peaga mees, kes viib su selle puudumisel direktori juurde. Väga paljudel on ka trennid, mis toimuvad iga päev, ning kella seitsmeks alles koolist koju jõuda on täiesti normaalne. Filmidest meenub kohe see, et kõik tormavad kella helisedes kohe klassist välja, ja võib julgelt väita, et nii see ka on.

Milline oli klassikaaslaste suhtumine sinusse ning kas Ameerikas tuntakse üldse riiki nimega Eesti?

Klassikaaslased suhtusid minusse võrdlemisi hästi, üritasid hästi palju suhelda ja uurisid Eesti kohta. Eestist vist ei tea mitte keegi. Kohtasin vist aasta jooksul ainult kolme inimest, kes olid Eestist ka varasemalt kuulnud. Ühe korra tuli üks klassivend minuga rääkima ja ütles, et: „ Ja ja, ma tean küll, kus Eesti asub. See on seal, Venemaa ja India vahel.“ Lasin tal selle mõttega edasi elada ja ei hakanud teda parandama.

Milline oli kõige positiivsem kogemus, mida vahetusõpilasena kogesid?

Esimese asjana kargab kindlasti pähe jalka mängimine ja maakondlike võistluste võitmine. Meie tiim oli lihtsalt hämmastavalt hea  ning  me suutsime kõik 12 mängu võita ning pääsesime edasi osariigi meistrivõistluste play offidesse. Teises raundis kahjuks kaotasime eelneva aasta võitjatele ning langesime välja.

 

Milline oli kõige negatiivse kogemus?

Ühtegi negatiivset kogemust hetkel ei meenu, esialgu ei olnud ma  väga rahul ei sellega, et pidin elama maakohas. Lootsin pigem pääseda suurlinna, aga selgus, et ka maal elamisel on omad võlud ning lõpuks olin väga rahul.

Millised on muljed tagantjärele? Kas oled oma otsusega rahul, et sellise seikluse ette võtsid ning kas soovitaksid seda ka teistele õpilastele?

Olen oma otsusega ülimalt rahul ja soovitan ka minna kõigil teistel, kel vähegi on võimalik. Saate kindlasti suure kogemuse võrra rikkamaks, palju uusi sõpru ja kindlasti ka meeletu keelekogemuse.

 

Intervjueeris: Laura Pärnpuu 

 

Fotod: erakogu

 

Admin - post author

No other information about this author.