Loading... (0%)

Läänemaa sportlaste tänuürituse “Märgatud 2016” tunnustuse sai Ann Meriste-White

19 January 2017

Möödunud reedel, 13. jaanuaril tunnustas Spordiliit Läänela Lääne maakonna tublisid sportlasi. Teiste seas anti üle ka “Märgatud 2016” tunnustus, mille pälvis Ann Meriste-White.

“Märgatud 2016” kategooriaga soovis spordiliit tunnustada neid, kes vabatahtlikuna on kaasa aidanud erinevate võistluste korraldamisel, panustanud rahalise toetusega maakonnas korraldatavatesse spordiüritustesse või siis muid spordiinimesi, kes teiste esitatavate kategooriate alla ei sobinud.

Kokku esitati antud kategoorias 5 kandidaati: Ants Kristjan Tamm, Kadri Lukk, Tarmo Tuisk, Anželika Murik ja Ann Meriste-White, kellest just viimane tunnustati 2016. aasta tegemiste eest klaasmeenega.

Küsimusele, millised emotsiooid valdasid teda oma nime kuuldes, vastas Ann nii:

Foto: Arvo Tarmula

“Olin väga-väga üllatunud: ka eelmisel aastal kutsuti mind samale üritusele ning seetõttu arvasin ka seekord, et olen lihtsalt ruumitäiteks. Väga tore on teada, et meie väikest Massu Ratsaklubi ning mind on maakonna tasandil märgatud.”

Spordiliit Läänelale esitatud ankeet  

Ann on töötanud lastega 4 aastat, alustanud kõigiga ratsutamise õppimist päris algusest A-st ja B-st ning tänaseks jõudnud punkti, kus need, kes on tulihingeliselt asja juures olnud, saavad tuleval aastal osaleda Eesti Meistrivõistlustel Takistussõidus, sest nende võistlustulemused on juba nii head.

Anniga on trennis ka väga turvaline – ta teab, mida konkreetne laps suudab ja annab talle alati vaid veidi raskema ülesande, et tema oskusi edasi arendada.

Ann on väga loov. Ei ole ühtegi trenni, mis oleks täpselt sarnane mõne teisega. Iga trenn on unikaalne, sest kuidagi oskab Ann leida alati mõne uue ülesande või mooduse kuidas saaks ratsutamisoskusi lihvida.

Ann on väga tark. Lapsed saavad trennides ka väga tugeva teooriapõhja, tänu millele nad saavad aru nüanssidest ratsutamises, mis muidu jääksid segaseks. Lapsed, kes käivad üle-eesti võistlemas, vajavad juba rohkelt ka teoreetilisi teadmisi, et võistlustel õnnestuda.

Annile usaldas Eesti Ratsaliit ka Lääne Regiooni Karikasarja ühe etapi korraldamise, mis toimus mais 2016.

Anni enda lühike kokkuvõte oma nägemusest treeneritööst on selline: Treeneri töös pean oluliseks eesmärgi loomist ja selle poole treenimist, arvestan iga lapse ja hobuse individuaalsust ja eripära. Väga tähtis on seletada miks midagi tehakse. Oluline on, et nii lapsed kui ka hobused/ponid end hästi ja turvaliselt tunneksid ja treeningut naudiksid.

Alati olemas

Massu Ratsaklubi juht Kristi-Carolina Reinmaa on Anni iseloomustanud järgmiselt: “Annis on suur annus auahnust ning ta on nõus kahekordselt töötama, et lapsed võistlustel õnnestuksid. Ta on inimene, kes oskab elus igat hetke nautida – ma ei oska seda päriselt sõnadesse panna, sest ei tea kedagi temasarnast. Lisaks sellele on Ann tõeline sõber, kellele võib absoluutselt alati loota.”

Ka Anni õpilased peavad temast palju lugu. “Ta on mulle juba algusest peale palju inspiratsiooni andnud. Ann viitsib meiega vaeva näha, ükskõik kui halvasti miski välja tuleb. Olgu õues kasvõi -10°C, Ann on ikka tallis kohal, et meie saaks trenni teha. Ta võib olla köhas või nohus, aga tallis on ta alati olemas. Ta on konkreetne ning toetav, mis aitab meil areneda,” rääkis Anna-Maria Kukk.

Foto: Kersti Kalberg

Lihula Teataja palus Ann Meriste-White’il rääkida pisut sellest, kuidas ta hobusteni jõudis ning kuidas temast treener sai.

Hobuste juurde jõudsin juba päris noorelt: õigemini jõudsid hobused ise minu juurde. Noorena oli meil kodus hobune, kelle seljas salaja kõõlumas käisin – kuid kuna tegu oli tööhobusega, siis ratsutada sellega päriselt ei saanud.

Igal vabal võimalusel käisin tuttavate juures ratsutamas, kuid tagasivaates oli see pigem lihtsalt hobuse seljas püsimine. Kooli ajal jäi ratsutamine ja hobused üsna tahaplaanile, kuid peale gümnaasiumi lõpetamist otsustasime sõbrannaga minna Järvamaa Kutsehariduskeskusse hobusekasvatust õppima (tol ajal oli kool veel Türi TMK nimega). Peale lõpetamist plaanisime algselt minna Rootsi tööle, kuid leidsime hea pakkumise Inglismaalt ja ehku peale otsisme üheotsapiletid ning läksimegi.

Töökoht oli tore: Inglismaa mõistes väike ratsakool umbes 60 hobusega. Algselt olid tööülesanneteks hobuste eest hoolitsemine ja nende valmispanemine trennideks, kuid ajapikku lisandusid ka sõidud noorhobustega ning seejärel ka trennide andmine.

Tööandjale minu trennid meeldisid ning ta soovitas Inglismaal treeneripaberid teha. Eksamid ei olnud väga keerulised ning peagi omistasin abitreeneri kutse. Peale nelja aastat Inglismaal töötamist ja elamist tuli peale koduigatsus, mistõttu tulin tagasi Eestisse.

Juhuse tahtel sain tuttavaks Kristi-Carolina Reinmaaga, kes mind enda juurde trenne andma kutsus ning algselt seal olevat treenerit vajadusel abistama. Viimase töölt lahkumisel pakkus Kristi-Carolina mulle alalist töökohta treenerina.

Kuna Inglismaal omistatud treenerikutse ei vastanud Eesti Olümpiakomitee nõuetele tuli mul kõik koolitused ja eksam uuesti läbida. 2013. aastal sain sellega hakkama ning mulle omistati EOK3 treeneri kutsetaseme.

Algselt oli lapsi trennides vähe, kuid ajapikku nende ja hobuste arv kasvas ning nüüdseks olen Massu Ratsaklubis lapsi juhendanud juba peaaegu viis aastat. Tore on tõdeda, et paljud noored, kellele andsin esimesi trenne on siiani ratsaklubi ridades ning liiguvad tasapisi suure spordi poole.

 

Kristina Kukk
Lihula Teataja toimetaja

Päise pilt: Kersti Kalberg

Admin - post author

No other information about this author.