Kevad vist, küllap jah, kutsub inimesi sagedamini oma välimust üle vaatama. Soeng, lokid. Kas on värvijumet juustele vaja? Juuksur aitab, tema teab. Lihulas Konsumi kõrvalhoone uksel ilutseb silt: Tamme salong, kuna juba mõnda aega on juuksurid tegutsenud nendes endistes pangaruumides.
- Kus: Tamme salong
- Mis: 360° virtuaaltuur
- Millal: 20/04/2017
- F©to: Ain Saare
Tamme salongi juuksurid on olnud pika aja jooksul nagu rändrahvas, kes oma asupaika vahetanud, aga ikka tiirelnud peatänava piires. Heleri Paisuots mäletab täpselt, tema teab ajalugu, et Tamme salongi eellane avati laupäeval, 15. mail 1999. aastal. Siis oli lihtsalt Oja Salong Oja tänavas maja teisel korrusel. Juuksur Heleri oli. Oli veel teisigi tegijaid, aga nemad läksid. Heleri kõrvale jäid Piret Veepalu ja Leen Kruus. Praeguse Tamme salongi koosseis.
Oja tänavast koliti endisesse bussijaama kohvikusse. Naised muigavad, kui jutustavad, kuidas nii mõnigi tuli nende juurde ja pahandas, et nad olid kohvikuruumid ära võtnud ja nüüd polegi Lihulas kohvikut. Eks siis püüdsid juuksurid olukorda parandada ja kui Konsumit hakati laiendama, koliti sinna. Pakuti boksi juuksuritöö jaoks. “Oi, ruum oli väga väike, ainult 19,5 ruutmeetrt,” teab Piret, “olime seal umbes kaheksa aastat.” Leen lisab, et väga kitsas olemine. Tööriideid sai vahetatud nurgas kardina taga, privaatruumi polnud üldse. Aga Konsumi ajast on salongil oma nimi. Suur, võimas tamm kasvas akna taga. Sealt siis nimigi. Tamm ehib nüüd seina suure ja võimsana.
Naised on väga rahul, enamgi kui rahul, kui inimlikud tingimused neil oma töö tegemiseks on. Kõik on oma: köök, riietumisruum, WC, lisaks oma isiklik töökoht kõige juurdekuuluvaga. Ja veel on igaüks oma töö perenaine, igaüks ostab oma materjali ise. Ise oma tööandja: keelab end, käsib end, poputab end. “Ohoo, lauad ostsime ikka koos,” naeravad naised.
Tööl ka laupäeval
Kiiduväärt, et salong võtab kliente jutule ka laupäeviti ja paneb peegli ette end kenaks tegema. “Kui on koolil lõpuaktused, oleme ka pühapäeviti tööl,” ütleb Piret. Juuksurit on võimalik koju tellida. Igapäevane teenus. Ikka on soovija, kes juuksurisse ei suuda tulla. Leen on hooldekodu juuksur, tema külastab oma töös nn naistemaja. SA Lõuna-Läänemaa Tervishoiu ja Sotsiaalhoolekande Keskus tellib juuksurisalongilt teenust.
Juuksur on Lihulas väga tuntud ja tuttav. Pole mingi juhus, kui püsiklient astub tänaval või kaupluses ligi ja uurib:” Kuule, millal sinu juurde saab?” Ka ei teki kunagi juuksurisalongi ukse taha hommikuti järjekorda. Kell kaheksa on juuksurid juba kohal ja siis on uks ka avatud. Tulebki mõni enne kokkulepitud aega uksest sisse ja ütleb: “Ah, tulin varem, nagunii oled juba siin.” “Mis siis ikka, astu edasi,” öeldakse talle.
Püsikliendi soove teatakse pea alati
Tööd jagub kõigile kolmele. Vähe hallid on sügiskuud, talvel jaanuar. Detsembris aga tööuputus, kevadisel ajal samuti. Kes on harjunud lokke tahtma, tuleb vaid kas või kord aastas, aga ikka kevadel või suve algul. Oma püsikliendi soove teab juuksur pea alati. Harva, kui inimene oma uue sooviga üllatab.
Meestel saab lisaks juustele piirata ka kulmu-, kõrvakarvu. Kel karvad ninast välja turritavad, saavad neist ka vabaks. “Meestel, noortel meestel, kipub pealagi ikka väga kiilaks minema,” on Leen teinud tähelepanekuid, ” ega see šampoon ka mingit imet tee. Jah, huvitav, et nii noorelt.” Kliendile, kes oma värvise peaga istub, pakutakse kohvi või teed, vastavalt soovile. Miks ka mitte teistele klientidele, kindlasti! Suvistele külalistele, kel pole salongi kodukord tuttav, on kohvi pakkumine üllatus: “Mina olen klient ja teie pakute kohvi.” Kohvi või teed on salong alati pakkunud, ükskõik mis ruumides või kui kitsalt tegutseti.
Soengute, juukselõikustega, juuksevärvi valikutega nagu üle ei pakuta.
“Oo, lõikasin siin alles mõned naised peaaegu kiilakateks, nagu soovitud,” tuleb Heleril meelde, “aga olen noorukitele siin lõiganud ka igasuguseid kujundeid. Toovad šablooni kaasa, et just selline ja selline peaks soeng olema.”
Juuksuritele on tagasiside väga oluline. Härdaks teeb, kui inimene oma värskendatud välimust peeglist hämmeldunult ja imestusega silmitseb ja siis juuksurit kallistab. Või kui klient on juba koju jõudnud, seal end imetlenud ja siis helistanud: “Kullake, kui ilusaks sa mu ikka tegid.”
Juuksureid hellitakse tänu ja lilledega südamega tehtud töö eest. Viimasel, seni, salongi avamisel tuldi ikka lillede ja kompvekikarpidega. Mõni küsis muuseas: “Millal siis jälle kolima hakkate?”
“Hm, siin on väga hea ja vaikne, ei taha mujale…” öeldakse talle. Tänavamüra sisse ei kosta. Kuuleb vaid, kui inimesed pangaautomaadi juures käivad. Pangaautomaat on võõrkeha salongis, aga annab vahetevahel juuksuritele tööd. Nad on tegelikkuses valvurid neile, kes pangakaardi automaati unustavad. Polegi nii harv olukord. Hajameelse väljavõtmata pangakaart annab helinaga märku, hüppab korraks avast välja. Peab olema väga kiire, et uksest välja ja kaart kätte saada. Enamik hajameelseid on väga tänulikud. Mõni üksik pahandab: “Kuidas mu kaart sinu kätte sai?” Muidugi tuleks olla väga tänulik, sest kui automaat pangakaardi neelab, tuleb tee võtta kaugemasse linna.
Ka on salong olnud filmivõtete paigaks. Filmiti saate “Suletud uste taga” jaoks interjööri. Peab nüüd jälgima, millal televiisorist vaadata ja tuttavat kohta näha.
Juuksuritöö on väga huvitav, väga vaheldusrikas, erinevate nüanssidega. Ikka tekib päeva lõpuks tööväsimus. Koju ei taheta töömõtteid võtta. Ainult Heleri tunnistab: “Mina võtan. Kodus mõtlen ikka, kas tegin sobiva õige soengu, kuidas klient rahule jäi. Mida oleks pidanud teistmoodi tegema?”
Tamme salongis võtab soovijaid vastu ka Kristiina Maas, paneb kunstripsmeid, modelleerib kulme, värvib ripsmeid. Kati Kamarik teeb maniküüri, geellakkimist, paneb geelküüsi, alustab aprillis pediküüriga.
Lihulas asuvad salongid saavad omavahel sõbralikult ja konkrurentsitult läbi. Külastatakse üksteise salonge, ollaks ise kliendi olukorras. Kliente jagub, tööd jagub.
Iga uus päev toob uued rõõmud. Tamme salongi õrnad naised on oma töös väga tugevad ja tunnevad rõõmu oma tööst.
Kuulas ja kirjutas
Valli Ost
Fotod: Ain Saare
