Loading... (0%)

Lätis, rahvusvahelist mõõtu võtmas

04 mai 2017

Lihula Muusika- ja Kunstikooli vaskpilliõpilaste edukas esinemine vabariiklikul konkursil tõi endaga kaasa ka mitmeid pakkumisi rahvusvaheliste kogemuste saamise osas. Esimesena avanes selline võimalus metsasarveõpilasel Samuel Kastepõllul, kes käis 26.-28. aprillini Lätis, Ergli väikelinnas toimunud konkursil „Noor metsasarvemängija 2017“.

Läti keskosas (umbes poolel teel Cesisest Riiga sõita) asuv Ergli meenutab oma maastikult veidi Otepää kanti, kuid mõõtmetelt on tegu pigem Lihulaga (2015 a andmetel 1939 elanikku). Selles väikeses kohas on aga ometi toimunud juba aastaid rahvusvaheliste mõõtmetega noorte muusikute konkursse. Sarvemängijate konkurss oli sellel aastal näiteks juba üheksateistkümnes. Kõik saab aga palju selgemaks, kui arvestada nii seda, et Ergli külje all asub Läti kultuuriloos olulist rolli mänginud vendade Jurjansite kodukoht, kui ka seda, et Ergli vallavanem on muusikaakadeemia haridusega. Niisiis on võim saanud sobival moel vaimuga kokku ja püüab noorte talentide arengule viiel erineval moel kaasa aidata.

Pean tunnistama, et konkursile minnes ei olnud vähemalt nende ridade autoril mingeid kaugemale mõeldud plaane, kui et õppida Samueliga korralikult selgeks mõlema vooru kavad ja väärikalt esineda. Mäletasin oma kaugemast noorpõlvest ainult seda, et lätlased tundusid olema eestlastest kaks ringi ees, nii solistidena kui ansamblites-orkestrites, nii harrastajad kui profid. Kuid kõrvus kõlas ka kohaliku professori Kaido Otsingu lause: kõik Eestis vähegi tegijad uue põlvkonna sarvemängijad on Ergli konkursilt läbi käinud, saavutasid nad siis seal midagi või ei.

Samueli esimese vooru esitust võib näha käesoleva kirjatüki lõpus olevatelt linkidelt. Oli ilus ja väärikas, paari tühise pisiveaga, aga neid juhtus absoluutselt kõigil. Esimese vooruga seekord asi ka piirdus, ja nii mõnegi eesti kolleegi meelest täiesti ebaõiglaselt – aga seekord oli žürii otsus selline, muusik peab juba maast-madalast harjuma, et ta ei pruugi kõikidele meeldida ning kindlasti paranes Samueli enesekindlus ka sellega, kui ta teist vooru kuulates avastas, et nii mõnegi eelistatud konkurendi esitus jäi tema omast kahvatumaks. Või ka sellega, kui mõni sooloesinemise eest auhinnatu oli temast pisut rohkem hädas metsasarvekoori teoste õppimisel.

Ja kullast-karrast väärtuslikum oli kindlasti teadmine, et pooleteistaastase metsasarvele keskendumisega võib jõuda täiesti võrreldavale tasemele nendega, kes oma pilliga tegelenud neli-viis aastat, seda metsasarvemängijast metsasarveõpetaja juhendamisel. Aga et hetkel on Lihula oludes iga konkreetse pilli õpetamiseks sobivat selle eriala inimest natuke keeruline leida, siis jätame lähemaks kümneks aastaks selle jutu sinnapaika.

Nende ridade kirjutamise ajal keskendub Samuel ise jälle kahele asjale korraga. 4.mail on ta kutsutud Tartusse Portugali metsasarveprofessori Ricardo Matosinhose koolitusele, ja sellest järgmisel päeval algab vabariikliku geograafiaolümpiaadi finaal. On tore, kui kogu haridus on nii laiapõhjaline, et laps ei pea täiskasvanuks saades olema sundvalikute ees!

Ja – pole ka need lätlased enam nii kättesaamatus kauguses midagi.

 

Mati Põdra

 

Fotod: Jaak Kastepõld

Videod: Kaido Otsing