Loading... (0%)

Puhkpilliosakonnas suvevaheaega pole

28 august 2017

Lugedes mitu korda aastas taas puhkevat ja alati mingil hetkel teravaks muutuvat diskussiooni sellest, kui pikk peaks parasjagu olema suvevaheaeg, tekib esimese hooga mõte, et ju see on nende õnnetute probleem, kellel pole suvel midagi mõistlikku teha. Nendel, kes õpivad mingit pilli, seda hirmu pole. Eriti puhkpilliõpilastel.

Eduard Tamme nimeline puhkpillifestival Võrus, mis toimub alates 2013 aastast, on tänaseks omandanud olulise rolli õpilaste „käimatõmbajana“ algava õppeaasta eel. Tunnistust sellest annab kasvõi aasta-aastalt suurenev osavõtjaskond ja mitmekesisem pillide valik. Nende ridade autor mäletab näiteks esimeselt festivalilt, et pidi koos oma kolleegidega teistest koolidest etendama löökpillirühma, või pigem olid sundviskes festivaliorkestri dirigendid, kes pidid repertuaari valima selle järgi, millega nood löökpille põhierialana mittemängivad õpetajad võiksid maha saada… Ja oli tookord orkestril lavalgi lahedalt ruumi, kuigi teisedki õpetajad pidid lavale õpilastele toeks tulema. Tänavuaastasel lõppkontserdil oli „Kandle“ kontserdisaali lava aga juba nii tihedalt täis, et ükski täiendav pillimees poleks lihtsalt peale mahtunud. Niipalju ainult, et mulle tehti erand üheksast kolmes orkestriloos, mis vajasid rohkemat kui nelja mängijat.

Et Tamme festival pole kaugeltki mitte ainus puhkpillifestival Eestis, olekski siinkohas paslik mainida, mille poolest erineb puhkpilliõpilaste koolitamine muude pillide õppimisest.

Kahjuks ei saa mitte kuhugi peita fakti, et puhkpillide õppimine on teiste pillidega võrreldes suhteliselt ebapopulaarne, ja lisaks teadmatusele, milliseid pille üldse eksisteerib, valitsevad ka eelarvamused selles suhtes, millised on puhkpillimuusika võimalused. Seetõttu ongi reeglina suhteliselt kesine ka vastuvõtt muusikakooli, ja mõne üksiku mängijaga on koolides keeruline teha ansamblitki, orkestrist rääkimata. Niisiis on taoliste festivalide toimumine kõigepealt suurepärane võimalus saada orkestritunnetus kätte ka noortel väheste õpilastega koolidest.

Tamme festivalil on aga ka üks väga suur lisaväärtus – kui häid ja väga häid õpetajaid leidub mujalgi, siis on igaks seni toimunud festivaliks leitud ka kõrgetasemeline interpreet välismaalt tegema meistriklassi. Et sel aastal oli külaliseks terve orkestritäis maailmakuulsa Austria koolkonna esindajaid ja festivali fookuses puhkpilliansambel, avaneski Lihula muusika- ja kunstikooli kvintetil kui peaaegu et ainsal Eestis ühes koolis regulaarselt tegutseval ansamblil võimalus meistriklassi ukse vahelt läbi pääseda ja saada põhjalik koolitus välisõpetajalt.

Fotod: Bert Langeler

Pean selle kvinteti mängiva treenerina tunnistama, et pilk seest erineb pilgust kõrvalt. Loomulikult on ka mängiva treeneri kohustuseks õppida laitmatult selgeks oma mängijaroll, olles samal ajal pädev juhendama, orienteeruma kiiresti muutuda võivas olustikus ja palju muudki – ent keskenduda saab siiski ühele asjale korraga. Täiendav paar silmi ja kõrvu platsil aitab märgata seda, mis võibki ühe inimese jaoks saladuseks jääda.

Laura Lepik, Tõnis Lepp (trompetid), Samuel Kastepõld (metsasarv) ja Silver Nikkel (tromboon) koos meistrikursuseks liitunud festivali peakorraldaja Urmas Himmaga (tuuba) ning kirikukontserdil kaasateinud Birgit Mikkusega (löökpillid) said hakkama tõeliselt professionaalse saavutusega, kui suutsid tekitada suurepärase ansamblitunnetuse. Lihtsustatult lahtiseletatuna tähendab see, et lisaks oma partiis toimuvatele asjadele teab igaüks ka seda, mis toimub kõikidel teistel. Kõik ongi dirigendid! Ja järgmisel hommikul pärast kirikukontserti algas järgmine meistrikursuse tund analüüsiga, kõik said muidugi kiita, ent räägiti ka lahti, mida annaks veel parandada enne uue teosega lõppkontserdil esinemist …ning see oli veel meeldejäävam. Kasvõi juba selles mõttes, et esineda tuli puupüsti täis saalis ja seejuures väga puhkpillipädevale publikule. Noh, muidugi on veri paksem kui vesi, aga vähemalt mulle tundus, et aplaus oli väga pikk.

Kuigi nüüd sai kirjutatud kõige rohkem kvinteti tegudest, olid ka kõik teised osavõtnud, kooli orkestrist praktiliselt täielik koosseis, kuhjaga rohkem kui oma ülesannete kõrgusel. Kelle hoole all oli kogu orkestri häälestus, kellest sõltus kõlalise põhja ilu, kes oli oma rühma juhthääl – ja kogu löökpillirühm kutsuti väikese lisatööna appi hoidma korras ka algajate orkestri rütmikarkassi. Ning Junior Danceband sai ennast pärast esinemist linnapäevade pealaval tunda nagu tõelised staarid, kui neid kättpidi tänama tuldi.

Järgmine festival on aasta pärast, aga sellesse aastasse mahub loomulikult väga palju. Kindlasti hoitakse puhkpilliosakonnas jätkuvalt au sees põhimõtet kutsuda omale võimalikult palju külalisi. Aga see saab olema juba eraldi jutt.

Video: Mirjam Leopard

Mati Põdra
Lihula puhkpilliorkestri dirigent

 

ERR-i uudiste video saate vaadata SIIT