Loading... (0%)

In memoriam Liivi Vainu 23.08.1973‒04.04.2018

17 aprill 2018

4. aprillil lahkus meie seast 44-aastasena Hanila muuseumi kauaaegne juhataja Liivi Vainu.

Liivi sündis 23.08.1973 Pärnu linna külje all Saugas pere kolmanda (noorima) lapsena.

Kooliteed alustas juba Pärnu linnas ning 1988. aasta kevadel lõpetas praeguse Rääma Põhikooli. Siis jätkus Liivi koolitee Olustvere Kõrgemas Põllumajanduskoolis, kus ta sai agronoomi kutse ning kus ristusid tema teed tulevase abikaasa Olaviga. Pärast Olustvere tehnikumi lõpetamist jätkus Liivi haridustee Pärnu Kodumajanduskoolis, mille ta lõpetas 1996. aastal.

Peale Kodumajanduskooli lõpetamist asus Liivi 1996. aasta suvel elama tulevase abikaasa Olavi tallu Läänemaal Linnusel, abielluti 7. juunil 1997, tütar Anu sündis aasta hiljem.

Esimeseks töökohaks sai Liivile Vatla mõisakooli köök, kuid üsna pea jätkus tema töökarjäär Vatla pargi (kooli) aednikuna. Kindlasti said üheks ilusamaks ja ilmekamaks näiteks tema aednikutööst uhked roosipeenrad mõisahoone ees ning suured hooldatud murualad. 1. septembril 2012 alustas Liivi tööd Hanila muuseumi juhatajana, kus töötas surmani; kogu töökarjäär möödus seega Hanila vallavalitsuse teenistuses.

Juba eelkoolieast alates meeldis Liivile palju lugeda ja ennast pidevalt täiendada – õmblusring, tants, laulmine olid need tegevused, mida ta harrastas, ka käsitööoskused sai juba lapsena emalt-vanaemalt.

2008–2012 õppis Liivi TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, kus omandas rahvusliku tekstiili eriala. Lõputöö teemaks valis ta Läänemaa sõrmkindad, millest hiljem ka raamatu kirjutas. Muuseumitöö kõrvalt õppis Liivi kaks aastat Tõstamaa rahvarõivakoolis, mille lõpetas 2017. aasta algul. Liivi huvitus süviti Lõuna-Läänemaa aja- ning kultuuriloost, juba haigena uuris ta veel 2017. aasta suvel Tallinnas arhiivis kodukandi ajalugu ja kogus materjali. Võimalusel käis ta abikaasa Olaviga meeleldi loodusretkedel ja muretses Eestimaa looduse tuleviku pärast.

Inimesena oli Liivi töökas, põhjalik, täpne, kohusetundlik, tagasihoidlik, sihikindel, innukas, pühendunud, õpihimuline, praktiline inimene igapäevatoimetustes, elas reaalselt selles päevas, selles ajas.

 

Tekst: Olavi Vainu


Liivi Vainu ei tulnud kunagi trummi lüües, tema tegusid ei saatnud fanfaarihelid. Kuuldamatult lõi enese ümber korda, nähtamatuna näitas kauneid kirju ja mustreid, tasakesi tekkis uus pärandihõnguline loome, märkamatult olin taas Hanila muuseumi ukse taha tulnud – näitust vaatama, loengut kuulama, küsima, arutama, plaane pidama.
Muuseum võib olla kas lihtsalt vanade asjade hoidmise ja näitamise koht või tükike elavat ajalugu. Kumb, oleneb sellest, kas seda peab ametikohust täitev või inglipuudutuse võimega inimene. Viimasel puhul on vedanud kõigil, keda ja mida ta puudutab. Ellu ärkavad esemed, oskused ja hingekeeled, mille olemasolust enesel ehk aimugi polnud. Tõsi on ka see, et need inglivõimetega inimesed liiguvad tasasel sammul ja räägivad vaikse häälega.
Nii märkame nende lahkumist siis, kui ümbrus on tardunud ja sisemised sosinad vaikinud. Alles siis tajume kui suurt osa nad meie elus etendasid ja kuipalju suurem on üksindus. Siis on hilja autasusid anda ja käesurumisele kutsuda. Saame salvestada tundekilde, mis meis tekkisid, ellu viia ideid, mida sütitati, püüda edasi anda teadmisi ja õpetusi, mis meieni jõudnud, ja tasakesi tänada: “Aitäh, Liivi!”

Krista Kallavus


Lihula Rahvaülikooli juures tegutses 2007. aastal Lihula lilltikandi kursus. Juhendades algajaid tikandihuvilisi, märkasin kohe Liivit, noort naist, tõelist huvilist, sära silmades. Liivi tikkis seal ka oma esimese vaiba.
Edaspidi viisid meie teed taas kokku ühine huvi koduloo ja käsitöö vastu. Varsti sai temast muuseumi juhataja. Olles muuseumi sünni juures esimestest päevadest, oli meil palju rääkida. Palju lugusid ta lindistas. Muuseumi suvised näitused olid harivad ja hästi kujundatud, näituste tagamaad oli põhjalikult uuritud, teave aegade tagant ja väga huvitav (1949 aasta väikesed kolhoosid Hanila kandis).
Muuseum oli alati väga korras. Ta oli meile kogukonnale haruldane leid. Me ei unusta sind, Liivi.

Saima Mägi


Liivi malbe naeratus ja natuke kavalaid sädemeid pilduvad silmad andsid alati tuge.
Liivi oli kohusetundlik, täpne ja hoolas. Ta teadis oma võimete ja jõu piiri. Kui ta tundis, et ta ei saa lubatut teha nii, et ta ise rahule jääb, siis ta pigem ütles „Ei”. Nüüd tagantjärele vaadates võib öelda, et tegelikkuses ta ikkagi andis rohkem, kui jaksu oli, et ta ei püüdnud ennast säästa. Ta oli Hanila muuseumi juhataja ja Hanila Muuseumi Seltsi eestvedaja. Samal ajal oli ta ka Lihula Lilltikandi Seltsi liige ja kuulus juhatusse. Ühel hetkel sai ta aru, et kahe seltsi juhatuses olemine on talle koormav ja ta loobus LLS-i juhatuse liikme kohustustest.
Ta ei virisenud, mõnikord jättis ütlemata asjad, mille välja ütlemiseks tal oli tegelikult õigus, aga ta tahtis hoida rahumeelseid suhteid, liiga palju jättis enda sisse…
Ta ei teinud töödel vahet – kui töö tuli ära teha, siis tegi ta selle korralikult – nii aednikuna Vatla mõisa ümber, kui ka erinevaid töid Hanila muuseumis tehes, aga ka tema enda raamat, mis valmis Viljandi kooli lõputöö alusel.
Oma vaiksel tagasihoidlikul moel oskas ta suurematesse töödesse muuseumi juures kaasata ka teisi inimesi. Ta ei teinud midagi suure kisa-käraga. Liivi uskus hea sõna jõusse.
Liivi oskas oma kätega teha võrratult ilusaid asju – ta oli käsitöömeister.

Ulvi Põhako


Kõige rohkem jääb kestma esimene mõte: minule tundub, kaasaegne elulaad seob inimesed ja maa lahku. Liivilt sain tuge, tundsin, et tema oskas just inimesed ja maa taas kokku siduda. Muuseumisse hakkasid kokku käima lapsed, noorukid, täiskasvanud erinevatest küladest, erinevad institutsioonid jne. Ma ei jõua ise igale poole, kuid muuseumi õuel kogesin oma kodukohta miljoni meelega. See kogemus tekitab laiema kodutunde, kui ainult minu koduõu. Ja mulle meeldib see, AITÄH!

Eha Kukk


Liivi oskas oma erilisel moel olla märkamatult märgatav. Tema ettevõtmised tundusid nagu muuseas sujuvat. Keegi meist ei tea, kui palju ta tegelikult oma töödesse ning tegemistesse aega ja vaeva pani, kui palju oli unetuid öid ja vahest ehk pisaraidki.
Tema malbe naeratus mõjus rahustavalt, isegi taltsutavalt, samas andis see märku, et tegutsemises on jõud. Ja tema tegutses ning haaras kõik teisedki kaasa.

Tiina Markus


Liivi Vainu oli Karuse koguduse aktiivne liige ja mitmetel aastatel valitud ka sinodisaadikuks. Oma tarmukusega aitas jahutada vahest tuliseks minevaid vaidlusi ja oskas ära tunda inimestes nende seesmisi särasid ja andeid.

Meelis Malk


Minu koostöö Liiviga oli väga üürike. Ainult mõned aastad. Koostöö Liiviga oli väga meeldiv ja rahulik. Meeldis Liivi sihikindlus ja töökus. Liivi ei kasutanud tühje sõnu, ta ei jooksnud kunagi tühja. Kõik oli alati kenasti läbi mõeldud ja ette valmistatud.

Anu Mätas


Me olime koos ühe õue peal, kogu Liivi töö oli mu silme all näha. Vahel tuli ta nõu küsima ja asju arutama, rääkis oma plaanidest, ka sellest, mida kõike veel muuseumi hoone juures oleks vaja teha. Jõudis ehitada uue trepi ülakorrusele, renoveerida kaevu.
Liivi oli väga südamlik inimene, oli mulle nagu pere liige. Ma nägin seda suurt tööd, mis toimus maja sees, et eksponaadid oleks korras ja hoitud. Ta laskis välja ehitada hoidlaruumi, nägin pealt, kuidas ta hooldas ja korrastas muuseumivara. Liivi oli käsitöömeiser ja oskas parandada tekstiilesemeid nii, et seda polnud üldse märgata. See oli imetlusväärne. Ta elas raskelt üle ja oli siis pisarateni õnnetu, kui muuseumimaja alustalad kõikuma lõid. Ma lohutasin ja rahustasin teda. Liivi oli oma töösse, majasse ja maja ümbrusse pannud kogu oma hinge ja südame. Me kõik märkasime ja imetlesime seda. Liivi jääb minu hinge ja südamesse.

Õie Pärna


 

Artiklis kasutatavad tekstid ja fotod kogus ning edastas Laine Vesker