Loading... (0%)

Lihula Kohinad: Täna 135 aastat tagasi lahvatas Lihula ajaloo suurim tulekahju

21 jaanuar 2017

“Lihula alewis on 21 , selle kuupäewal hirmus tulekahju olnud: 16 maja kõrwaliste hoonetega, see on neljandik osa alewist, on täieste ära põlenud. Enam kui 100 inimest on ilma pääwarjuta jäenud; kolm inimest on tules surma leidnud ja palju teisi tulehaawu saanud.” – Eesti Postimees 27.01.1882.

Käesoleva loo on kirja pannud Avo Kiisk, toetudes internetis leiduvatele allikatele DIGAR ja Rahvusarhiivi Kinnistute register. Tulekahjude ning majade hävingute ulatuste kirjeldus põhineb loo autori arusaamadele ega pretendeeri seetõttu absoluutsele tõele.

Veerand alevist hävinenud

1882. aasta jaanuaris ja veebruaris avaldasid mitmed Eesti ajalehed uudise, mille teemaks oli 135 aastat tagasi ehk täpsemalt 21. jaanuaril 1882 Lihulas suurt  hävitustööd teinud tulekahju. Sellise mastaabiga põlenguid, kus tervenisti 16 maja koos kõrvalhooonetega tuleroaks said, ei ole Lihulas ilmselt viimase paarisaja aasta jooksul teisi nähtud.

Seda, millises mastaabis tragöödia sel tormisel talvepäeval Lihulas aset leidis, annab ülevaatlikult edasi siin kooliõpetajaks olnud kirjamees Jakob Pärn, kelle kiri avaldati 10. veebruaril 1882 Eesti Postimehe numbris:

“Lihula alew on juba mõnda korda tule läbi rasked haawad saanud, aga nii suurt, kui praegu, ei mäleta keegi. Üle kolmekümne maja seisiwad poole tunni ajas tulemeres, sest tuul oli kange, ja majade päälegi wanad õlekatused ei pidanud teda sugugi kinni. Tulekustutaja selts tegi, mis wõis; päämees põletas ennast hirmsaste ära, nõndasama ka kaks teist. Kolm inimest jäiwad siisgi tulesse ja põlesiwad tuhaks, neljas suri kolme päewa pärast haawadesse, ja neli on haiged, neid loodetakse terweks saawat.

Ülepää põlesiwad 6 poodi, tohtri maja, üheksa muud maja kõige kõrwaliste hoonetega põhjani maha, ja poleks Jumala abiga kolm maja mitte tulekustutajatest hoida jõutud, siis poleks Lihulast wist ühte majagi üle jäenud.
Kõik kahju arwatakse 60,000 rubla pääle.. Tuli on wist korstna läbi wälja pääsenud. Inimesed on suures hädas; mõnes wäikeses majas elawad nüüd 30 inimest ühes hunikus ja kaebawad oma häda.

Koolimaja ja ülemine Lihula on terweks jäenud, ehk küll tuld majade pääle sadas. Terwe nädal huugas tuli hirmu kohas, ja iga päew kustutati wahwaste, ega jäetud enne järele, kui kõik majakohad ümber kaewati ja weega hästi niisutati. Paljad müürid ja korstnad wahiwad nüüd taewa poole sääl, kus enne üle 120 inimese rahuliste elasiwad.
Peaksiwad aga Lihula inimesed nüüd ette wõtma, et enam ühtegi maja õlekatusega ei ehitataks, ehk peaks see walitsuse poolt koguni ära keelatama. Tulekassas oli 15 tuhande eest ülewal, aga mitmetel ei olnud ühtigi kinnitatud. Kahju kandja rahwas on suurem jagu Eesti rahwast, siis oleks wäga soowida, et ka Eesti wennad oma kätt lahti teeksiwad ja põlenutele kas riideid ehk raha jõudu mööda saadaksiwad.

Lihulas on üks komitee asutatud, kes asjad õigeste ära jaotab. Adress on: Tulekahju hädaliste komiteele Lihulas.
Ka wõtan mina andisid wastu ja annan ajalehtedes pärast awalikku aru.

J. Pärn, elementarkooliõpetaja Lihulas.”

Doominoefekt
Kõnealune põleng sai alguse Büttneri perekonnale kuuluvast elamust. Kinnistute registri järgi kuulus neile nn alumises Lihulas maja aadressiga Tallinna mnt 48. Kõrvalasuvatest kruntidest ei loe maja nr 50 kohta välja, kas seal oli sel ajal ka hoone või ei. Küll aga on 1883. aasta kaardil olemas maja nr 52 asukohas, mis eraldati nr 50 krundist alles 20. sajandi alguses.

Tallinna mnt 46. Foto: google.com/maps

Teada on aga, et alles jäi 1871 ehitatud kivist elumaja nr 46. See maja on alles veel praegugi ning on ilmselt üks vanimaid seal asuvate hoonete rivis.

Ja niimoodi see tuli siis läks tugeva edelatuulega, haarates enda valdusesse kõik põleva, mis ette jäi. Mõisa poole minnes vasakut kätt hävisid ilmselt kõik majad Tallinna mnt 50 kuni Karja tänavani. Ainukesena jäi püsti eelpool mainitud kivist elumaja nr 46. Paremat kätt üle tänava oli esimene süttinud maja ilmselt ka juba seitsme aasta eest tulekahjus kannatada saanud nr 47 hoone. Seal hävitas tuli oma teel kõik hooned kuni majani nr 37, Jakob Pärna mainitud nn tohtri maja ehk praeguse SA Lõuna-Läänemaa Tervishoiu- ja Sotsiaal-hoolekande Keskuse ala.

Imekombel on alles jäänud 1872. aastal ehitatud, praegu poollagunenuna ning oma uut tulevikku ootav Tallinna mnt 35 hoone. Kas alles jäi ka haigla territooriumil asunud mõisapoolne hoone, ei ole teada, kuid 1883. aasta kaardil on selles krundinurga igatahes väike tänavaga risti asuv puithoone olemas. Need kaks viimati mainitud hoonet ilmselt suudeti päästa täielikust hävingust veidi pikema vahemaa tõttu eelmistest hoonetest.

1883. aasta Lihula kaardilt on näha ka seda, et aasta peale suurt õnnetust on suudetud juba nii mõnedki uued majad asemele ehitada, seda ilmselt paljuski tänu kindlustusele.

 


Alumine Lihula 1883. EAA.3724.4.646

Nagu Jakob Pärna kirjastki välja loeb, olid paljud majad koos varaga kindlustamata. Kui kahju oli erinevate hinnangute järgi 50-60 tuhat rubla, siis kindlustatud varasid oli kõigest 15 tuhande rubla ümber. Nii suurt kahju kanti tänu tõsiasjale, et  teiste hävinenud hoonete seas  oli kuus poodi koos kaupadega.

Abi tuli nii lähemalt kui kaugemalt

Kõige suurem häda tabas muidugi lihtinimesi, kes jäid üldse ilma peavarju ja riieteta. Talvine aeg, kannatada tuli ilmselt nii mõndagi.  Ühes oma kirjas ajalehele “Sakala”, avaldatud 13.02.1882, toob Jakob Pärn välja, et ilma peavarju ja toiduta on jäänud enamuses eesti soost ja nii mitmedki 8 kuni 9 lapsega pered. Peavarjuta jäänute arvuks loetakse koguni 25 perekonda 126 hingega.

Praegusel, kordi turvalisemal ja arenenumal ajastul ei oska isegi hoomata sellise õnnetuse suurust. Kannatanutele tõttasid appi mitmed ajalehed nii Tallinnast, Tartust, Riiast ja Peterburist, kes alustasid hädaliste jaoks annetuste kogumisega.  Appi tuli ka Tallinnas tegutsenud Eesti lauluselts “Estonia”, kes andis Lihula hädaliste toetuseks ühe etenduse ja kontserdi.

Tallinnas koguti kokku eraisikute ja organisatsioonide poolt 3006 rubla ja Eestimaalt tervikuna 4695 rubla ja 91 kopikat. Kõige kaugem annetus, 50 rubla näol, tuli Vladivastokist, kellegi härra Kopptuhli käest. Üleüldse korjati annetusi kokku 7829 rubla ja 53 kopikat, mis oli kannatanutele palju abiks. Et saada aimu selleaegsest raha väärtusest, võiks kõrvale illustreeriva näitena tuua, et kahjus hävinenud nn tohtrimaja hoonete, sealhulgas puust ja kivist doktoraat kahe katusetoaga, puust ait ja 1875. aastal ehitatud kivist haigla – kõik rookatustega, väärtuseks hinnati 1875. aastal 4000 rubla.

Selliseid mastaapsemaid õnnetusi tänapäeval enam õnneks ei esine, seda paljuski tänu rangematele tuleohutusnõuetele ning paremate ehitusmaterjalide kasutusvõtule. Küll aga võib Rahvusarhiivi Kinnistute registrist Lihula kinnistuid leida nii mõnegi põlengu, mis Lihula alevi kujunemises oma rolli mänginud. Tõenäoliselt on olnud tulekahjusid alevi tekkimise algusaegadest veelgi rohkem, kuid olgu allpool toodud mõned näited, mis leitavad eelpool mainitud kinnistute registrist.



Lihula suuremad põlengud 18. – 19. sajandil

1770-1786 – Tallinna mnt 21. Kingsepp Johann Adam Dettenborni majakrunt koos majaga, mis põles maha 1770-1786 (ilmselt selles ajavahemikus).

1786 – Tallinna mnt 12. Praeguse kauplus “Konsum” asukoht. Johann Jürgen Westerberg (*1736) ehitas krundile nr 51 pärast tulekahju uut puumaja, mis polnud veel päris valmis.

1809 – Hilisema, 1845, toimunud Tallinna mnt 25 kinnistu ostumüügi tehingu kirjelduses on muuseas mainitud kruntrenti 1783-94 ja 1796-1830 maksis kullassepp Eyland ja alates 1809 tema lesk, kes oli tulekahjus kõik oma vara kaotanud. Tegemist ei olnud ilmselt kõnealuse majaga, kuna mainitud on ka tehingualuse kinnistu peal asuva maja ehitamise aasta 1786.

1830 – Tallinn mnt 14. Lihula TÜ kontori maja asukoht. 1.11.1830 oli raehärra Carl Gustav Büttneri majas suur tulekahju (põles ära 7 maja), püstijäänud korstnavare ähvardas möödakäijaid ja adrakohtuniku korraldusel lammutas ta 1831. aasta augustis korstna ja söestunud seinad.
Millised olid need ülejäänud kuus maja, seda kahjuks kõrvalasuvate kinnistute kirjeldustest päris täpselt välja ei loe.

Tallinna mnt 16 juures on 1883 kirjeldatud: hindamisväärtus 3800 rbl. 50-aastane puust elumaja, kivist ait ja tall, puust pesuköök. Selle infokillu järgi võiks oletada, et ka siin krundil asunud eelmine maja võis hävineda mainitud Tallinna mnt 14 majaga samas tulekahjus.

Samuti on mainitud järgmise maja, Tallinna mnt 18 juures, et elumaja on ehitatud 1830ndatel aastatel: Pagar Alexander Heinrich Hindreus (1817-1889) maksis poole krundi maksu. 1861 lasi ta puust elumaja mantelkorstnaga tule vastu kindlustada. Majal vanust 25 aastat ja väärtus 1600 rubla.

Võrreldes veel mõisa poole jäänud kinnistute kirjeldusi, võib oletada, et ka need majad ei pääsenud. Tallinna mnt 12: 1868 aastal hinnati hoonete väärtuseks 2950 rbl: 20-aastane puust elumaja, ait ja kivist tall. Ning Tallinna mnt 10: 1868 aastal hinnati hoonete väärtuseks 1800 rbl: 33-aastane kivist elumaja, 25-aastane puust ait ja tall. Esimene ehitatud küll alles 1840ndatel, kuid teine taas 1830ndatel aastatel.

1830 või 1831 aasta augustis põlesid maha üle tänava asunud kaks maja, Tallinna mnt 19 ja 21. Viimase põlengust oli möödunud alles vaevalt  50 aastat (vt eestpoolt).
Tallinna mnt 19:  4.8.1831(0?) kaupmees Johann C. Schröderi (1785-1855) elumaja põles suures osas maha kõrvalasuvast maaler Erdmanni kuurist alguse saanud tulekahjus.
Tallinna mnt 21: Johansoni hiljem Klinge pimeda lese maja põles maha 4.8.1830 (1).

1837 – Tallinna mnt 9 ostu-müügi tehingu juures on ära toodud, et 1837-1839 üüris Jacobsonilt korterit Lihula köster Wilhelm Berg, kuna kõrvalasunud köstrimaja oli maha põlenud. Tegemist siis ilmselt Tallinna mnt 11 põlenguga, kuna 1854 on Tallinna mnt 7 ostutehingu juures mainitud enne 1786. aastat  ehitatud kivimaja, mis seega ei olnud selles vahemikus kahju saanud.

19.07.1845 põles maha kreisiarst Guthani maja. Seda kurba sündmust kajastatakse kolm aastat hiljem, kui arst endale uut eluaset soetas. Hävinenud maja asukohta ei ole mainitud.

1851 – Tallinna mnt 2. 14.11.1851 juba mölder Martinsoni maja, kus töötas parkal Reinhold Wildenberg ja kelle töökoda siis maha põles.

1875 aasta tulekahju.
Lisaks 1830. aasta suurpõlengule, kus hävines kokku seitse maja, oli umbes samas suurusjärgus põleng 09.05.1875, kus tuleroaks sai neli elumaja koos kõrvalhoonetega. Kokku 12-13 hoonet.

 

Suurematest põlengutest haaratud umbkaudsed alad. Maa-ameti aerofoto.

Tollased ajalehed kirjutavad

Pärnu Postimees 06.06.1875: “Lihulast. – Tulekahjust. Säält kirjutakse, 9. mail: Täna lõuna kello ühe aeal pääsis tuli tahti, mis walida tuulega mööda ölekattusid ruttust edasi läks ja kahe tunni aea sees 12 maja tuha unikuks tegi. Õnneks oli, st tuul nattuke pööris, muido oleks kõik lin tule roaks saanud. 60 inimest on omast igapääwasest warast ilma jäänud ja nende seas umbes pooled, kes aga palja eluga tule käest ära pääsenud ja praego mitte ükspäinis ilma pea warjuta, waid ka ilma ihukatteta ja toiduseta sääl seiswad ning teiste armust peawad elama.”

Mõned päevad hiljem, 11.06.1875, kajastab sama sündmust ka Eesti Postimees: “Lihula Tulekahju. 9. Mail olla 60 inimest peawarjust ja kõigest, mis neil oli, ilma jäänud. Ametliku sõnumite järele olla tuli esmalt Strandmann’i majas lahti pääsend, säält tuulega kiireste kahe lähema maja kallale läinud ja mõne tunniga 4 elumaja ja 9 kõrvalist hoonet tuhahunikuks teinud, nende seas ka hiljuti ehitatud Lihula walla kogukonnamaja.”

Strandmannidele kuulusid kinnistud nr 37 ja 55, ehk siis kõrvuti majad asukohtadega Tallinna mnt 47 ja 49, kust siis tulekahju kirjelduse järgi alguse sai. Kas maja nr 49 sellal olemas oli, ei ole teada. Maja nr 47 kohta aga on öeldud, et see hävis ka 1882. aastal.

Kuna Eesti Postimehe artiklis on mainitud, et hävis ka kogukonna- ehk vallamaja, mis asus aadressil Tallinna mnt 57, võib oletada et põleng toimus kirde-edela suunal ning põlesid ainult Tallinna maanteest kagusse jäävad majad. Ilmselt ei hävinenud kõik seal rivis olnud hooned, sest mainitud on ainult neli maja koos kõrvalhoonetega.

Oletades, et tuli sai alguse majadest 47 või 49, oli üks neist esimene, mis tuleroaks sai. Nr 53 puhul on kinnistute registris mainitud, et sinna ehitati 1876. aastal uus elumaja, seega on võimalik, et see on maja number kaks. Majade 51 ja 55 puhul ei ole tulekahju mainitud, aga võib siiski oletada, et üks nendest oleks meie koledas nimekirjas number 3 ning vallamaja number neli.

Üks esimesi tuletõrjeühinguid Eestis

1875. aasta mai tulekahju võib ilmselgelt lugeda ajendiks, miks järgmisel ehk 1876. aastal loodi Lihulas üks esimesi tuletõrjeühinguid Eestis. Toiming, mis mõned aastad hiljem hoidis ära Lihula totaalse hävingu.

Lihula tuletõrjujad 1930ndatel. Foto Eva Kõllama kogust

 

Tänasel päeval on lisaks kutselistele päästebrigaadidele olemas ka hulgaliselt tuleohutusvarustust, et hullemat ära hoida – ole ainult mees ja kasuta, nii et kasutame siis.

Olge kaitstud!

Avo Kiisk
Facebooki lehekülje Lihula Kohinad toimetaja

Kristi Märk - post author

No other information about this author.