Loading... (0%)

Debütantidena Koolijazzil – esimene lask otse kümnesse

09 jaanuar 2017

Kolmeteistkümnendat aastat järjest on noortel jazzihuvilistel põhjust jaanuari alguses koguneda Viljandisse, kus toimub TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja muusikakooli ühisel vedamisel „Koolijazz“. Sel aastal debüteerisid festivalil ka Lihula Muusika- ja Kunstikooliga seotud noored ehk Junior Dancebandi (JDB) parandatud väljaanne nende ridade autori juhendamisel.

Kuidas kirjeldada elevanti? ehk sada kaemust jazzmuusikasse

Juhtus kord hulk pimedaid mehi elevandi juurde ja otsustati proovida seda looma kirjeldada. Keegi, kes kobas elevanti turjast arvas: elevant on nagu mägi. Teine sai pihku elevandi jala ja arvas: elevant on nagu sammas. Kolmas sikutas elevandi saba ja arvas: elevant on nagu köiejupp. Ja nii edasi.

Juba festivali avaloeng kuulsalt jazzmuusikult ja praeguselt kultuuriakadeemia rektorilt Inaki Sandovalilt kirjeldas hästi samasugust muusikamaailmade paljusust.

Saanud tänaseks mõjutusi kogu planeedi muusikast, ei ole jazz juba ammu määratletav esitajate nahavärvi, kasutatavate eriliste heliridade või „lonkava“ rütmika põhjal.

Kuid – oluline on, et need inimesed, kes proovisaalis või isegi alles laval kokku saavad, suudaksid omavahel kommunikeeruda, arendada edasi teiste mõtteid ja öelda välja enda omi.

Uue generatsiooni õpetajad

Pean tunnistama, et minu akadeemiliste õpingute ajal ei peetud jazziõpet piisavalt „soliidseks“, et lubada seda Muusikaakadeemia seinte vahele. Loomulikult ei jäänud tookord miski tegemata – asjahuvilised kuulasid ise niipalju muusikat, kui tol ajal oli kättesaadav, lugesid juurde saadaolevat taustainfot, püüdsid omavahel suheldes asja olemuseni jõuda, Tudengijazz toimus ja isegi teatud kõrtsid ei peljanud jazzihuvilistele esinemisvõimalusi pakkuda. Kuid süsteemi tekkimine Eestis on siiski pigem viimase kümnekonna aasta rida, ja nii polnudki imestada, et kogu selleaastane õpetajaskond oli varastes kolmekümnendates.

Muidugi ei ole õpetaja vanus iseenesest näitaja, kuid sellist kommunikatsioonivõimet nõudva muusikastiili puhul võib õpilaste ja õpetajate väiksem vanusevahe olla siiski eeliseks. Kindel oli aga, et õpetajate näol oli tegemist oma ala meistritega, kes ise pidevalt tegevad laval. Seda pole vist vaja üle rääkida, et parimaks eeskujuks õpilasele on kuulata õpetaja pillimängu.

Mängu ilu

Üks festivali traditsioonidest on osavõtvate koolide kollektiivide konkurss festivali avaõhtul. Seekord oli konkureerima tulnud viis bändi – Valgast, Tartust, Kuressaarest, Viljandist ja Lihulast, pärnakate lavaletulekusse sekkus viimasel hetkel gripp ja samal põhjusel pidi tartlaste juhendaja ka ise oma bändis kaasa lööma.

Siinkirjutaja tabas ennast juba teise bändi esinemise ajal mõttelt: huvitav, MIDA žüriil on võimalik hinnata, kui kõik esitused on esiteks vägagi viimistletud ja teiseks on iga bändi muusika silmapaistvalt eriilmeline? Ja nii kestis täiesti lõpuni – kes oli rohkem tähelepanu pööranud omaloomingule ja kes hästi lihvitud kõlapildile, kes panustanud vanemale ja kes uuema ajastu muusikale. Omas elemendis oli ka Junior Danceband, kelle konkursivalikusse kuulusid traditsioonilisema swingi tüüpi laul „Fever“ ja cha-cha-cha-ks töödeldud Valgre „Meloodia“. Aplausid heade soolode eest ja lugude lõpus olid vähemalt sama pikad kui teistelegi esinejatele pakuti. Enesetunne …oli hea, aga oletada ei julgenud mitte kui midagi.


Õpitoad: omad lahku ja võõrad kokku

Et nii eriilmelise jazzi ühiseks nimetajaks on kommunikatsioon, on Koolijazzi õppekava üheks põhimõtteks, et tegutsevaid koolibände õpitubadesse kokku ei jäeta. Nii toimus ka konkursi järel „lahutus“ ning järgmiseks hommikusöögiks olid juba uued bändid moodustatud.

JDB mängijatest olid kitarri mängiv laulja Hanna Malk ning laulev kitarrist Marie Põdra paigutatud Laura Junsoni vokaalansamblisse, löökpillimängija Birgit Mikkus koos mind klahvide taga asendanud pärnaka Robi Salumetsaga Madis Meisteri juhendatavasse koosseisu ning kogu torusektsioon (Svea Stahlman, Laura Lepik, Mart Erik Põdra) koos kontrabassivirtuoos Erik Mikkusega bigbändi Allan Järve juhendamisel. Bigbändi õpitoas toimuv pakkus sisulistel põhjustel kõige rohkem huvi ka siinkirjutajale, seal tegeldi siis põhjalikumalt jazziliku fraseerimise ning improvisatoorsete võimete arendamisega, viimast said töö käigus proovida kõik vaatamata oma senisele kogemustele. Teosed valiti põhimõttel, et oleks läbi käidud võimalikult erinevad ajastud.

Igal pool mujal tehtavast sain juttude põhjal küll umbkaudse ettekujutuse, kuid otsustasin lõpptulemuse kuulamise kasuks.

Junior Danceband

Külaliskontsert: rõhk individuaalsel virtuoossusel

Festivali teise päeva õhtu sisustas saksofonist Aleksander Paali kvartett, mille koosseisust osad mängijad sellesama Koolijazzi enda kasvandikud. Kvartett oli oma kavva valinud teosed, mis tõid välja selle liikmete parimad individuaalsed võimed. Võib-olla et ealt nooremate või kogemuse poolest jazziga vähem tegelenute jaoks jäi kontserdilavalt toimunu mõttelend kohati liiga kõrgeks, ent igaühe pillivaldamise kunst oli sellegipoolest eeskuju vääriv. Eraldi plusspunktid bändi juhile, kes pidi sellel kontserdil läbi ajama kergelt korrast ära pilliga.

Lõppkontsert

Kolmanda festivalipäeva ennelõuna möödus viimase lihvi andmise ning soundcheckide võlu ja valu tähe all. Sellistel festivalidel, kus eriilmelisus juba algusest peale sisse kirjutatud, võib kvaliteetse heli tootmine osutuda eriti tülikaks, sest kola, mida vaja pidevalt ümber tõsta, on lihtsalt füüsiliselt palju. Aga seda magusamaks osutubki tavaliselt lõpptulemus.

Ja sedasama jazzmuusika olemuslikku paljusust jätkuski lõppkontserdi viimase noodini. Kui kasvõi võrrelda kahe lauluõpetaja lähenemisnurki, siis Kadri Voorandi ansambel panustas a cappella esitusele ja spirituaalilaadsele muusikale, Laura Junsoni ansambel aga koosnes pille mängivatest lauljatest ja vastav oli ka nende muusika. Veel leidus kõrvuti „kosmilisi“ helimaastikke Tõnu Tubli ansamblilt ja standardeid Janno Trumpi koosseisult, Madis Meisteri ansambel oli oma esitatu ise kokku kirjutanud, bigbänd kõlas oma stiililises eheduses ja oli palju muudki.

Lõpuks aga oligi käes aeg saada ka teada, mida auväärt pedagoogid arvasid koolibändide konkursisooritustest. Rõõmustas kohe esimene žürii poolt öeldud lause: konkurss oli väga ühtlaselt kõrgetasemeline. Ja seepärast said millegagi tunnustatud kõik esinenud bändid.

JDB-ga laval käinutest suurepäraste improvisatsioonide esitaja Robi Salumets ja karakteerne torusektsioon tervikuna. See oli isegi rohkem, kui alguses ise arvasime – ehkki see polnud eesmärk omaette.

Kellelegi pidi siiski antama ka peapreemia, kaheksa tundi professionaalset stuudioaega, ning kõiki asjaolusid arvestades läks see tegelikult väga õigesse kohta, Saaremaale. Ehk igaüks ei arvanudki, et peapreemia just sinna läheb, kindlasti polnud teisedki bändid halvemad ega ebahuvitavamad, kuid noorte mõttemaailm klappis tõesti hästi.

 

Järgmine Koolijazz on juba aasta pärast. Seniks – musitseerimisteni!

 

Koolijazzi kontsert

 

Mati Põdra
Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja
Junior Dancebandi juht

 

Fotod: erakogu