“Oh, kui ilus!” ohkan alati nagu iga naine oma kaunist värsket soengut imetledes. Lihula juuksur Pille Vainu muigab, heatahtlikult. Ta naeratab mulle peeglisse, paneb käed puusa, hindab oma loomingut ja ütleb üsna argiselt: “Aga selleks ma ju olengi siin.”

Ilutegija

Juuksuritöö algas Virtsus Maarika Reederi, nüüdseks teispoolsusesse läinu, käe all ja tema juhendamisel.

25 aastat tagasi jüripäeval, noorema poja Martini kolmandal sünnipäeval, asendus Virtsu Lihulaga. Oli siin vene ajal teeninduskombinaat, praeguse Luige villa ruumides. Kooti, õmmeldi. Tööd oli ja töö kees. Neli juuksurit Lihulas.

“No mis meil, naistejuuksuritel, siis pakkuda oli? Ainult keemilisi lokke, üks ja seesama lokivedelik kõigile erinevaile juuksetüüpidele. Juuste värvimist? Ei, mitte! Blondeerimiseks vesinikutabletid. Kõik, pidi rahul olema, rohkemat polnud,” meenutab Pille.

Uus aeg, 1991, tõi uued tuuled ka juuksuritele. FIE, eraettevõtja: “Eks alguses isemajandamise õppimine oli raskevõitu küll. Aga meid oli neli FIE-d: mina, Tiiu Müllerstein, Ave Laev, Helju Rehe meestejuuksurina. Tasapisi saime targemateks, tugevamateks. Tulid kaubapakkujad uute kosmeetiliste materjalidega.”

Kui juuksur Pille oma toa Konsumi kõrvalmaja II korrusel sisse seadis, tõi ta sinna ka oma ilumeele: elavad lilled, värvilised klaasid kapiserval silma paitamas. Keraamika, mis tal oma hobikorras valminud. Muusika kliendile ja muidugi ka endale. Töölaual lõhnapudelite virvarr. Tööpäevadel tuli vara sõitmist alustada. Nurmsilt Lihulasse polegi nii lühike tee. Ja igasuguse ilmaga. Töötuba tahtis külmal ajal kütmist. Esimene klient võis sisse astuda juba kell üheksa, selleks ajaks pidi õdus olemine toas hõljuma.

Naerusuine Pille Vainu tööhoos. Foto: Eliise Tiidussalu

Mõned aastad tagasi tegi lasteaia juhataja Anne Ööpik Pillele pakkumise rentida tööruum nende majas Lasteaia 6. Tõeline vedamine!

Tuba soe, avar, lihtsalt- ilus! Pille ise ei taha enam salatitele, mis ta lõunatunniks poest ostis, mõeldagi. Sobiva summa eest on tal iga päev värske soe toit lasteaias laual.

Nüüd on juuksuris alles ilutuba! Orhideemets laial aknalaual. Päikest ja valgust kuhjaga! Seinal laiutav abstraktse mõttega maal: istu, lase oma juuste kallal tegutseda ja unista, millise idee maalist endaga kaasa võtta Mida ilusamat silmale!? Veel on hea jälgida kliendil, kes varem kokkulepitud ajast kohal ja Pillel vaba hetk töö vahel, teda istumas heegeldamas.

Kohe kodune tunne on tuppa astuda, istuda juuksuritooli ja lasta end ilusamaks kujundada meistri käe all.

“Kes su kliendid on?” uurin.

“Oh, käiakse siit ja sealt, kohalikke, võõramaalasi, Pärnust, Tallinnast, kust iganes. Kel kord siin meeldima hakanud, tuleb uuesti. Eks oma juuksur ole nagu oma truu abikaasa. Siit Lihulast käiakse ju ka kaugemal oma kindlaks kujunenud juuksuri juures,” leiab ilutegija.

Tänapäeval toodetavate vajaminevate materjalidega ei anna Pille jaoks tema töö algusaastaid võrreldagi. Kaupa pakutakse uksest ja aknast: ainult taha, ainult võta, ainult kasuta.

Juuksevärvide valik on väga lai ja lastaksegi aina värvida. Palju! Lokitatakse, sirgendatakse juukseid. Kel huvi kauniks tegevat kaupa muretseda, on Pille nõus aitama. Saab oste teha.

Iga naine teab ise oma sisemise tunde järgi, millal juuksurisse tulla. Pille ei vaata naiste juuste olukorda väljaspool oma tööd professionaalse pilguga, see viga pole talle külge hakanud.

Küll on tal aga kahju, kui külmemal ajal käiakse paljapäi või mütsi alt pikad juuksed väljas.

“Juukseid peab hoidma. Ka külma ja kuuma eest. Saunalavale ei tohiks kunagi minna kuivade juustega. Juuksed peaksid olema kaetud. Iga juus tahab oma šampooni, palsamit, õli jne. Segu, kus šampoon ja palsam ühes tuubis, küll ei soovita. Palsami efekt ei tööta,” teab Pille. Ta teab põhjalikult oma tööd ja jagab meelsasti soovitusi: oska vaid küsida.

Küsingi, aga muus suunas: “Kas meestel juukseid ei lõika ega värvi?”

“Noh, üldiselt ei taha, aga mõni naine on ikka oma kaasa siia toonud. Kuidas siin saavad mehed ruumis olla, kui naised istuvad, värv peas? Mehed ei tohiks vaadata, kui naisi ilustatakse,” kahtleb Pille, kas ta mõte õige!

Miks ma arvan, et Pille on haldjas!? Aga sellepärast, et tema toast kostab alati kellegi jutt, enamasti monoloog. Juuksuritool on ka pihitool, juuksur psühholoog- terapeut. Klient südamepuistaja, Pille kuulaja.
Tal on vist tohutu pagas inimeste muresid, kirumisi, teadmisi ebaõnnestumistest. “Kuidas selle lisakoorma all veel tublit tööd teed?” imestan.

“Aga olen endale selgeks teinud, et võõraid muresid oma koju pärast tööd kaasa ei võta, ma vähemalt püüan,” vabandab naine.

Pille kui juuksuri juurde tullakse ikka tagasi. Juuksuri ja kuulaja juurde!

Ärgu tulgu need, kes lasevad end ilusaks teha ja siis tunnistavad: “Aga mul ei ole raha. Toon homme!” Homsest on möödunud aastaid.

Ei usu, et selliseid kliente on!? On ikka küll, uskumatu, aga on! Õnneks siiski vähe! Pillet ei morjenda oma töö eest saamata raha, vaid alatus.

Ta ei mõtle enam sellele paarile tõrvatilgale. Ta armastab oma tööd ja tema kliendid armastavad tema tööd.

Valli Ost