Loading... (0%)

INTERVJUU: fotograaf Olev Mihkelmaa tasakaal töö, kodu ja nelja poja vahel

15 märts 2016

Fotograaf Olev Mihkelmaa (33) on üks nendest, kellel õnnestunud ühendada enda hobi ja töö. Põlise Lihula poisina, kelle kokkupuude fotograafiaga ulatub tagasi lapsepõlve, on ta praeguseks ringiga tagasi kodukandis – seda koos abikaasa ja nelja pojaga. Poanse külas, kus Mihkelmaade maakodu, on poisid juba kaheksas põlvkond.

Foto: Mait Jüriado

Ühtlasi on Olev Mihkelmaa üks esinejatest, keda saab näha ja kuulda juba sel reedel, 18. märtsil Lihulas toimuval Lõuna-Läänemaa ettevõtluspäeval “Piiridest välja…”.

Mööda Eestit ringi liikudes ja pildistades on Olev Mihklemaa näinud palju erinevaid ettevõtteid ja teinud muuhulgas rohkelt turundusfotosid.

Enda ettekandes annab ta ülevaate, kui põnev ja mitmekülgne on Eesti ettevõtlusmaastik. „Minu silmis on Eesti väike, ent väga vinge tööstusriik. Kui ma vaatan, mida kõike tehakse, siis see on uskumatult lahe,” kirjeldas fotograaf, lisades, et mida aeg edasi, seda rohkem ta ettevõtetele tööd teeb, sest lihtsalt meeldib ja on äge:  „See on müstika, mis toimub ja milliseid põnevaid asju tehakse!”

Tootefoto: Olev Mihkelmaa

 

Käesolevas intervjuus uurime Olevilt, kuidas iseendale tööandjaks olles töö ning eraelu tasakaalus hoidmine välja näeb ning mil moel end erinevate teemade vahel oskuslikult jagada.

Kust on pärit huvi Sinu fotograafia vastu ehk kuidas see kõik alguse sai?

Pildistamisega alustasin väga klassikalisel viisil väikese poisina isa kõrval. Algul ilmutasime pilte pimedas vannitoas, siis sain enda kaamera, siis järgmise, ja veel järgmise. Teadlikumalt võtsin pildistamise ette kutsekoolis, kuigi siis mulle veel tundus, et minust saab autolukksepp.

Päris esimese korralikuma kaamera ostsin kutseka ajal 2000. aastal, kui sain praktika eest piisava tasu. Esimese digitaalse profikaamera soetasin 2008. aastal, kui tundsin, et ma pildistamiseta edasi minna ei saa ega taha. Naisega jäi kokkulepe, et teenin investeeringu enda tööga tagasi.

Murdepunkt, mil pidin valima, kas jätkan põhitööl ja loobun paljudest pildistamistöödest või jätkan ainult pildistamisega, saabus 2010. aastal. Valisin viimase – lõpetasin FIE ja asutasin OÜ.

Kas algus oli raske?

Selleks ajaks, kui alustasin OÜ-ga, oli mul olemas juba koduleht ja väike kliendibaas. Põhiküsimus oli, kuidas kasvatada käivet. Et saada häid ideid, käisin paljudel alustava ettevõtte, müügi ja turunduse koolitustel. Minu peamiseks suunaks sai internetiturundus – alustasin blogimist, tegin facebooki fännilehe ja kaasasin disaineri, kes tegi brändi, sealhulgas kodulehe kujunduse.

Abikaasa Merle on Sulle suureks abiks ja toeks, kuidas teie omavaheline koostöö korraldatud on?

Ilma selleta, et Merle mind aitab, ei saaks see asi üldse toimida. Tema tegeleb jooksvate päringute ja minu töögraafiku planeerimisega. Ta paneb kalendris paika ajakava, siis küsib üle, kas praktikas see töötab ja mina kinnitan.
Ta saab planeerida, kuidas ta õigeks peab ja valdavalt on see ka mõistlik. Ma ise oleksin rohkem selline tuulelipp, tema aitab mul seda tagasi tõmmata.

Kui ma juba Lihulast välja sõidan, siis enamasti on mul päev hommikust õhtuni täis, nii et planeerimine käib peaaegu minuti täpsusega. Ajakavas on kirjas nii kliendikohtumised, pildistamistööd kui ka ujumistrenni aeg.

Aastas sõidan ma umbes 60 000 kilomeetrit, Tallinnas käin pea iganädalaselt. Lihula on selles mõttes hea koha peal, et siit on samapalju maad nii Pärnusse kui Haapsallu. Aastas mitu korda satun pildistama ka Virumaale ja Tartusse.

Olev ja Merle. Foto: Krista Kõiv

Lisaks jooksvate küsimustega tegelemisele arutame me omavahel päris palju, kuidas ja mismoodi äri edendada. Üks annab ühe aspekti, teine annab teise seisukoha. Tema on nendes asjades tugev, milles mina ei ole, ja vastupidi. See mitmetine vaade on hästi hea asi, nii et jah – eks ta meil selline tiimitöö ole

Kuidas teil niimoodi üheskoos toimetades töö ja eraelu vahel tasakaalu hoidmine välja tuleb?

Mida aeg edasi, seda rohkem me neid piire tõmbame, et asjad oleksid eraldatud. Ma arvan, et praegu teen ma samapalju kui palgatöötaja või siis natuke rohkem. Muidugi, varem oli see, et tööaeg hajus liiga ära. Praeguseks olen näiteks otsustanud, et õhtuti ma enam kontorisse ei lähe ja kui ma olen kodus, siis ma olen kodus ning valdavalt tööasjadega ei tegele.

Näiteks, kui mul täna tuleb päring, et mine ja hakka homme seda asja pildistama, siis me vaatame ennekõike minu ja meie pere ajakava, kas see töö sobib üldise rütmiga või mitte. Merle hoolitseb, et mu tööaeg väga ei killustuks. Lisaks püüame hoida, et vähemalt kaks päeva nädalas oleks perega olemise aega. Nädalavahetused üritan hoida vabad, kuid alati see ei õnnestu. Siis proovime nädala sees selle aja   tagasi võtta.

Mida fotograafi töö tegelikult tähendab?

Fotograafi töö tähendab eelkõige pidevat suhtlemist, olgu selleks siis läbirääkimised tulevase töö üle või suhtlus pildistatavaga, et ta ennast kaamera ees hästi tunneks. Sellest võiks järeldada, et tehniliste küsimustega ehk polegi vaja tegeleda, kuid see pole sugugi nii. Tehnilised oskused lihtsalt peavad olema – kaamera seadistamise, valguse ning kõige muuga tuleb nii või teisiti hakkama saada.

Lisaks pildistamisele moodustab suure osa tööst autoroolis objektilt objektile sõitmine ja töö arvuti taga – piltide töötlemine ja kliendisuhtlus.

Mõned Sinu elu raskemad momendid ja olulisemad otsused?

Peale esimese poja sündi otsustasin kõik muud tegevused kõrvale jätta ja tegeleda ainult fotograafiaga. Alates sellest hetkest olen jäärapäiselt valitud suunas edasi liikunud ja tänaseks jõudnud seisu, millega võin rahul olla.

Esimene ehmatus on ammu möödas ja valitseb suhteline stabiilsus töö ning elukorralduse osas. Kindlasti pole see lõpp-punkt, kuid tänane tase annab võimaluse valitud elustiili jätkata ja tegeleda sellega, mis mulle meeldib.

Mida seesugusesse etappi jõudmine Sinult nõudnud on?

Eelkõige järjekindlust ja pöörasel hulgal eneseusku. Tegelikult ei saa ma siin ainult endast rääkida, sest mehe kõrval peab alati olema tark naine, kes teda oma teadmiste ja oskustega toetab, ning selles osas on mul väga vedanud.
Kui mina toimetan pigem tunnetuslikult, et kuidas aru saada ja mingeid asju lahti mõtestada, siis abikaasa täiendab rohkem praktilise poole pealt, kuidas mingi asi ära teostada, et see töötaks.

Kas samasugune jaotus on teil ka kodustes tegemistes?

Kodus on meil soorolli jaotus suhteliselt selges paigas. Abikaasa on seisukohal, et meeste asjad on meeste asjad ning naiste asjad naiste asjad – me näeme seda soorollide küsimust üsna traditsiooniliselt. Mis ei tähenda, et me ses osas kuidagi tagurlikud oleksime, aga lihtsalt on paigas, et mees vastutab mehe ning naine naise rolli eest, kuigi eks me oleme paindlikud.

Näiteks mina hoolitsen maja ehituse ja autode korrasoleku eest, abikaasa jälle selle eest, et maja oleks puhas ja pesu pestud. Samas, köögi pool on isegi rohkem minu asi, sest mulle meeldib seal mässata. Samuti tegeleme mõlemad lastega.

Sa olid 26, kui Teil sündis esimene poeg. Praegu oled 33 ja poegasid on neli, kuidas Sul isana tunne on?

Meil on kodus jah minilasteaed, poisid on hetkel 7, 5, 3 aastased ja beebi saab kevadel aastaseks.

Nüüd on jagu käes.

Mehed Mihklemaad – isa Olev, Joosep (7), Kaarel (5), Taavi (3), Roomet (10 kuud). Foto: Krista Kõiv

See on nagu tänapäeva projektipõhine elu, et teeme selle asja ära ning läheme muude asjadega edasi (naerab).

Nelja eelkooliealise lapsega on jooksev elu üsna intensiivne. Õnneks on meil Lihulas suurepärane lasteaed ja väga head õpetajad, kes lastega lasteaias tegelevad. Suureks abiks laste hoidmisel on olnud ka minu vanemad.

Praegu ootan pikisilmi seda aega, et nad hakkaksid nii palju jaksama, et minuga koos metsas sammu pidada. Samas, eelmisel sügisel käisime Norras kogu kambaga, täitsa võimalik.

Sa elasid vahepeal Tartus, Pärnus, Tallinnas – kas lapsed on põhjus, miks ringiga tagasi Lihulasse tulid?

Ühest küljest oli põhjuseks, et siin oli elamine olemas. Teiseks on jah lapsed oluline põhjus, miks praegu Lihulas oleme, sest siin on neil ikkagi hoopis teine elu kui linnas. Ja mis seal salata, enne poegade sündi, ma ei usu, et ma nii väga kodukeskne olin, pigem enesekeskne (naerab).

Abikaasaga oleme koos olnud üheksa aastat, veebruaris oli meil kaheksas pulma-aastapäev. Eks me oleme seigelnud palju ning praegune mõneaastane Lihula periood on olnud võrdlemisi pikk ja stabiilne.

Juurte juurde ja esivanemate väe jutt on pisut ära leierdatud, kuigi eks see ole natukene seda ka. Üldiselt ei ole kahtlust, et see oli mõistlik otsus.

Lõpetuseks, kuna unistus, et hobi võrdub töö, on paljudel, siis mis on Sinu soovitus, kuidas seda saavutada?

Minu arvates saab teha igast hobist elatusallika ja ainult sellele keskendudes toime tulla. Edukus sõltub oskusest leida oma huvialast need kohad, kust saab teenida ja töötada välja meetod, jõudmaks vajalike käibenumbriteni.
Fotograafia on selles plaanis ehk üks lihtsamaid asju, millega tegeleda, sest toimivaid ärimudeleid võib eeskujuks leida palju – vaja ainult eneseusku, julgust ja pealehakkamist.

 

Intervjueeris: Kristi Märk

Tootmisfoto: Olev Mihkelmaa

Lisainfo:
Fofograaf Olev Mihkelmaa
Olev Mihkelmaa fotoblogi

Kristi Märk - post author

No other information about this author.