Loading... (0%)

Meie inimesed: põline lihulanna …

25 juuni 2015

Vaarika Thomberg. Foto: erakogu

Läinud lumevaesel talvel ärgitas silma punases mantlis daam, kübar peas. Astus mõõduka sammuga mööda linnatänavaid, oli aja päralt.
Kui tolle daamiga silmitsi kohtusin, oli imestus suur: Vaarika Thomberg. Täiesti Lihula inimene!

Väliskoristaja

Töökombinesoon seljas, müttamas muruniidukiga, luuaga teid pühkimas, meestepundis puuoksi lõikamas – nii olin teda aastaid näinud. Tema töös. Väliskoristaja töö, nagu ta ise ütleb: „Kaheksatunnised tööpäevad. Minu hooldada olid park, bussijaam, selle ümbrus, surnuaed. Talviti pidin puisteliivaga kõnniteid ohutuna hoidma. Kevaditi lillekastide paigaldamine. Olen neid lillepunte isegi oma jalgrattal transportinud mööda alevit laiali. Aga see pidev väljas töötamine igasuguste ilmadega on ikka ka tervisele mõjunud. Mõnikord polnud aega lõunalegi minna, kohv termosega kaasas, võileivake, nii sai ka väheke puhkehetki.”

Nüüd on ta seoses Lihula Vara likvideerimisega koondatud ja töötu. „Selline omapärane seis on, täiesti uus seisund, ei ole kuskile minna, midagi teha, tehnika tungib peale, ka meil siin, Lihulas…” on naine üsna kurb, sest pole nagu aeg veel pensionipõlve pidada. Ometi pole norutama jäämine Vaarikale iseloomulik, pigem püüab ta näha igas olukorras positiivset ja usub, et ei ole ühtegi halba ilma heata ja vastupidi: “Eks puhkust ja aega iseendale oligi vaja, et elu teise pilguga näha.”

Remondirätsep

Ega Vaarikal ole olnudki mõttes kuhugi mujale elama minna. Sündis ta Lihula rajooni ajal 1957. aastal Tallinna mnt 52 Mätiku saunas, aga lapsepõlve veetis Kelu külas Kulli-Hansu talus vanaema kodus: „Seal kasvasin suureks!”
Saanud suureks, viis Vaarika tee teda Tallinna ametit õppima. Huvitav elukutse: remondirätsep.
Naine imestab praegu isegi sellise nimetuse üle. Ametipaber käes, tõi tee tagasi Lihulasse. Individuaalõmblustsehhi. Seal ei saanud ta suurt kaua töötada. Vaarika Sitsist sai proua Thomberg. Algas abielu ja esiklapse ootus. Keskkooliharidus tuli töö ja pere kõrvalt – kaugõppes 1984. aastal.

Ema

Vaarika oma lapsed on nüüd täiskasvanud ja elavad oma elu. Vanem tütar Marika töötab Valgu koolis klassiõpetajana, tal on kolm toredat tütart, kellest vanim lõpetab tänavu keskkooli. Raili, Vaarika pesamuna, otsustas kolm aastat tagasi Lihula gümnaasiumi mittestatsionaari tulla. Ka tema lõpetab sel aastal ja hõbemedaliga. Kolme lapse kõrvalt õppida ja nii tulemuslikult!

Perepoeg Thomas elab Tartus ja tegeleb keemiaga, teadur. Keemia filosoofia doktor. Rändab maailmas konverentsidel ringi, kogub teadmisi. Sõbrad kutsuvad teda isekeskis professoriks. On selline heatahtlik mõnus seltsiline.

Kasuema

Vaarika enda lapsed ei ole talle kunagi oma kasvamisega probleeme tekitanud ja seetõttu, kui ta otsustas kasuemaks hakata, algasid mured, mida ta emana kunagi varem tundnud polnud.
„Mõtlesin ikka väga kaua, raske oli otsustada. Kasuvanem? Anu Lii Jürmanni selgitustöö mõjus.
Võtsin Reino oma hõlma alla,” meenutab naine. Siis selgus, et Reino vend Raigogi on jäänud emata ning isa Kaido Kasu vajas tugevat abi kõrvale. Koliti kokku, sai suur pere.

Kasupere pole Eestis just igapäevane nähtus. Kärgpere ja kasupere – kaks hoopis erineva sisuga sõna. „Sain kasuemana koolitustest osa võtta, aga kui käes on paras pura, tekib muresid, polnud suurt kellegi käest abi saada. Sotsiaaltöötajad vaheldusid ka. Tõsi! Toetusi oli. 800 krooni kuus lapse kasutada, soodustusi: suvelaagrites osalemine, teatripiletid; üritused, millest osa võtsime. Algus oli edukas. Hiljem läks minu, kasuema koht rohkem heategevuslikkusele. Kasuvanemana on see töö 24×7 – tasuta töö, heategevus. Aga sain kasupoja endaga rääkima, südant puistama ja ta ütles mulle ema. Läks kaua aega, kuni suutsin lapse mõtlemist muuta. Olingi siis paberite järgi kasuema rollis 25. juulist 2001 kuni 31. detsembrini 2012.

“On muresid, aga rõõmud jäävad peale. Olen mõlemale noormehele ema. Raigo,  kes praegu aega teenimas, saatis emadepäevaks lilled. Nii hea tunne!” ütleb Vaarika optimistlikult. Ta on töötanud palju aastaid ka Lihula lasteaias söögitädist koristajani. Kunagi. Küllap sealt oskus lastega suhelda ja nendega murede, rõõmude jagaminegi.

Jalgsi või jalgrattal

Vaarika ei hädalda, et on üle elanud vähi ja mitmed operatsioonid: “Kuigi ma mõnikord norutan, vihastan ma õnneks harva ning enamasti näen elu helgetes toonides. Näiteks luuletuste lugemine annab alati hea enesetunde.”
Lisaks võtab oma aja kodus aias toimetamine ning laste ja lastelastega suhtlemine. Aga teda võib tihti näha kas jalutamas või oma lemmikuga, jalgrattaga, sõitmas. Vaarika ütlemine on: „Olen stabiilne, energiline, elav inimene! Kui ma alevisse-linna lähen, lähen Lihula inimesi vaatama. Nad mulle koju ei tule ju!”

No nüüd tulime!

Tekst: Valli Ost

Artikkel ilmus Lihula Teataja juunikuu numbris

 

Kristi Märk - post author

No other information about this author.