Kui paljud meist jooksevad hädaohtlikes olukordades laiali ning eest ära, siis nemad on need, kes lähevad vastassuunas – olgu selleks siis põlevasse majja sisenemine või muudes situatsioonides abi osutamine.
Nad on mehed, kes selleks, et suuta ohtlikus olukorras selge peaga mõelda ja tegutseda, on taolist toimetulemist õppinud ning palju kordi harjutanud. “Eks, kui häire tuleb, ja autosse hüppame, läheme tegema seda, mida meil tuleb teha. Meil on oma ülesanded ning ega seal liigsel mõtlemisel ega emotsioonidel eriti ruumi pole. Olenemata sellest, millise raskusastmega juhtum on, adrenaliin on ikka üleval, sest kunagi ju ei tea, mis vaatepilt meile koha peal avaneb,” kinnitavad Lihula komando päästjad.
Mehed on rohkem kui teadlikud, et iga kord, kui nende abi vaja läheb, tähendab see, et kellelgi on halb. Seetõttu viskavadki nad tõsimeeli nalja, et päästeteenistus on üks nendest kohtadest, mille kohta võib öelda, et mida vähem nemad tööd teevad, seda parem kõigile. Siiski, seda enam tuleb harjutada ja depoos olles vaeva näha, et õpitud oskused meelest ei läheks. Meeste päevakava on väljasõitude arvust olenemata tihe ning tegevusi täis: koolitused, õppepäevad, füüsilised katsed, varustuse korras hoidmine ja muud jooksvad ülesanded.
Aitavad ennetada
Paljud inimesed on päästjate ning nende varustusega kokku puutunud avalikel demonstratsioonidel või lahtiste uste päevadel, kuid igapäevane tegevus nii roosiline kindlasti pole. “Nii mõnigi meist on põlevas hoones läbi lae kukkunud või näiteks solgikaevu sisse vajunud. Lisaks, kui oleme reaalselt õnnetuspaigas, midagi põleb või on toimunud avarii, siis inimesed, kellel õnnetus juhtus, on endast väljas. Keegi ei tule meile õlale patsutama, et näete, kustutasite tule ära, hästi tegite,” kirjeldavad mehed oma tööd.
Sel aastal käivad Lihula päästjad läbi paarsada majapidamist, kuna ennetuse tähtsus on sama oluline kui tagajärgede likvideerimine. “Mõned inimesed kohkuvad ära ja mõtlevad, et midagi on halvasti. Selleks pole põhjust, sest pigem käime nõustamas ja ennetustööd tegemas,” selgitab Lihula komando pealik Mikk Luuk. “Uurime, kas suitsuandur on olemas, kas inimene oskab tulekustutit kasutada ja vajaduse korral endale abi kutsuda. Nüüd ju süsteem muutus ning kõik kutsungid on ühe numbri (112) kaudu,” toob ta näiteid kodukülastuse vajalikkusest.
Üks kõigi ja kõik ühe eest
Eneseohutus, usaldus ja meeskonnatöö – päästjate ülesannete jaotus on selge ja konkreetne. Muudmoodi ei saagi, sest kui minnakse, siis meeskonnana, kus kõik astuvad ühte sammu ja hingavad ühes rütmis. Mehed, kes iga kolme päeva tagant ühe ööpäeva ühises vahetuses veedavad, arvutavad, et kui päästeteenistuses neli aastat tööl olla, on nad sellest ajast ühe aasta komandos elanud.
Nooremad poisid, kes meeskonnaga alles hiljuti ühinenud, saavad siit kõva elukooli, sest vähe on ameteid, mida päästekeskuses töötades ära proovida ei saa. Lisaks põhikohustustele on erinevates olukordades vaja olla kokk, koristaja, mehaanik, arst, autojuht, ujuja, suhtleja, kohati ka psühholoog või parameedik, sest võib juhtuda, et nii mõnigi kord tuleb kiirabi saabumiseni inimestele abi anda. Päästjad ise nimetavad niisuguste tegevuste komplekti “loomaarstist ämmaemandani”.
Mees selle riietuse sees ning tehnika taga
Sellele vaatamata, et Lõuna-Läänemaal on väljakutseid võrdlemisi vähe, on hea teada, et siin kohapeal on olemas komando, kus töötavad mehed, kes on õppinud päästma ja kes vajadusel appi tõttavad. Küsimuse peale, kas ja kui sageli tunnevad nad end kangelastena, kellel täita oluline missioon, jäävad mehed oma rolli osas pigem konkreetseks: “Töö on töö ja me teeme seda nii hästi, kui saame ja oskame.”
Justkui selle väite kinnituseks ilustab depoo teadete tahvlit kollaaž, kuhu on autor, kelleks on kunagise kiirabiarsti poeg Ilmar, suurte trükitähtedega kirjutanud järgmised read: “Tähtis ei ole mitte ainult päästeriietus ja päästetehnika, vaid ka mees selle riietuse sees ning tehnika taga!”
