Loading... (0%)

INTERVJUU: eneseusk ja töökus viivad sihile

20 juuni 2015

EestimaineNeed kaks noormeest on  tuntud ja tunnustanud mitte ainult Lihulas ja Läänemaal, vaid eredalt silma paistnud ka vabariiklikult – seda nii oma sportlike tulemuste kui ka ühiskondliku panuse poolest.

Lisaks sellele, et nad on Lihula Gümnaasiumi selle aasta abituriendid, on nad sõbrad, klassivennad, mõttekaaslased, sportlased, õpilasomavalitsuse aktiivsed liikmed, filmi- ja teatrinäitejad, eesrindlikud ürituste korraldajad, ning nagu hiljuti välja tuli, lisaks kõigele muule ka sugulased. Üks nendest on Eesti meister motokrossis, teine Eesti hõbemedalimees maadlusmatil ja kuldmedaliomanik koolipingis.

Niisugune näeb välja lühitutvustus, millest suur osa pärit ankeedist, millega nomineeriti tandem Joonas Kaskmäe ning Kert Pääbo Läänemaa aasta noor 2014 tiitlile: “Põhjus, miks need kaks noormeest ühe kandidaadina esitame, on lihtne. Nimelt toimivad nad sõprade ja klassikaaslastena kui paarisrakend, kus nad vastastikku teineteist inspireerivad ning toetavad ja patt oleks neid teineteisega konkureerima panna.”

Sport

Teie mõlema elu lahutamatuks osaks on sport. Mil moel ja kui palju on see teie muid tegemisi mõjutanud?

Kert: Sport on ikka väga suure jälje jätnud, see ongi teinud meid sellisteks inimesteks nagu me oleme. Mina ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Isegi, kui oleks valida, kas ma saan kõik riigieksamid 100 punkti või see, et ma olen lapsest peale spordiga tegelenud, ma ei vahetaks seda elu sees.
See on vaimselt mind nii palju tugevamaks teinud ja ka kooliga aidanud. Oleme enda tegemistes rangemad ega saa endale lubada kõike seda, mida teised. Kui me võtame mingi asja sihiks, siis me pingutame selle nimel. Oleme harjunud tööd tegema, vaeva nägema.

Joonas võistlemas

Joonas võistlemas

Joonas: Sport on teinud minust selle, kes ma olen. Läksin maadlustrenni 8. klassis, sealt edasi hakkas enesekindlus tulema. 7. klassis ma eriti välja ei paistnud. Kunagi olin väga enesekriitiline, endiselt olen, ja pigem hoiaksin tagasi kui kiitleksin. Eneseusk ja eneseusaldus kõik reality rave’id, filmis osalemine, jutusaade, kõik-kõik, see kõik on tekitanud eneseusku ja enesekindlust. Ma poleks Tuudi kooli lõpetades seda kõike elu sees ette kujutanud, et mina selleks võimeline olen. See on täiesti uskumatu, kuidas on võimalik, et üks väike paks poiss väiksest koolist teeb selliseid asju.

 

Tihemetsa

Olete enda spordialal Eesti tipus, Kert juunioride Eesti meister motokrossis ja Joonas juunioride hõbe maadlusmatil, mida tippsport teile õpetanud on?

Kert:
Ennekõike on see õpetanud tundma iseennast ja oma närvikava, me mõlemad teame, mis meid rahustab. Mulle meeldib muusikat kuulata ja hingamisele keskenduda. Enne riigieksameid oli täpselt sama, see situatsioon ei olnud minu jaoks midagi uut. Lisaks sellele, et sport annab nii palju enesetundele, loob see lisaväärtuse, mis näitab, et oled enda kallal tööd teinud. See näitab, et sul jätkub motivatsiooni millegiga iga päev tegeleda ning kui saad ja jaksad enda kallal tööd teha, jõuad seda ka mujal.

Joonas: Kuna meil on varem nii palju neid pingelisi olukordi olnud, siis teame, mida teha ja teame, kuidas sellest üle olla. Ma ka kuulan muusikat päris tihti. Võistlusele minnes ma sõidu ajal tavaliselt magan. Samas, kui sõitsime Pärnusse, minu jaoks esimesele võistlusele, siis juba poole tee peal käed higistasid, nii närvis olin. Eks see kõik tulebki kogemusega, et kui oled mingis olukorras palju olnud, saab see harjumuseks. Mina küll tunnen, et sport on mulle igas eluvaldkonnas midagi juurde andnud.

Kas te mäletate, kuidas te spordi juurde jõudsite?

100m jooksu autasustamine

100m jooksu autasustamine

Joonas: Mul oli kuidagi nii, et ma tegelesin jooksmisega ja 6. klassi lõpus tädi kutsus, et tule Pärnusse kahe silla jooksule, nii et treenisin selle jaoks. Kui ma 8. klassis käisin, siis Fred-Martin kutsus mind maadlustrenni, et tule vaatama, ja siiamaani vaatan.

Kert: Mina istusin 5 aastaselt mootorratta selga, 6 aastaselt käisin esimesel võistlusel. Hästi seal ei läinud, enne finishit kukkusin ümber, kuid ei ole hullu, kuskilt peab alustama ja krossisõitjad alustavadki üldjuhul väga vara. Mulle on see võimalus tekkinud puhtalt tänu vanematele. Isa on ka terve elu harrastajana tegutsenud, lasi proovida ja mulle hakkas meeldima. Mina võlgnen kõik spordisaavutused oma perele.

Koostöö

Jõulupidu

Jõulupidu

Te toimite mitmel rindel justkui paarisrakend, mismoodi teie omavaheline koostöö sujub?

Kert: Kui mina ja Joonas ei oleks ühes klassis, siis poleks ka paljusid neid asju, millest täna räägime. Ma arvan, et see, et me oleme ühel arvamusel ja alati ühel poolel, on põhjus, miks ja kuidas paljud asjad teoks on saanud, sest koos on ikkagi oluliselt lihtsam teha.

Joonas: Kui on kaks pead, siis saab omavahel arutada ning siis läheb ka vastutus pooleks. Kui ei saa kellegi teisega arutada, siis on nadi. Me oleme jah alati ühel poolel olnud ja ühiselt asju vedanud.

Mis ajast te teineteist tunnete?

Joonas: No, mina käisin esimesed kuus klassi Tuudi algkoolis ning Lihulasse tulin seitsmendasse, kuid siis käisime eraldi klassides ning liikusime eraldi puntides.

Riigikaitselaagris

Riigikaitselaagris

Kert: Me saime jah nö kokku alles 10. klassis ja peale seda oleme suur osa asju alati koos teinud. Ja see, et meie vana-vanaemad on õed, tuli ka alles gümnaasiumi ajal välja.
Ka kõik eelmised eksamid me istusime ja kahekesi koos rahulikult õppisime. Teisalt tuleb meelde, kuidas me eelmisel kevadel jüriööjooksul tõime tule, Joonas istus mul tsikli peal ning nii me selle tule tõime või siis jõulupidu, sama lugu, et olime kahekesi tsikli seljas.

Reality Rave

Reality Rave meeskond

Reality Rave meeskond

Lisaks sellele, et teete tipptasemel sporti, jõuate veel ka palju muud, näiteks olete Reality Rave üritustesarja peakorraldajad. Kust teil niisugune mõte üldse tuli?

Kert: 11. klassis pidi meie klass korraldama jõulupidu. Siis öeldi, et lõpus võiks olla mingi disko. See jõulupidu jääb alatiseks meelde. Me ei osanud üldse ette kujutada, mis see endast kujutab. Igatahes lõpuks oli niimoodi, et mõlemad röökisime enda hääle ära ja saal oli rahvast täis ja kõik tantsisid.

Joonas: … ja see emotsioon, mis sealt tekkis

Kert: hiljem istusime green roomis ja mõtlesime, et mis siis nüüd juhtus, kas see oli päriselt või?

Joonas: üleüldse oli see pidu äge ja ühtlasi sai sellest meie jaoks alguse see korraldamise teema. See Reality Rave on mulle inimesena pingetaluvust juurde andnud. See on nagu sport, andnud kõvasti juurde nii esinemisoskust kui esinemisjulgust. Sisuliselt tuli sealt ka kooliraadio.

Kert: Sealt edasi hakkas jah toimima kollektiivsus, igapäevane mõttetasand oli kahekesi, kuid see punt läks suuremaks, õpilasesinduse ruum läks lahti ja hakkas toimima, seal sai vahetunnis muusikat kuulata ja siis hakkasid meil koolis toimuma raadiosaated. Peale kooliraadio tulekut räägiti, et koolielu läks kohe palju paremaks ja elavamaks.

Lihula Gümnaasium

Klassipilt 2012

Klassipilt 2012

Õige pea saavad teist Lihula Gümnaasiumi vilistlased, mismoodi iseloomustate seda kooli, mida praegu lõpetamas olete?

Joonas: See, et ma peale 9. klassi Lihulasse jäin, on avanud minu jaoks nii palju võimalusi ja uksi. See on väike koht ja siin on nii hea võimalus mida iganes teha. Meile antakse vahendid, meile tullakse appi. Pärnus oleksin olnud üks väike mutter.

Kert: Absoluutselt nõus ja samad sõnad. Siin Lihula koolis on nii, et tahame teha kooliraadiot, teeme kooliraadiot. Tahame teha üritusi, teemegi. Kool aitab, vald aitab, kultuurimaja aitab, kõik aitavad ja löövad kaasa. Võimalused on igal juhul paremad kui suures kohas. Kui mingi idee tekib, on siin lihtne seda ellu viia.

Sõbrapäev

Sõbrapäev

Joonas: Siin on kodu. Kui on, kellele käppa visata, siis näed ja tunned, et see on minu kodu. Siia ma kuulun. Lihula kool ongi selline, ja see jutt, millest me praegu räägime, on tõsi, kuid ma pole selle peale kunagi varem niisuguse nurga alt mõelnud.

Kert: Lihula on koht, kus iga õpilane on kooli jaoks oluline ja seda on tunda ka. Kasvõi see, et direktor Janar Sõber igal hommikul seal kõiki teretab. Sa oled kooli jaoks oluline, mitte ei käi koolis. Paljudes suurtes koolides ei ole enam seda kooli vaimu, meil Lihulas on. Ma ei saa hästi aru nendest, kes lähevad mujale gümnaasiumisse, kutsekooli jah, kuid lihtsalt selleks, et ära minna, nendest ma aru ei saa.

 

Tutipidu

Tutipidu

Kas ja kui palju tunnetate seda rolli, et olete selle aasta abiturientidena noorematele eeskujuks? Kert, Sind tunnustati eelmise aasta konverentsil “Lahe Koolipäev” ju ka Hea Eeskuju tiitliga?

Joonas: Mul oli just hiljuti olukord, et kell oli 11:05, tulin konsultatsiooni, kõik väikesed olid välisukse juures ja järsku tuli hull kisa, et Joonas-Joonas, siis saadki aru, et isegi, kui mina neid ei tea, siis nemad meid, suuremaid, teavad väga hästi. Tänapäeva noored on ikka palju julgemaks läinud, see on uskumatu, kuid eks sel ole ka omad plussid. Siiski, kui valida on, siis ma olen pigem lihtsalt Joonas Nurmelt.

Kert: Eks see lisab ikka teatud määral pinget, kuna oleks silmakirjalik vastu võtta Hea Eeskuju auhind ning sellele vastavalt mitte käituda. Kuigi on tähtis jääda iseendaks, siis pean rohkem mõtlema, mida teen, sest väiksed panevad jah igasugu asju tähele. Näiteks, kui ma rattaga kooli tulen, siis alati kiivriga, sest kui tulen ilma, siis äkki väiksed näevad ja teevad järele. Peab vaatama, et ei teeks selliseid asju, mida ei tohiks jäljendada, seda ka laiemas plaanis.

Direktor Janar Sõber on teie mõlema jaoks olnud lisaks ka kehalise kasvatuse õpetaja ja treener?

Treener_Janar SõberJoonas: Ma alguses maadlustrenni läksin, ütlesin kohe ära, et mina võistlusele minna ei taha, kuid ainuüksi kahe kuu jooksul suutis Janar minusse süstida nii palju eneseusku, et olin nõus minema. Osad treenerid karjuvad, kuid meil on selles suhtes hästi, et Janar ütleb ikka, et parem üks hea kaotus kui halb võit, sest võistlustingimustes on kõige parem areneda.

Kert: Kui rääkida Janarist kui treenerist, siis kuigi mina pole temaga nii palju kokku puutunud kui Joonas, aga Janar on sellel alal väga hea. Vist 4. klassist peale, kui ta hakkas saalihokit andma, oli trenn alati rahvast täis. Janar teeb ikka väga korralikku tööd ja suudab tänu oma isikuomadustele olla hea treener igal alal, sest ta oskab innustada ja motiveerida.

Tulevik

Te mõlemad lähete otse koolipingist sõjaväkke, kas niisugust valikut oli lihtne teha?

Joonas: Nagunii peab ära käima, parem siis juba kohe minna. Lisaks ma ei tea, mida täpselt õppima minna, nii et ehk see 11 kuud lisaaega annab selle arusaamise.

Kert: Ei tahaks poole ülikooli pealt sõjaväkke minna, nii et ma sama meelt – parem kohe peale kooli ära käia, siis on see tehtud, kuigi ülikooli sisseastumiskatseid proovin ka juba sel aastal.

Summer Rave

Mida tulevik toob?

Kert: Motivatsioon krossi sõita on tagasi tulnud, kuigi kross ei ole minu jaoks elu ainus osa. Nii mõtlen muuhulgas ka näiteks sellele, et ambitsioon siin Lihulas teha kunagi suuri suvefestivale, ei ole kuhugi kadunud. See on olnud üks mõte, kuidas tekitada Lihula vastu huvi. Kui on inimesi, kes sellega kaasa tahavad tulla ja osaleda, on kindlasti ka motivatsiooni rohkem, ja abilisi on meil nende aastate jooksul palju olnud. Kahekesi ei oleks me midagi ära teinud, ikka kambakesi ning kõigi teiste abiga. Lisaks on südamesooviks aidata tulevikus edendada nii Lihula motokrossi, kui ka selle klubi.

Joonas: Eks maadlen ikka edasi, seda ei tohiks küll katki jätta. Sõjaväes vahetasin ka tagala pataljoni pioneeri pataljoni vastu, sest seal on ka teisi maadlejaid, kellega koos trenni teha.

Joonase hõbe

On teil mingid põhimõtted, millest te oma elus ja tegemistes lähtute ning millest jõudu ammutate?

Joonas: Mina lähtun sellest, et alati tuleb asjadesse positiivselt suhtuda. Isegi, kui on nulliseis, tuleb leida mingi positiivne kild, mitte mõttetult viriseda. Mind häirib, kui inimesed juba eos mingi asja maha laidavad. Samas, nõus Kerdiga, et sisukas kriitika on edasiviiv jõud.
Paljud asjad siin elus ja ka maadlusmatil on mõtlemises kinni. Kui lähed matile selle mõttega, et kaotad, siis kaotad ka. On olnud ka neid hetki, kus olen vaadanud oma vastast, kes kükitas, nägin ta näost ära, et ta ei tulnud võitma. Ja kui vile kõlab ning võistlus algab, siis on vastane, on kohtunik, kusagil on ka treener, ülejäänu on kadunud, mul on oma eesmärk ning ma teen oma asja.

Kert võistlemas_2Kert: Inimesena usun, et iga asi on millekski hea. Lisaks usun, et sisukas kriitika on kindlasti abiks. Mis tähelepanu puudutab, siis see ei ole oluline, kuigi tunnustus mingil määral ikka on.
Võistlusolukorras kaob ka minul samamoodi kogu muu maailm ära. Kui näiteks enne starti pannakse muusikat, siis mina ei kuule midagi. Olen täiesti enda maailmas. Seda on raske seletada, mis tunne see on, kuid sa justkui lähedki enda seest välja. Kohati on selline hoopis teistsugune tunne, ja kui stardipuu kukub, keskendun ainult sellele, et saaks ette.
Kaks tundi järjest on päris raske seda motivatsiooni üleval hoida, kuid nii, kui motivatsioon kaob, nii kaob ka kõik muu ja kogu point. Väga raske on nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui enesekindlus saab mingi löögi, siis hakkabki minema allapoole. Närv ja pinge läheb järjest suuremaks, nii et selles osas nõus Joonasega, et kokkuvõttes on kõik peas kinni.  Füüsiliselt võin küll olla paljuks võimeline, kuid kui ma ei suuda oma mõistust endale allutada, on keeruline.

Unistuste jõud

Retro rockKert: Mis eristab tippu ja täiesti tippu, on see, et viimased oskavad end panna sellesse olukorda, kus nad juba on tipus. Just see ettekujutusvõime. Päev enne võistlusi ma tihti lihtsalt mõtlengi kõik need olukorrad läbi. Mõttejõud ja visualiseerumine on kindlasti väga tähtis. Inimesed ei pane sellele väga rõhku. Kes panevad, need eristuvad.

Mäletan, et 6. klassis kuulasin muusikat. Mäletan seda pilti, kuidas kujutasin ette, et olen laulukaare all ja mängin sama muusikat laulukaare all ning praeguseks on see reaalsus. Unistustega on jah niimoodi, et nendega tasub väga ettevaatlik olla.

 

Joonas EurovisioonilJoonas: Kunagi olin väga enesekriitiline, endiselt olen. Pigem hoiaksin tagasi kui kiitlesin. Diktsioon on mul elu aeg väga kehv olnud. Tuhat tänu Tuudi algkoolile, kus mind pandi igasse näidendisse. Sealt said kõik asjad alguse.
Praeguseks, need kõik reality rave’id, filmis osalemine, jutusaade, kõik-kõik, see kõik on tekitanud eneseusku ja andnud enesekindlust. Usun, et kõik on harjutamise asi. Kui Sa ise väga tahad, siis Sa saad, ja unistused on mul algusest peale suured olnud.

 

Fotod: erakogu
Intervjuu: Kristi Märk

Kristi Märk - post author

No other information about this author.