Eesti Muusikakoolide Liit on korraldanud konkursse „Parim noor instrumentalist“ juba aastaid. Neist kahel viimasel korral on vabariiklikku finaali asja olnud ka Lihula noortel muusikutel. Eelmisel aastal tuli Lihulasse kaks laureaaditiitlit, kolmandad preemiad metsasarve (Samuel Kastepõld) ja trombooni (Silver Nikkel) erialadel. Sel aastal jätkas seda edulugu nende noorhärrade klassivend Hugo Noormets löökpillidel.
Regionaalsest sõelast, kus samas vanusegrupis võistlesid kõik neli Lihula löökpillimängijat, pääses kõige edukamalt läbi Hugo Noormets, kellel jäi seega aega oma esituste lihvimiseks umbes kaks nädalat. 8. aprillil tuli võistelda juba konkurentsis, kuhu lihtsalt väga headel mängijatel enam asja polnud.
Kui vaadata Hugo grupis esindatud koolide põhjal, siis on seltskond, kuhu Lihula kuulub, vägagi esinduslik – Muusikakeskkool ja Nõmme muusikakool kumbki kahe õpilasega ning Elleri-kool Tartus, Pärnu, Rakvere, Keila, Tartu II ja siis Lihula igaüks ühe õpilasega. Ometi, konkursiolukorras ei otsusta rahvastikuregistri andmed, vaid võimekus kontsentreeruda sellele üheleainsale esituskorrale, mil ollakse publiku ees ja osal publikust ühtlasi kohustus anda esitusele ka hinnang punktide näol.
Hugol oli õnnestunud regionaalvooru ja vabariikliku finaali vahel saada oma esitus täpsemaks ja virtuoossemaks ning säilitada sealjuures ka musikaalsus. Ühtmoodi tundsid selle ära nii proffide kui õpilaste žürii ning ka publik. Tasuks kolmas preemia ning laureaaditiitel.
Mis on selliste konkursside eesmärk parasjagu kellegi jaoks ja kuidas konkureerimistesse üldiselt suhtuda, on eraldi teema. On koole, kus õpetajate väärtust hinnataksegi ainult selle järgi, kui palju auhindu (soovitav esimesi) suudetakse konkurssidelt ära tuua. On lapsevanemaid ja lapsigi, kelle sooviks on konkurendile iga hinna eest „ära teha“ ja kes rõõmustavad, kui teisel lapsel midagi nässu läheb. Ja vastukaaluks on selliseidki, kes kuulutavad, et igasugune konkureerimine on 100% mõttetu ja väärib lastekaitsjate tähelepanu. Jätame igaühele alles tema arvamuse ja püüame asja vaadelda objektiivselt.
Kindlasti on sellised erialakonkursid täpselt samasugused nagu aineolümpiaadid – mingil alal andekad lahendavad ülesandeid, millised on krõbedamad kui üldine õppekava ette näeb, parimad piirkondadest kutsutakse vabariiklikku finaali ja parimad parimatest saavad ka seal tunnustatud auhindadega. Seega on Hugo konkursitulemus täpselt samavääriline mistahes vabariikliku olümpiaadi tulemusega. Pärnu linn muuseas tunnustabki selliseid õpilasi võrdselt.
Et tegemist on kunstierialaga, võib alati tekkida ka tuttav küsimus, et kas iluuisutamine on sport. Tõepoolest, jalgpallis ei oma mitte kui mingit tähtsust, KUI ilusti sa palli üle väravajoone toimetad. Kunstikonkurssidel on hinnang ikka žürii nägu ja see, millest nad parasjagu mõtlevad, teadmata. Hugo lisaboonusena saadud üks kahest õpilasžürii preemiast näitas, et tema mängus (või ka üldises olemises) oli midagi sellist, mis eakaaslaste tähelepanu köitis. See, et konkurssi kuulanud hiljutine Klassikatähtede võitja Tanel-Eiko Novikov pidas vajalikuks tulla Hugoga eraldi rääkima ja ütlema, et talle väga meeldis, oli veel eriti boonuseks.
Ja – kõiki mune ühes korvis hoida pole kuigi tark tegu. Järjekordselt tuli seegi konkursitulemus niimoodi, et ei seganud kõige vähemalgi määral ei muud õppetegevust muusikakoolis (orkestri esinemised, üldiselt tunniplaaniga seonduv) ega ka Hugo enda muid tegevusi. Lihtsalt, nüüd on ta lisaks sellele, kes ta siiani olnud, ka vabariikliku konkursi laureaat. Mis selle pealt edasi ehitada annab, sõltub umbes kaheteistkümnest tundmatust. Hugo ise saab enda pillimänguoskusi edasi lihvida, kodu saab pakkuda toetavat keskkonda, koolid arenguvõimalusi ja kohalik omavalitsus ressursse. Õnneks on Hugol nii muusikakooli kui ka põhikooli lõpuni veel kaks õppeaastat aega. Selle ajaga jõuab veel palju vajalikku taristut ära korraldada.
Mati Põdra,
Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja
Fotod: erakogu
