12. aprillil tähistati Varbla rahvamajas piduliku aktusega Varbla koolis aastatel 1953–1988 direktori ametit pidanud Lembit Henk 90. sünnipäeva.
Lugupeetud koolidirektorile esinesid Varbla kooli õpilased ning segaansambel Randlane. Õnnitlema tuli Varbla kool täies koosseisus, segaansambli Randlane lauljad, Lääneranna valla esindajad, Varbla rahvamaja juhataja, kohalikud elanikud ning mitmed endised õpilased.
Omavahelises vestluses Lembit Henkiga, kes on jätnud Varbla hariduse- ja kultuuriellu suure jälje, meenutati kooliaega ja jagati muljeid. Tänukõnes kohalolijatele kõlas reipalt hüüdlause “Elame veel!”.
Minu esmakohtumine Austatud Õpetajaga toimus 1970. aasta 1.septembril, kui ta ulatas mulle aabitsa. Kooliajal kutsuti teda Vanaks Hengiks, kuigi sel ajal oli tal vanust pisut üle 40, nüüd kui tähistasime tema 90. sünnipäeva, ei rõhuta keegi enam sõna VANA. Oma suure lugemuse ja tervislike eluviisidega on ta endiselt terava mõistuse ja sõnaga. Enamus kohalikest on tema õpilased ja peavad temast lugu.
Kõik lood, mida direktorist on räägitud, muutuvad ajapikku legendiks. Küll pole aga legend see, et kui 1970. aastate alguseks planeeriti rajada uus Varbla keskus, tegi L. Henk kõik selleks, et keskus rajataks kooli juurde. Esialgu asus praeguses asukohas tõesti ainult koolimaja, kõik muu on ehitatud koolimaja JUURDE. Direktori töö sisaldas tol ajal uuele koolimajale koos õpilastega vundamendi kaevamist, puude varumist ja nende lõhkumist koos isadega talgutel, aga ka küülikufarmi rajamist.
Oma kooliajast mäletan teda autoriteetse direktorina, ajalooõpetajana oli ta range, aga õpetas hästi. Mis toona õpitud sai, seda mäletan tänaseni. Mäletan üht viktoriini, kus tuli teada kõiki Euroopa riigijuhte. Mul olid kõik peas.
Iga esmaspäeva hommikul toimus õpilaste üldkogunemine, kus direktor õpilastega kohtus. See oli kokkusaamine, mida ei vääranud ükski jõud.
1981. aastal, kui ma oma rumalusest ülikooli sisseastumiseksamitelt poole pealt ära tulin ja läksin kooli laenatud õpikuid ära viima, küsis Lembit Henk: “Mis sa nüüd tegema hakkad?” Minu õlakehitusele lisas ta: “Kas sa kooli tööle ei taha tulla?” Just oli lapsepuhkusele jäänud pioneerijuht ja 18-aastase (hull)julgena nõustusin ma kõhklematult. See oli direktori poolt suur julgustükk võtta tööle noor, ilma igasuguste kogemusteta keskkoolilõpetaja. Ma ei mäleta, et ta oleks väga õpetanud ja juhendanud, küll aga oli ta isiksusena kogu aeg olemas, juba see innustas tööd hästi tegema. Teine kord, kui ta mind usaldas, oli juba mõne aasta pärast, kui ta mind ise pensionile jäädes koolijuhiks soovitas – 25aastasena.
Usaldus ja lugupidamine ongi kaks esimest märksõna, mida ma 8 kooliaastast ja kümmekonnast koostööaastast välja toon. 12. aprill, härra Hengi sünnipäev, on minu kalendris alati märgitud, et see töörutus ei ununeks. Soovin oma Õpetajale tugevat tervist ja vahedat mõistust veel mitmeks aastaks.
Heli Raavel, õpilane 1970–1978, kolleeg 1981–1992
Fotod: Anna Palusalu
