Loading... (0%)

Liivaterasid täis rand

12 august 2015

Elu on nagu rand täis liivaterasid. See on võrdlus, mille tõin kunagi koolis kirjutatud kirjandis. See võrdlus on alati minuga kaasas käinud, isegi enne kirjandi kirjutamist, muutus mulle veel olulisemaks pärast seda.
Justkui oleks sellest saanud minu elu moto. Tegemist pole eluviisiga ega mingi tegevusega; see on maailmavaade.

Meenutades möödunud hetki

Liivaterad võivad tähendada erinevaid asju, varieerudes vastavalt olukorrale. Need võivad olla inimesed, kellega kohtud või inimesed, kes maailmas elavad, unistused või hirmud, suurimad soovid ja lootused, kurbus ja rõõm elus. Need võivad ka olla vaid … hetked.

Hetked juhivad meie elu, hetked moodustavad ühe inimese elu ja nii see ka jääb igavesest ajast igavesti. Ja see mõju, mida need meie elule ja tulevikule avaldavad, on mõõtmetelt grandioosne.

Mitte ainult selle pärast, et ühe hetke otsused viivad meid järgmisesse, vaid pigem seetõttu, et need tühiseimad mõõtmed ajast loovad mälestusi, mida me ei taha kaotada.

Mälestusi, milles me uuesti viibida tahaksime

Miks on inimeste loomus just selline? Miks tunneme me seda karmi soovi viibida taas möödunud hetkes just sellisena nagu see oli? Inimesed räägivad, et me ei tohiks vaadata minevikku, vaid mõelda tulevikule. Kuid sellest olenemata elavad enamik inimestest minevikus. Ajaloo halvimad hetked panevad meid end praeguses hetkes halvasti tundma, samas kui parimates mälestustes tahaksime igavesti edasi elada.

See on … võrdlemisi südantlõhestav – see fakt, et meie emotsioone ja stabiilsust mõjutab väga tugevalt meie minevik ning et see on justkui meie eluviis sellega leppida.

Paljud meist tunnevad korragi oma elus, mõned meist väga tihti, et tahaks justkui minna tagasi hetkesse minevikus – see hetk võis olla meie praegusest elust parem, võib-olla oli see hetk just kõige kohutavam meie ajaloos ning tekib tuline soov seal tehtud viga parandada. On palju põhjuseid, miks selline soov võib tekkida.

Liiga paljud inimesed räägivad teistele, et tuleks lõpetada tagasi vaatamine ja hakata aru saama, et seda ei saa enam muuta, kuid samas tekib mõistmine, et see ei ole õige viis tagasimineku tunde vastu võitlemiseks. Õigemini, see ei ole kõige tõhusam viis. Igaüks meist on erinev – mis aitab üht, ei pruugi teisele üldse abiks olla. Olles elanud ükskõik kui pika perioodi oma elust tunnetespektrumi alumises, halvemas otsas, tundub inimesele, et kõik see positiivsuse pealesurumine on piinav.

Sest elu ei koosne ainult heast. Filosoofia, et ilma halba tundmata ei suuda me täielikult tunda rõõmu heast, on tihtipeale karm reaalsus ja tõde. Emotsioonidel on tavaliselt vastandid – rõõm ja kurbus neist kõige selgem näide. Ning kui kurbust ei eksisteeriks, kas siis poleks ka rõõmu tähendus hoopis midagi muud?

Kui elus poleks halbu hetki, kas me siis tõeliselt mõistaksime kõike head, mis meie ümber on? Ka rannad ei ole täis vaid häid liivaterakesi. Ei, nendes on ka teravad ja ebamugavad kivid ja klibukesed. Kui saada neist mööda, tunneme alles seda rõõmu, mida pakub mugav, perfektne, mõnus liiv.

Nii on ka elus. Minevikus võib olla kõike – head, halba, kurba, rõõmsat, närvesöövat, pingelist, depressiivset, üllatavat, rõõmupakkuvat, õnnepisaraid voolama panevat. Ning minevikku vaatamine ei ole halb. Kuid kui jääda sinna lõksu, on raske leida teed välja.

Ning kui tunned, et hakkadki lõksu jääma, tuleb astuda samm edasi.

Astudes sammu edasi

Mis on kõige müstilisem, kuid samas ka kõige üllatavam asi, mida me igapäevaselt tunneme ja oma teel kohtame? Suurema mõtlemiseta võib öelda, et see on tulevik – see, mis on alles ees.

Ning kas pole mitte põnev näha, mis meid kõiki ees ootab, innuga oodates mõnda hetke tulevikus?

Minevik on möödunud, tulevik on alles ees. Kuid erinevalt kõigist teistest aegadest on homses midagi erilist. Me teame, mis toimus eile, me elame tänases, samas kui homne päev on hästi varjatud saladus, mis avalikustatakse alles siis, kui see õige hetk on käes. Meil pole aimugi, mida me kunagi hiljem teeme, mida näeme, tunneme. Laskumata sensitiivide tasandile, mida mõned usuvad ning mõned mitte, võime öelda, et tulevikku ei ole võimalik ette näha.

Kõik, mida oleme teinud ja teeme mõjutab tulevikku ning võib-olla sedasi saame kujutluspildi sellest, mis saama hakkab. Tundub, nagu meie kätte usaldatud väga suur võim, kui nüüd mõtlema hakata – meist sõltub see, mis on tulemas. Ning kuigi teadlased on loonud teooria, mis ütleb, et pole olemas neid kolme aega, millest me pidevalt räägime, tunneme meie, inimesed, neid siiski.

Tulevik on paljulubav. Seal on lootust. Lisaks minevikku piilumisele tekivad tavaliselt meis ka unistused sellest, mis on tulemas. Nende kõrval ka millegi parema ootus.

Pole mõtet salata, enamik meist ootavad midagi. Kas järgmist tundi, päeva, kuud, aastat, aastaaega, hetke või mida iganes muud. Ootamine on loomulik. Me ihaldame midagi paremat, midagi head. Me ootame suve, ootame jõule, ootame aega, mil meil on rohkem raha, ootame sõja lõppu, ükskõik mida.

Või ootame seda hetke, mil meie sõber lõpuks kohale jõuab.

Võib-olla on see osa usundist, võib-olla on see ise üks usund, kuid kuuleme palju ka seda, et tulevikku ei tohiks nii väga oodata ega raisata aega olnud aegade peale, et praegust hetke peaks nautima. See on küll hea idee, sest muidu raiskaksime me lihtsalt enda aega, kuid kindlasti ei tohiks jätta minevikku ja tulevikku vaatamata.

Sest millegi hea ootamine on osa sellest rõõmust, mis tekib, kui see miski hea kohale jõuab. Ootamine loob selle, mida me tahame tunda, näha, kuulda. Ilma ootamiseta oleksime ära hellitatud, sest me ei suudaks olla kannatlikud. Tee, mis viib millegi parema poole on sama oluline kui see koht, kus me praegu oleme või kuhu suundume.

Ning kuigi tee pole parim viis aja kirjeldamiseks, sest igal rajal saame pöörata ümber ja minna tuldud teed tagasi, on see väga hea viis kirjeldamaks tuleviku ootust.

Kui minevik toob tagasi nostalgia, rõõmu, kurbuse, siis tulevik tekitab lootuse, usu, unistused. Kõik see vajab vaid ootamist, kannatlikkust, tööd praeguses hetkes.

Sest homset päeva loob vaid elu tänases päevas.

Elades tänast päeva

Täna ei ole minevikku ega tulevikku. On aeg olla praeguses hetkes.

Kujutle end istumas kõige mugavamal asemel, kus sa kunagi olnud oled. Nüüd kujuta ette, et suled silmad ning hingad loodusega ühes rütmis. Tunneta, kuidas sisemuses möllavad torm ja lahvatanud leek raugevad ning jääb vaid vaikus.

Nüüd mõtle.

Mõtle sellest, kes sa praegu oled, mõtle, mida sa tunned ning kes sa oled nüüd. Ära tuleta meelde minevikku, ära tungi tulevikku. Kujutle, kuidas istud, hingad, kuuled, tunned. Ole siin ja praegu, ole olevikus.

Me eksisteerime täna. Me oleme tänases hetkes ning see on ainus kolmest ajast, mida me tegelikult muuta saame. Me suudame parandada enda mineviku vigu, püüdes olla paremad praegu ning me mõjutame seda, kes ja kus me oleme tulevikus, tehes suuri ja väikeseid otsuseid just nüüd.

Olevik on aeg, mil me saame end tõestada ja olla inimesed, kes me oleme. Sest täna eksisteerime meie. See on meie aeg, meie elu, need on meie teod. Igaühel meist on võimalus teha midagi selleks, et meid ootaks helgem tulevik.

Me saame luua uusi võimalusi ühiskonnas, kogukonna tegevustes kaasa lüüa, teha seda, mis meid aitab, mis aitab teisi.

Noori peetakse tihti meie tulevikuks, vanu minevikuks. Kuid olevik? Keegi ei räägi nii väga sellest, mida saame teha nüüd ja praegu, vähemalt ei tee seda keegi olevikust rääkides, vaid ikka kasutatakse fraase tuleviku kohta. Kuid olevik oleme meie ise, täis mõtteid, arvamusi, suurepäraseid ideid ja omapära.

Kujuta ette, et hingad nüüd sügavalt sisse ja taas välja. Ava silmad, vaata ringi. Näe seda, mis sind ümbritseb. Sest meie ümber on inimesed nagu meie ise, sellised nagu nad on ja nagu nad peavad olema. Neid ei saa muuta, neid ei tohiks muuta. Sina ja mina ja nemad – need oleme meie.

Oleme olevik

Kujuta ette, et sa vaatad enda kõrvale ja näed inimest, keda sa kõige enam näha tahad. Seda inimest, kes on sinu lemmik, sinu süda ja sinu mõte, sinu hing. Ära karda talle öelda mõnda head sõna, naeratada, hoida käest kinni, emmata, olla toeks.

Tee midagi head. Tee midagi, mis rõõmustab sind, teda, meid. Kuula oma südame häält ning usalda seda. Tihtipeale kiputakse mõtlema liiga palju – meie aju on ainus osa meie kehast, mis tegelikult minevikule ja tulevikule mõtleb. Kuid unusta korraks see kehaosa ning unusta sealjuures ennast. Ole huvitav, ole põnev. Ole selline, nagu sa tegelikult oled.

Meie südame hääl räägib, mis on meile parem praegu, olevikus. Seda häält tuleks rohkem usaldada. Sest sügaval sisimas tahame me head endale, head teistele. Seda tahtmist tuleks kasutada millegi suurepärase tegemiseks.
Nüüd astu kujutluspildist välja. Unusta kõige mugavam ase eales, unusta see inimene, kes oli su kõrval, ainult hetkeks. Sule nüüd tegelikult silmad ning mõtle kasvõi viis sekundit sellest, kes ja kus sa oled, mida sa tunned, mis on sinu sees ja mida tahab süda sulle öelda. Mõtle, mida sa saad teha.

Hinga sügavalt sisse ja seejärel välja. Ava silmad. Ela. Ela nüüd. Ela praegu. Ära unusta eilset ega homset. Kuid ära jää neisse lõksu.

Ela tänast päeva.

 

Erik Mikkus (16)
Lihula Teataja noortepäeva toimetaja

Kristi Märk - post author

No other information about this author.