Loading... (0%)

MTÜ Keskaegne Lihula avab Kirblas täiendava mälestustahvli 1941.a sõjasuvel langenutele

07 juuli 2016

15. juulil avab MTÜ Keskaegne Lihula Kirbla pastoraadi juures täiendava teabetahvli, mis mälestab 75 aastat tagasi toimunud sõjasuve Kirblas.

Viisteist aastat tagasi, 17. juulil 2001 püstitati Kirbla kiriku juurde mälestustahvel toona 60 aastat tagasi toimunud sõjasündmustes hukkunutele.

Tänavu, 15 aastat hiljem on MTÜ Keskaegne Lihula avamas Kirbla pastoraadi juures täiendavat mälestustahvlit, millel on seekord juures ka hukkunute pildid.

Ürituse ajakava

17.00 – suvesõja sündmustest Kirblas räägib Mati Mandel. Lisaks toimuvad sõnavõtud ja tahvli avamine.

17.30 – mälestusküünalde süütamine Kirbla surnuaias, millele järgneb teejoomine ja selle aja mälestuste jagamine.

75 aastat tagasi hävitas Punaarmee Kirbla küla

“Kas keegi tänapäeval Kirblast läbi sõitnu või siin ringi rändaja on ka mõelnud, miks selle küla keskosas talumajad peaaegu puuduvad? Põhipõhjuseks oli selles viimane sõda, just selle sõja esimene suvi.

1941. aasta juulis jõudis sõda nimelt Eestisse. Saksa üksused hõivasid Pärnu ning liikusid kiiresti edasi Märjamaa suunas. Eestlaste suhtumises oli aga juhtunud midagi ootamatut. Sakslasi mäletati ju kui 700 aasta eest Eesti vallutanud ristirüütlite järglasi. Teati ka et enamik mõisnikke, kes aastasadu eestlasi rõhusid, olid olnud sakslased. Mäletati esimest ilmasõda, mil tuhanded eestlased olid tsaariarmees sakslastega sõdinud. Sakslasi peeti põlisvaenlasteks. Suhtumine venelastesse oli olnud hoopis neutraalsem.

Nüüd aga oodati sakslasi kui päästjaid. Aasta nõukogude võimu, mis oli hävitanud eestlaste oma riigi, arreteeritud ja viinud vangilaagritesse tuhandeid mehi, küüditanud Siberisse naisi ja lapsi ning pannud Eestis toime metsikuid mõrvu, pani eestlased venelaste poolt meile peale surutud Nõukogude võimu vihkama. Paljud Läänemaa mehed peitusid Punaarmeesse mobiliseerimise eest metsadesse ning Matsalu lahe roostikku. Paljud mehed otsisid üles peidetud relvad ning asusid sakslasi ootamata ise oma maad vabastama.

Igati püüti takistada konfiskeeritud hobuste ja piimakarja äraviimist ning tööstushoonete hävitamist. Nõukogude poolel loodud Hävituspataljonid seevastu üritasid kõike, mida ei jõutud ära ajada, hävitada. Nende ja metsa peitunud meeste vahel toimus mitmeid kokkupõrkeid. Enamasti tuli halvasti relvastatud metsavendadel küll taanduda.

Juba 9. juulil jõudis Pärnust ka Lihulasse väike sakslaste üksus. Õhtupoolikul saabus Mihkli kaudu Kirblasse ja Kasari silla juurde sakslaste luurerühm koos mõnede metsavendadega. Punaarmee õhkis silla ja taandus. Samal päeval loodi Omakaitse Kirbla kompanii, 10. juulil asutati Omakaitse üksus ka Lihulas. Arreteeriti ja paigutati Lihula politsei arestikambrisse neid, keda arvati olevat seotud küüditamise ja pealekaebamistega. Relvi eestlastel aga peaaegu polnud, leiti vaid üks kuulipilduja ja mõned vintpüssid.

Sõja käiku tuli aga ajutine pööre. Punaarmeel õnnestus Märjamaale tunginud Saksa üksused tagasi lüüa ja initsiatiiv haarata. Alustati ulatuslikku pealetungi Pärnule ja Lihulale. 14. juulil jõudsid Märjamaalt Laikülla piirivalve üksused. 15. juulil alanud rünnakus üle Kasari osalesid lisaks piirvalve väeosale ka Läänemaa hävituspataljon, kokku ligi 900 meest. Vastas oli neil vaid sakslaste luurerühm (20 meest) ja halvasti relvastatud 40 eestlast-omakaitselast. Paljud mehed pidid relvade puudumisel üldse lahingust kõrvale jääma. Omakaitselaste remonditud kuulipilduja läks lahingu käigus rikki ja tuli maha jätta. Punaarmee ja hävituspataljonid vallutasid Kirbla ning jõudsid Lauknani. Samal päeval tapeti Kasari veskis Karjatse talu peremees Jaan Rakasselg, maantee ääres veskiomanik Karl Põder, Põdra kartulipõllul juhutööline Jaan Pill.

Öösel sooritas Omakaitse koos sakslastega (kokku umbes 100 mehega) vasturünnaku ja lõi Punaarmee uuesti Kasari taha. 16. juulil sai Punaarmee aga lisajõude juurde. Lisaks Kullamaal paiknenud 219. Laskurpolgule liitusid ka Tallinna hävituspataljonid. Lahingus osales Punaarmee poolel ka lennuvägi. Lennukipomm tabas Lihulas vallamaja, apteeki ja ka politsei arestimaja. Osa sinna suletuid hukkus omade pommi läbi. Punaarmee ja hävituspataljonid, kokku umbes 1400—1500 meest, vallutasid Kirbla ning 17. juulil ka Lihula. Kirbla ja Rannu külas põletati maha enam kui 30 talu hooned. Tegu oli küla tahtliku mahapõletamisega.

Punaarmeelaste kätte sattusid jalgratastel Vanamõisast Kasarile olukorraga tutvuma sõitnud relvitud talumehed Jüri Luukas, Edgar Maal, Voldemar Mait, August Toonpere ja Evald Körbis. Kõik nad lasti maha. Põgenema sai vaid 17 aastane Endel Luukas. Kirbla küla elanikud olid enamikus lahingute eest Pärnusse põgenenud. Maha olid jäänud vaid mõned vanurid. Külla tunginud punaarmeelased ja hävituspataljonlased tapsid aga kõik, kes ette jäid. Ergu talu juures mõrvati nõrgamõistuslik Aleksander Lall. Lasti maha ka Mari Reinson Andruse talust, seitsmekümneaastane Jaan Tünder Mõraskilt, Jaani tallu põletati elusalt kaheksakümneaastane Mari Rand. Tapetuid oli ka Kirbla-Kasari ümbruses. Laikülas tapeti Karl Rakasselg, Keskkülas Anton Rets, Laiküla rabas metsiku piinamisega Keskküla elanikud Jüri Tamsalu ja Liisa Tamsalu.

Lihula ja Kirbla kant langes veel enam kui kuuks ajaks Punaarmee kätte. Jätkusid ka mõrvad. Vanamõisas tapeti Kasaril hukatud Vanamõisa piimatööstuse omaniku Jüri Luukase abikaasa Alma Luukas, samuti Eesti omariikluse saavutamisel 1917. aastal märkimisväärseid teeneid omanud ning kirjamehena tuntuks saanud Mihkel Lüll.

Kui Punaarmee taandus ja Kirbla rahvas Pärnust tagasi pöördus, leidsid paljud inimesed eest vaid ahervaremed. Matta tuli ka tapetuid. Enamik neist puhkab viimast und Kirbla kirikaias, mõned ka Kivi-Vigalas ja Mihklis.
Meenutagem ja mälestagem neid,” kirjutab oma artiklis ajaloolane Mati Mandel.

 

Kristina Kukk
Lihula Teataja kaastoimetaja