Loading... (0%)

Iren Sieberk – helidekunstnik me südames

10 juuni 2016

Täpselt nädal tagasi, eelmisel reedel, 3. juunil kell 20.00 algas Lihula Eliisabeti kirikus imeilus kontsert, mis tõi kokku tütarlastekoori REEDE endised ja praegused lauljad.    

Muusika, mis muutis meie elu
Ireni muinasjutumaa, see on muusika
Meie muinasjutumaa, see on Ireni muusika
Ood südamemuusika muusale
Ta meid helisema pani
Reedene muinasjutumaa

Need on mõned näited valikutest, mida Iren Sieberki  endised ja praegused laululapsed, keda ta läbi aastate õpetanud, selle loo pealkirjana välja pakkusid.

Iren, Lihula Teatajal on au ja rõõm tuua Sinu ning ka kõigi teisteni see juuresolev kingitus – tänusõnad ja head soovid,  mille autoriteks on lauljad, kelle südameid Sa oled puudutanud ja kelle elusid muutnud.

Armas Iren!

Seda tänu Sinu töö ja hoole eest, mis meie südames on, ei ole võimalik sõnadesse panna.
Ja kui miski on liiga suur, et sõnadesse mahtuda, siis saab seda muusikaga öelda.

Sellepärast me laulamegi.
Suur aitäh Sulle!

Armastusega

Sinu laululapsed

 

Suure algustähega Õpetaja

Kooli kokkutuleku aktusel räägiti palju nö suure algustähega õpetajatest. Meie, Lihula laululapsed, võime kindlalt väita, et üks neist on Õp. Iren! Tema saab kunagi kauges tulevikus kuuluma Lihula õpetajate kullafondi. Eks ta meile teiseks emaks oli, kes hoolis ja hoolitses.

Tänu kooris laulmisele ei jõlkunud me niisama linna vahel, vaid saime osa ning õpetust kaunitest kunstidest. Arvan, et lisaks laulmisele õpetas see igareedene kooskäimine meile veel üksteisega arvestamist, aja planeerimist, vastutamist jms ehk palju vajalikku täiskasvanu eluks.

Aitäh, armas Iren, meid kasvatamast, harimast ja hoidmast!
Jään ootama järgmist kokkusaamist!

– Anneli Joa (Paarasma)  

 

Elu lihtsus ja ilu

Irenil on olnud hämmastav oskus luua oma laulutüdrukutega soe ja sõbralik suhe. Eks muusika on see, mis palju ühendab ja sõprusele kaasa aitab. Minu käest on küsitud, kes on olnud minu elus mentoriteks ja suurimateks mõjutajateks ning esikolmikusse kuulub ka Iren.

Ta ei ole seda kindlasti teadlikult teinud, kuid tänu temale oskan ma näha elus rohkem romantilist ja lüürilist poolt. Kõik minu põhikooli lõpu mälestused keerlevaid kuidagi laulu ja laulmise ümber – üritused, esinemised, proovid, laagrid, laulupeod. Miski koguaeg tõmbas nagu magnetiga muusika ja kammerkoori poole. Olen kindel, et see aeg minu elus on põhjuseks, miks armastan täna roosidest enam kullerkuppe, loen puhkehetkedel Alliksaart ning võin lõputult kuulata kauneid 60-ndate armastuslaule.

Oskan tänu muusikale hinnata elus rohkem lihtsust ja ilu ning julgen öelda, et olen seeläbi kindlasti saanud täiskasvanuna paremaks inimeseks.

– Ave Laas (Lobja)

 

Laulu vägi

Iren ja muusika on väga tihedalt üksteisega seotud, Iren ongi nagu muusika ja arvan, et ilma muusikata oleks ta päris kurb.

Esimene laulupidu, millest Ireni eestvedamisel 12 aastasena osa sain, oli 1993. aastal VII noorte laulupidu, kus lastekooride repertuaari kuulusid sellised laulud nagu “Kooli-melanhoolia” ja “Pisike puu”, millest esimene mulle üldse ei meeldinud ning teine on tänini väga südamelähedane.
Mäletan, et proove oli enne Tallinnasse sõitu päris palju ning mõni neist toimus laupäeva hommikul koolimajas, mis toona tundus kiusamisena, sest omaarust oli kõik juba niigi selge. Täna tagasi mõeldes jalutaksin hea meelega uuesti läbi selle kevadise hommiku muusikaklassi poole, et koos harjutada ja noodiraamatust järge pidada.

Esimesest laulupeost on aga kõige elavamalt meeles Tõnis Mägi “Koit”, mida hoolimata vihmasajust sai minu mäletamist mööda lauldud päris mitu korda ja kuigi ma täit teadmist loo sõnumist võib-olla ei taibanud, oli laulu vägi see, mis kõnetas.

Õnneks ei piirdunud laulmised vaid laulupeoga, toona mitte veel Reede nimelise koori loomise eel toimunud katsetest õnnestus mul läbi saada ja igal reedel hakkasimegi koos proovides käima. Esinesime aktustel ja pidudel, toimus väga vahva laululaager, mille lõpus andsime kontserdi ning lisaks koorile oli veel lisaprojekte, kus ka väikesemates seltskondades laulda saime.

Iren on alati väga sõbralik ja siiras ning isegi kui ta pahandab proovis (täna nutitelefonide ja lobisemise, varemalt sahkerdamise ja lobisemise pärast), siis isegi nendel hetkedel on ta tegelikult lahke.

Armastuse laulmise ja muusika vastu ongi Iren minu südamesse pannud – selle sisemise soovi kooslaulmisest osa saada nii Reede esinemistel, väiksemates ansamblites ning loomulikult laulupidudel.

Mul on suur kuhi armsaid mälestusi, mis on seotud laulmise, laulude ja muusikaga ning peamiselt saan nende eest tänada just Ireni!  Imetlen väga tema head klaverimängu oskust, huumorimeelt, alati heasoovlikku suhtumist ning seda tunnet, et olenemata vanusest kohtles ta meid kui võrdset.

Kui esimesel laulpeol tundsin selgelt koos laulmise võimsust, siis usun, et argipäevaselt elab see laulu vägi üsna vaikselt meie kõigi sees. Ireni sees aga, on seda väge ka argipäevaselt väga palju!

Lõpetuseks ütleks ABBA viisil “Thank you for the music!”

– Kairi Sammel

 

Nostalgia sära

Kuulusin Reede koori esimesse koosseisu, mil ei seostatud nimetatud kooriga veel ühegi nädalapäeva – kui mu mälu mind ei peta, siis oli meie esimene nimi hoopis Lihula kultuurimaja tütarlaste kammerkoor. Ja – häbi mulle! – koori nimest sain alles siis teada, kui kool/koor juba lõpetatud oli ning toimus vilistlaste kontsert, millele eelnenud proovis arutati, kui suur tort tellida ja et nimi Reede peale… Ma veel mõtlesin, et miks peaks tordile reedese päeva peale kirjutama… Vaat, kuidas võib olla lähedal ja nõnda kaugel!

Mäletan ka, kuidas kord sõbrannaga ütlesime Irenile, et laulame kooris küll heameelega, aga laulupeole ei taha minna. Ei tea isegi, mis sellega siis oli, aga siiani on meeles Ireni reaktsioon – kiire pilk mõlemale poole, ega keegi ei näe ja siis näpuga “tulisele” meelekohale…

Kui paljudel seostub Iren möödunud kooliaja ning nostalgiliste mälestustega laulukoorist, siis mina elan siiamaani igapäevaselt selles nostalgias. Nimelt on Iren olnud riburada ka minu laste muusikaõpetaja ning meie lapsed on klassikaaslased. Ja olen nii tänulik, et lauluarmastust annab Iren ka minu lastele edasi. Seda muusikaarmastust, mida ta ise elab ja hingab.

Jah, selline rollide rägastik, mis väikeses kohas elades tekib, on ka üks neist asjust, mis mind väikeses kohas elamise juures nii väga paelub! Ja muidugi eesõigus neli päeva peale üliilusat kontserti Irenilt kohalikus Konsumis küsida, kas ta on saanud ka veidi välja puhata. Ja mis peamine, näha tema silmis imekaunist sära kordaläinud üritustest.

Ja seda sära nähes on selge – neid kauneid hetki tuleb veel!

Aitäh, kallis Iren!

– Maret Põld

 

 

Lapselik ja helge idüll

Isegi, kui lähed Lihula kultuurimaja peeglisaali lauluproovi 20 aastat hiljem, hiilib ligi mingi kummaliselt elev, samas helge tunne ja teadmine sellest, et nüüd on aeg kohtuda rõõmu, ilu, armastuse, emotsioonide, teotahte, headuse, hetke, soojuse, nautimise ja sulle korda minevate mõtetega. Ja seda kõike saab pakkuda  muusika!

Eelmainitud on minu jaoks kõige tähtsamad väärtused elus ja vähimagi kahtluseta võin tunnistada, et nendeni jõudma on mind paljuski õpetanud koostoimetamine Ireniga.

Oh, kuidas sai omal ajal oodatud neid reedeõhtuid kultuurimajas, mis sageli lõppesid peale solisti proove ja jutuajamisi alles vastu ööd. Lahkudes sügisvihma või tänavalaternate valgussõõris keerlevatesse lumeräitsakatesse, oli põues alati rõõm ja selgus nagu oleks väljunud edukalt teraapiaseansilt. Eriliselt on meelde jäänud kevadised kokkusaamised, mil peeglisaali aknad lasid sisse sooja õhtupäikest, hinges oli kergendus peale väsitavat koolinädalat ja kehas mõnus roidumus. Sumisesime seal nagu kevadised kärbsed.
Kuni algas proov …

Prooviprotsess on Ireniga alati olnud intensiivne ja mõtestatud. Ta oskab muusika sõnumi Sinuga koos lahti harutada ja suunab Sind muusikat endast läbi laskma, olles seejuures parasjagu nõudlik ja ennastsalgavalt reibas. Ireniga koos töötades on mulle alati meeldinud, et ta võtab Sind võrdse partnerina.  Ja üks väga oluline nüanss, mis Ireni tegemisi kindlasti iseloomustab – olgu siis tagantjärele, kõrvalt või seestpoolt vaadates – on professionaalsuse taotlus.

Minu arvates on Ireni üks juhtmõte olnud küll  teha muusikat kõrge kunstilise tasemega või siis üldse mitte teha. Olla selles kompromissitu tagabki suurepärase elamuse kuulajale ja rahulolu lauljale. Aga Irenile endale? … ilmselt võimaluse elus olla.

Iren on minu inspiratsiooniallikas. Oma armastusega muusika vastu, oskusega sellest jõudu ammutada ning muusikas ja laulus peituvat väge laiali kanda, on mind inspireerinud kogu elu.

Küllap just sellest on olnud ajendatud ka minu lõputud muusikaõpetaja, -teraapia, -teaduse õpingud, sest soov teada saada, mis selle muusika ja laulu nii vägevaks teeb, on olnud lihtsalt nii tugev.

Mul on lõpmata hea meel, et Irenil oli jälle jõudu meid sellel kevadel Lihulasse kokku kutsuda. Mind ennastki hämmastas, kui kogesin proovis taas seda vana tuttavat lapselikult helget ja siiralt õnnelikku rahuolutunnet.

Ja siis suvehakul olla Lihula kirikus … õhtupäikesest kullatud aknad, rõõmsad kohtumised, lüürilised meloodiad ja heakõlalised akordid  voogamas kiriku võlvide all, ümber palju ilusaid inimesi … see on idüll, mis veel nädalajagu hiljemgi püsib eredalt ning ühendab endas noorusmälestused ja uue suve soojad ootused.

– Reelike Tükk (Raja)

 

 

Hing helises sees

Minu kui kutselise tuulepea elus, kel alati kolm asja korraga pooleli, ja peab samal ajal olema neljas kohas, on Irenil väga, kohe väga-väga tähtis roll.

Ta on suutnud siiani ainukesena olla see inimene, kelle sõna ma ka une pealt kuulan. Kui tuli kõne, kooriproovi kohta 15 aastat hiljem tegi see mu tuju kohe heaks ning ootusärevus saabuva ilu ees andis energiat juurde, et jõuda nelja kohta korraga, samal ajal.

Ireni sõna on püha ja kooriproovid olid minu jaoks pühad, seda 7 aastat järjest, igal reedel. Kui vaja, kõndisin õhtul peale lisaproove koju küll 5, küll 9 km. sest busse ju ei käinud ja elasin Lihulast kaugel, aga tahtmine laulda oli nii suur. Mäletan ka, kuidas Sauemere teel ei saanud buss talvises tuisus õige teeotsanigi, kust koju veel 5 km, nii tuligi veel pikem maa põlvini lumes ja tugeva tuulega tuisus koju vantsida. Aga see kõik oli ju nii ilus, sest peale proovi terve tee hing helises sees.

Ma ei mäleta, et ma oleksin midagi muud oma elus sellise pühendumisega nii pikalt teinud, sest keegi teine ei ole suutnud mind niimoodi inspireerida ja kaasata nagu seda on teinud Iren oma muusikaga.

Ka hiljem, paljudes teistes koorides lauldes, muuhulgas ka Cambridge ühes vanemas ja tuntumas ülikoolikooris, kus enamikel lauljatel kindel kõva muusikaline pagas, tundsin ma Irenist ja tema rangest käest, kuid naeratavast suust puudust. Mõtlesin tihti, kuidas Iren oma tunnetekeelega juba selle Mozarti ja Haydni  nendest doktorikraadidest välja ajaks nii, et ülikoolilinn kajaks.

See väikese koha tütarlastekoor, kus mu hääl alguses veel rohkem värises kui jalg suurest hirmust, et kas ikka võetakse koori laulma, on olnud tänu Irenile üks olulisemaid kogemusi ja õppetunde minu elus.

Kui sa midagi armastad, siis tee seda täie pühendumuse, järjepidevuse ja hoolega. Nii nagu teeb seda Iren. Ta on tohutult nõudlik ja armastav hea haldjas. Need peeglisaali laes vaadatud peegeldused teistest koorilauljatest ning see maalitud kits seal üleval seinas on iga kord minuga, kui Lihula Kultuurimajja juhtun.

Iren ja tütarlaste koor Reede ongi minu jaoks kultuurimaja ja minu armastus Lihula vastu. Ta on nii palju endast panustanud ja andnud, sellesse väikelinna, nendele inimestele, kogukonda, et selle kulla väärtus on kaalumatu.

Loodan siiralt, et ta on kübegi sellest, mis ta on andnud, tagasi saanud… Loodan, sest tean, et ta on alati meid pannud esimeseks ja ennast viimaseks. Seda ka viimasel imeilusal kirikukontserdil, kus tal jäi peale pikka proovipäeva ning pingelist ettevalmistusperioodi enda jaoks usun, et ma ei liialda, kodus umber 7 minutit, et end värskendada ja kiiruga selga tõmmata uhiuus spetsiaalselt selleks kontserdiks õmmeldud kleit.

Minu ema ütleb, et ilusatele inimestele tõmba või kartulikott selga, nad on ikka ilusad. Iren, sul oli super ilus kleit me kontserdil, kuid Sina oled see inimene, kelle kohta mu ema räägib, üks imelius ja armas inimene, seda ka kartulikotti kandes.

Ma nii väga väga tahaks, et Sa ikka päriselt ka teaks, kui olulist rolli Sa minu elus mänginud oled ning, et see roll ei ole läbi, sest muusika ja Sina, ning armastus nende mõlema vastu, jääb mind saatma kuni viimase noodini.

Iren, kui sul on raske, siis tea, et see kõik on olnud seda väärt. Sina oled muutnud elusid reaalselt ning seda paremuse poole.

– Ireen Kangro

 


Fotod: erakogu

Fotod: Ain Saare
Tekst: Kristi Märk

Aitäh Sulle, kulla Iren!

REEDE eilsed, tänased ja homsed lauljad

 

Samal teemal
Tütarlastekoor Reede annab Lihula kooli muusikalise juubeli kingituse üle reede õhtul


Kristi Märk - post author

No other information about this author.