Loading... (0%)

Mati Põdra – mees nagu orkester

13 detsember 2017

Järgmisel aastal tähistab Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja, meie orkestri dirigent ning Junior Dance Band-i juht Mati Põdra oma 50. juubelit. Selleks puhuks on 13. jaanuaril Lihula Kultuurimajja oodata sümfooniaorkestrit ning tuntud lauljaid nagu Märt Jakobson, Peeter Kaljumäe ning Pille Saatmäe.

Mati sündis 15. jaanuaril 1968. aastal Tallinnas oma vanemate esimese lapsena; nende ametid polnud seotud muusikaga, ehkki isa oli tegutsenud ka restoranibändides. Oma elukutsevaliku tegi Mati Põdra tegelikult aastal 1978, kui läbi sai kodulähedane algkool ja tuli paratamatult minna kuhugi edasi. Nii jätkus noormehe haridustee Muusikakeskkoolis, kus ta õppis alguses tšellot ning hiljem kontrabassi. Aastal 1993 lõpetas Mati Põdra Muusikaakadeemia kontrabassi erialal.

Aastatel 1995–2009 töötas ta Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õpetajana, 2009–2011 Islandi Vabariigis Thorshöfnis instrumendiõpetajana, 2011–2013 Jana Tringi erakoolis kitarriõpetajana. Alates aastast 2011 on ta Lihula Muusika- ja Kunstikoolis vaskpuhkpillide ja löökpillide õpetajana.

Õppeaastal 2010/2011 oli ta Narva Lasteülikooli lektor.

Mati Põdra algatusel hakati alates 2008. aastast Kaitseliidu orkestreid uuesti kasutama suvistel võidupüha paraadidel. Alates 2013. aastast koordineerib ta Kaitseliidu orkestrite väljaõpet kogu organisatsioonis.

Mati Põdra on rahvusvaheliselt tunnustatud arranžeerija, kelle seatud muusikateoseid on mänginud puhkpilli- ja sümfooniaorkestrid nii Eestis kui ka Venemaal, Lätis, Soomes, Norras, Islandil, Austrias ja Saksamaal. 2009. aasta üldlaulupeoks “Üheshingamine” koostas ta puhkpilliorkestritele viisipõimiku Uno Naissoo meloodiatest ja 2014. aasta üldlaulupeol kõlas puhkpilliorkestrite esituses viisipõimik “See kaunis maa” Kustas Kikerpuu loomingust.



Mati, Sa oled suurema osa oma elus pühendanud muusikale ning laste õpetamisele. Kas selline erialavalik tuli lihtsalt?

Muusika tuli mu ellu kuidagi iseenesestmõistetavalt. Mul oli algkoolis väga tähelepanelik muusikaõpetaja, kes suunas minu ka tolle aja tippkoori, RAMi poistekoori. Seal tekkisid kontaktid Muusikakeskkooli poistega, ja nii see läks.

Õpetamise koha pealt on lugu palju keerulisem. Minu Muusikaakadeemia lõpudiplomil on ainus “2” (siiski veel positiivne hinne, aga ülejäänud diplomist vähemalt kaks palli madalam) pedagoogiline praktika. Mul oli juba 1984.aastal, kui olin veel keskkooliõpilane, maailma asjadest oma nägemus, aga siis oli maailm veel suhteliselt väike. Kasvama hakkas see pärast “raudse eesriide” langemist, ja hakkasin järjest kogema, et pedagoogika ei pea ilmtingimata käima ühe paradigma järgi. See oleks muidugi eraldi pikem jutt, aga ütlen hetkel ainult niipalju, et selle, kes ma olen õpetajana praegu, on tegelikult kujundanud needsamad noored, kellega praegugi teeme mehetegusid.

Mati, Sinu eestvedamisel taastati Lihula puhkpilliorkester. Tänavu suvel esindasite meie piirkonda ka noorte laulu- ja tantsupeol. Ütle, kui raske on panna noorteorkestrit ühehäälselt kõlama?

Kogu huvihariduse paradigma on tugevalt muutunud. Nõukaajal, kui alustasin, polnud Viru keskust, kobarkinosid, isegi nutitelefone mitte. Muusikakoolidesse sissesaamiseks oli tugev konkurss, ja kui sa ei suutnud olla piisavalt perspektiivikas, siis lendasid sealt lihtsalt välja. Mis sinust edasi sai, ei huvitanud kedagi, sest järgmine oli kohe võtta.

Tänapäeva huvihariduse õpetaja ülesanne on tegelikult ainult motiveerida, motiveerida, motiveerida. Hoida neid, kes on, ja püüda leida juurde. Kui suudad tekitada sellise “meie” tunde, oledki juba palju saavutanud. Aga selleks, et selleni jõuda, ei tohi sa olla ise selline, kes tuleb tööle viis minutit enne esimese tunni algust ja lahkub töölt viis minutit peale viimase tunni lõppu. Me oleme väga paljus koos üles kasvanud ja meie motivaatorid on natuke erinevad tüüpilisest, et õpetaja saab iga “pea” eest natuke palka ja õpilane oma õppimise eest hindeid.

Kuigi ma vihkan kogu hingepõhjast seda inimest, kes raha välja mõtles, siis ütlen siinkohas sellegi ära, et ilma korraliku välisrahastuseta ei oleks me pooltki nii head. Ühe keskmise muusikakooli eelarves ei ole lihtsalt piisavalt vahendeid, mille eest soetada korralikke pille. Kõige rohkem on meile olnud abiks Kaitseliit. Nende eelarvest soetatud terve orkestritäis ühe tootja puhkpille on tekitanud ühtlase häälestuse ja balansseeritud kõlapildi. Nende eelarvest rahastatud kogu orkestri korduv osavõtt tugevatasemelisest Tammefestivali suvekoolitusest on tekitanud individuaalse ja kollektiivse mängutaseme, mida on raske allapoole kõigutada. See ongi kõige eeldus. Vastutus kollektiivi ees, soov saada ise paremaks ja innustada teisigi on kaasnevad tegurid. Ja võimalus ennast väljendada ka väljaspool klassiruumi nelja seina, on boonus.  



Nüüd, kus meil on oma puhkpilliorkester ja Junior Dance Band, kes mängis suisa vabatahtlike tänuüritusel, mille patrooniks on Vabariigi President, mis on Sinu järgmine eesmärk?

Minu erialaõpetaja oli selline, kes hoolitses ka selle eest, et igale oma tudengile just talle sobiv töökoht leida. Ja mina tahan olla samasugune. Kui ma nüüd ütlen, et minu järgmine suur eesmärk oma praeguste noortega on saada linna või valla (pool)kutseliseks esinduskollektiiviks, võib see esmapilgul kõlada küll nagu mania grandiosa – aga kui nüüd hoolikalt järgi mõelda, siis tegelikult me kannaksime juba praegu selle staatuse küllaltki lahedalt välja. Need inimesed orkestris väärivad seda, et pillimänguga omale väike lisateenistus tekitada. Ükskord saab ju otsa iga koolitee. Lihulast minnakse edasi õppima suurematesse kohtadesse. Selleks ajaks peab masinavärk töötama nii, et jätkuks tahtmist õpingute ajal edasi proovides käia, ja pärast leiaks ka motivatsiooni kodukohta naasta. Miks ei võiks näiteks olla 0,75 koormusega geograafia + 0,5 koormusega klarnetiõpetaja, selle asemel et nii gümnaasium kui muusikakool peaksid omale otsima osakoormusega “pooleterameest” (kes tihtipeale on ka diktaator – saan käia ainult kolmapäeviti, võta või jäta)?

Selline orkestristuudio eraldi organisatsioonina peaks olema võimeline lahendama ka mõistlikult probleemi, kus orkestripillide õppijate arv tugevalt kasvab. Oleme ausad, minu töökoormus muusikakoolis on juba üle ääre. Praegu saan seda lahendada tänu sellele, et kaks minu õpilast tegutsevad juhendamispraktika raames minu assistentidena. Veel viis õpilast… ja siis tuleb hakata uusi lahendusi otsima.

Mati, tundub, et Sa oled suutnud muusikaga “nakatada” lisaks paljudele noortele ka enda mõlemad lapsed, kes on tegevad nii Lihula puhkpilliorkestris, kui noortebändis Junior Dance Band. Kas nende soov õppida muusikat tuli Sulle ootamatult?

Oma lastega oli suhteliselt kerge, sest mõlemad käisid kontsertidel juba ema kõhus olles. Sundima ei pidanud kumbagi, pigem olema ise hea eeskuju.

Mariele pärast kuut aastat flöödiõpinguid siiski vihjasin, et oboega oleks rohkem pakkumisi (aga flöödimänguoskusi see ei hävita).

Mart Erik tegi oma pilli- ja karjäärivalikud juba kuueaastaselt täiesti ise, lihtsalt Muusikakeskkooli minekuga oli ema arvamuse kohaselt tarvis oodata kuni algkool läbi. Ei hakanud seal koolis ise käinuna vastu vaidlema.


Mati, kust tuli idee tähistada oma juubelit suursuguse peoga, kus lavale astub üles sümfooniaorkester ja mitmed tuntud Eesti lauljad?

Kõik muusikud mõtlevad midagi välja. Näiteks minu kontserti juhtiv ja solistina esinev Peeter Kaljumäe võttis omale orkestriks Pärnu Saxoni, kellega ta kõige rohkem koos esinenud, ning kutsus oma kunagised lavapartnerid solistide ja dirigentidena. Tuntud puhkpillitegelane Valdo Rüütelmaa kasutas mitmeid erinevaid orkestreid ja kontsert oli 100% tema loomingust.

Mina olen ise mänginud mitmes orkestris ja ka juhatanud mitmeid. Ei tahtnud olla selle lapsevanema rollis, kes läheb oma kaksikutega välja jalutama ja siis kuuleb küsimust: “Kumba te rohkem armastate?”. Otsustasin juba suvel, et ei paku ühelegi konkreetsele orkestrile, vaid teen üldise üleskutse, tulgu siis mis tuleb.

Kas sellise suure hulga pillimängijaid oli raske saada üheks päevaks kokku?

Üllatavalt kerge. Tuleb välja, et mind mäletatakse hea sõnaga. Esimestena ennast kirja pannud otsisid ka ise juurde.

Tänapäeval on projektitöö üldse moes. Ma ei tahaks enne munemist kaagutada, aga, kui läheb nii, nagu mitme targa peaga koos planeeritud, leiab aastal 2018 Lihulast sümfoonilist muusikat veelgi. Nii et Pärnu Postimehe “klikipealkiri” väga vale polnudki.



Milliseid teosed 13. jaanuari kontserdil kõlavad? Kas tuleb esitamisele ka siinsele publikule meeldiv „Maksamereliste tants“ balletist „Kratt“?

Kontserdi esimene pool on rõhuasetusega klassikalisel muusikal. Siiski, mõned teosed kõlavad pisut ebatüüpiliselt. Näiteks kuulus “Nessun dorma” on seekord eufooniumi soleerimisel. Originaalhelistikus on see ka eufooniumimängijale tõsine väljakutse.

Kontserdi teist poolt võiks tinglikult ka nimetada “Põdra tuli Lihulasse – ja siis hakkas igasuguseid asju juhtuma”. Seda poolt kannavad põhiliselt minu head kolleegid ja praegused õpilased.

“Maksamereliste tantsu” hoiame märtsikuus toimuva orkestrite konkursi jaoks – see on enamikel mängijatel juba peas, ei tahaks rutiini lasta.

Sünnipäeval teatavasti tehakse ka kingitusi. Mida sina publikult ootad?

Minusugusele on midagi kinkida väga keeruline. Isegi kõige pisema lillekimbuga läheb alati pärast kontserti koju keegi teine, pean ainult püüdma mingit järjekorda jälgida, et kedagi mitte solvata. Aga – kui tegeled noorte muusikute kasvatamisega, siis on pidevalt rahapuudus, isegi palju suuremates kohtades kui Lihula. Lihtsalt, ühel hetkel kasvatakse olemasolevatest instrumentidest välja. Tavaliselt juhtub see siis, kui eelarverahad kulutatud ja projektide tähtaeg ka möödas.

Kui just mulle personaalselt, siis – ma ei teagi, pange rahad kokku ja kinkige mingi reis Kuule või Gröönimaale. Nali. Ma niikuinii ei oska puhata.



Kristina Kukk
Lihula Teataja toimetaja

 

Fotod: erakogu
Päise pilt: Avo Kiisk