Loading... (0%)

Videogalerii: Mati Põdra tähistas oma juubelit suurejoonelise kontserdiga

26 jaanuar 2018

13. jaanuaril tähistas Mati Põdra oma 50 sünnipäeva, mille puhul sai Lihula Kultuurimaja laval näha esmakordselt sümfooniaorkestrit ning lisaks tuntud eesti lauljad nagu Märt Jakobson, Peeter Kaljumäe ning Pille Saatmäe.

Siinkohal toome meie lugejateni põgusa ülevaate kontserdist Piia Saak poolt tehtud videote ning osalejate endi tagasiside näol.

Foto: Alan Proosa

Minu (ja paljude teiste keelpilliteismeliste) esimene kokkupuude Matiga toimus ENVA (Eesti Noorte Viiuldajate Ansambel) kaudu. Mul õnnestus käia viimases ENVA suvelaagris, seal hakkas Mati organiseerima ise väikest keelpilliorkestrit. Sel suvel ma sinna mängima ei pääsenud, aga sügise poole tekkis tal vist mängijatega probleeme ja nii ta Tartusse ENKO (Eesti Noorte Keelpilliorkestri) värbamisreisile tuli. Sadas mingisse keelpilliansambli proovi sisse, pani Bartoki Transilvaania tantsude esimese viiuli noodi puldi peale ja küsis, kas mängiksin ära. Arvasin, et mängiksin ja sealt algaski.
Proovid toimusid kuu-paari tagant nädalaste perioodidena Tallinnas, elamise Mati meile organiseeris. Dirigeeris ta enamasti ise, ühel kontserdil, kus ta soleeris, oli teine dirigent. Proovid olid kord siin, kord seal, mis tal parajasti välja rääkida õnnestus. Tartust käis meid niiviisi Tallinna 5-6 tüdrukut. Kuidas vanemad meid, ENKO alguses 12-13 – aastaseid usaldasid (koolist puudusime ju ka), on mulle siiamaani mõistatus, see polnud ju ühekordne projekt. Kontserte oli aasta peale vast umbes kolm-neli.
Ja siis oli muidugi veel Suveakadeemia. See oli keelpillilaager, mis jõudis toimuda kahel suvel, esimesel 10-päevasena, teise akadeemia infokirjas on märgitud uskumatu kolmenädalane aeg, aga mul on siiski miskit meeles, et see pillerkaar kahe nädalaga otsa sai. (võin ka eksida) Erialaõppejõududeks olid enamasti Mati sõbrad konservatooriumist, põhirõhk oli vist siiski orkestrimängul.
ENKO oli sellele eelnenud ENVA-le tohutu kontrast. Üks suur osa sellest oli muidugi repertuaarivalik. Meie, lapsed, saime mängida PÄRIS lugusid, saata PÄRIS soliste, õppida PÄRISELT orkestris mängima. See oli uskumatu, kuidas järsku avanes üks uks, mille olemasolust ma polnud eriti teadlikki olnud, ja mulle valgus peale terve maailm! Vahtisime ammuli sui, üritasime ära õppida peent kunsti, kuidas ühel ajal nii nooti kui dirigenti näha, õppisime strihhe sisse märkima, puldinaabrile lehte keerama, enne proovi algust häälestama, sirge seljaga istuma, harilikku pliiatsit kaasas kandma jms.
Teine asi, millega ENKO fundamentaalselt varasematest keelpilliansamblitest erines, oli see, et meid ei võetud seal kui lapsi, õpilasi. Proovides olime me orkestrandid, meid küll õpetati (ja üritati suurmate tagajärgedeta distsiplineerida), aga mitte kunagi ei suhelnud Mati meiega patroneerivalt, “onu” positsioonilt. Ja tollal oli see pigem harv nähtus.
Minu mälu järgi oli ENKO eluiga umbes-täpselt kaks aastat. Selle aja jooksul vedas Mati seda kõike üksi, puhtalt oma entusiasmi pealt. Ja ilmselt ka närvirakkude hinnaga. Ta planeeris kontserdid, rääkis välja kontserdisaalid, pani kokku kavad, organiseeris noodid (neist paljud kirjutas käsitsi), kutsus mängijad, rääkis pehmeks mängijate vanemad, rääkis uimaseks võimalikud tõrksad üldharduskooli pedagoogid, organiseeris ööbimised, üritas kindlustada, et orkestrandid ka öösiti magaksid (mõnikord õnnestus), viis läbi proove, tõstis pulte ja toole, koostas kavalehed, tegi reklaami, dirigeeris kontserdi ja siis hakkas ringiga jälle otsast peale. Polnud asja, millega ta poleks hakkama saanud, meie jaoks oli ta praktilliselt kõigeks võimeline. Rubla-aja lõpus oli üksvahe suur sularahakriis, palku ei makstud välja ja rongipiletit Tallinna polnud võimalik osta. Ma ei tea täpselt, keda ja kui kõva häälega Mati postkontoris töötles, aga mu emale maksti postkontori letis välja Tartu-Tallinn rongipileti maksumus, 101 rubla. Sada üks võidunud ja kortsus üherublast, mille ma ka raudteejaamas letile panin ja hapu näoga kassiirilt punakaspruuni papist pileti vastu sain. See iseloomustab nii seda aega kui ka Mati suhtumist päris hästi.
Me saime teada, mis tunne on olla ise muusika sees, olla orkester. Kui see kohutavalt kõva häälega inimene poleks mu teele sattunud. poleks mul olnud isu peale lastemuusikakooli edasi muusikat õppima minna. Ja tean peale minu veel mitut.
Miks ma Lihulasse tulin, on vist võimalik siit välja lugeda.
Mis mulle aga meelde jäi? Sain kinnituse, et kuigi Mati on vaieldamatult mitmekülgselt andekas inimene, on tema ilmselt kõige väärtuslikum anne oskus noortega tegeleda. Ta suudab panna teismelised pillimängu nautima, suudab panna uskuma, et nad saavad hakkama (ja siis, näedsa, saavadki!), ta võtab neid kui inimesi ja naudib oma tööd.

– Kadri Rehema

Foto: erakogu

Mina jäin kontserdi ja ka proovisessioonidega väga rahule. Olin kohe nõus osalema, sest tean Matit juba varasematest projektidest ja soovisin ka tema sünnipäevale oma panuse anda, tuues tervisi ja õnnesoove ka Saaremaalt, kuna olin ainus saarlane.

Kõige rohkem meeldisid mulle kõik need inimesed, kes selles ühises projektis osalesid – tõsiselt tore oli koos musitseerida. Vaatamata sellele, et proove teha sai vähe, ei olnud mul hirmu: kõik on ju kogenud muusikud ja ma teadsin, et me teeme selle ära.

Mainiks siinkohal veel seda, et Mati on väga hea organisaator, puudutagu see siis majutust, transporti või toitlustust. Paanikat ei külvatud ja kõik laabus ilusti.
Aitäh Matile ja kõigile teistele!

– Gerli Rakaselg

Foto: Liidia Vessmann

Mina jäin samuti nii kontserdi kui ka proovidega ülimalt rahule. Valikuvõimalust mulle osalemiseks väga ei antudki, kuid oleksin tulnud kindlasti ka siis, kui oleks antud.

Enim meeldis mulle seltskond, kuid ka lood olid väga lahedad, isegi kui need rasked olid. Mina olin isiklikult kontserdi eel veidi ärevil ja närvis, sest esimeses proovis läksid tegelikult nii mõnedki lood mitmes kohas sassi. Kui aga terve suur seltskond laval oli, siis kõlasid kõik lood palju paremini ja mul oli julgem tunne.

– Marie Põdra

Foto: erakogu

Neid, kes tahtsid lavale koos orkestriga laulma tulla, oli palju, kuid sellesse numbrisse sain võtta 7-8 lauljat. Otsustavaks said hea kõrv ja kandev hääl. Ja uskumatult vinge sai see kontsert.

Nautisin Jakobsoni, nautisin orkestrit, muhelesin Kaljumäe naljade peale, tänasin Mati muusikutest sõpru, kes sündmusele õla alla panid. Ajalugu on tehtud.

Lapsed väärivad ülivõrdes tunnustust ja Mati 50 aastat kompromissitut sahmimist muusikamaastikul on vääriliselt tähistatud.

– Pille Saatmäe

Foto: erakogu

Fenomenaalne ettevõtmine, kuna laval oli ju sümfooniaorkester. Ja Mati on Õpetaja suure algustähega. Kontsert oli selle tõestus.

Esinema tulin ma lugupidamisest Mati ja tema tegemiste vastu, et ta annab lastele võimaluse muusikaga tegeleda. Mis puudutab proove ja kontserti, siis eks alati saab paremini, aga see et laval oli sümfooniaorkester ja abiks tulid ka kutselised mängijad, oli iseenesest ka sündmus.

– Märt Jakobson

MATI 50 orkestris osalenud muusikud

  • Flöödid: Kati Rjižis, Katerina Agafonova, Ele Nugis, Maarja Haamer
  • Oboed: Marie Põdra, Kirke Pertel
  • Klarnetid: Taavi Reimets, Hanna Malk, Piia Saat, Svea Stahlman
  • Fagotid: Marcus Mäeväli, Patrick Mauer
  • Saksofonid: Lirike Langeler, Erik Reinhold, Anneli Murs, Indrek Mikk
  • Metsasarved: Eliise Tani, Kaido Otsing, Samuel Kastepõld, Marii-Eliise Lumijõe, Jaak Karlis
  • Trompetid: Pjotr Sirotkin, Bert Langeler, Laura Lepik, Kulla Saatmäe, Tõnis Lepp
  • Tromboonid: Mart Erik Põdra, Peeter Margus, Tanel Villand, Silver Nikkel
  • Eufoonium: Karl Abro
  • Tuuba: Toomas Oskar Kahur
  • Löökpillid: Birgit Mikkus, Tuuli Pikkmets, Hugo Noormets, Ralf Pindis, August-Melvin Pajumets, Kristjan Mäeots
  • Harf: Tatjana Lepnurm
  • Klahvpillid: Merje Vahula
  • I viiulid: Arvo Leibur (orkestri kontsertmeister), Helina Sommer, Gunnar Grenčstein, Matilde Kivisilla, Gerli Rakaselg, Claudia Maria Ruhno
  • II viiulid: Triinu Tamm-Raudver, Elbe Reiter, Kristiina Johanson, Alari Kalvik
  • Vioolad: Kadri Rehema, Margot Männik
  • Tšellod: Eve Laasi, Kristin Tamm, Kendra Veskimägi
  • Kontrabass: Erik Mikkus
Galerii: Sirli Küber