Loading... (0%)

INTERVJUU: Kirblast pärit Kalmer Kruus pälvis Kotkaristi IV klassi teenetemärgi

28 veebruar 2016

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves autasustas meie riigi 98. sünnipäeva eel 99 Eesti inimest aumärkide ja ordenitega. Teiste hulgas sai kõrge tunnustuse Kirblast pärit sõjaväelane Kalmer Kruus. Eesti vabariigi president autasustas Kalmer Kruusi Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga.

Kalmeri lapsepõlv möödus Kirblas ja ta on lõpetanud Kasari tollase 8-klassilise kooli. Mis mehest edasi sai ja kuhu elutee teda viinud on, seda uuris Lihula Teataja kaasautor Jaanus Getreu.

INTERVJUU

Kalmer, palju õnne Sulle suure tunnustuse puhul!

Suur aitäh!

Alustuseks ütle palun, mis Sinu ametinimetus täpselt on?

Ma olen 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni ülem.

Millal tekkis soov oma elus just seda rada käima hakata?

Eks poistel on lapsena ikka huvi relvade ja tehnika vastu, aga tõsisem huvi tekkis ikka ajateenistuses Piirivalves Narva-Jõesuu Õppekeskuses 1992-1993.

Kas oled autasu üle uhke ja kuhu ritta Sa selle oma karjääris paigutad?

Kindlasti on autasu väärikas ja sellisel tasemel autasu vääriliseks osutuvad kaitseväes vähesed. Selles mõttes paigutub see esikohale.
Küll aga ei ole minu silmis see tunnustus personaalselt minule, vaid pigem kogu tagalapataljoni liikmeskonnale, kes igapäevaselt seda 1. jalaväebrigaadi tagamise raskust kannavad.

2015. aasta võidupäeval kaitseväe juhatajalt Maaväe Ohvitseri Kuldristi vastu võtmas. Foto: Kaitsevägi

Kus oled seda õppinud ja kas taolise elukutse esindajal on eluaegne õpe?

Jah, kaitseväelastel on tõesti elukestev õpe. Karjääriredelil edasiminek eeldab teatud kindlate kursuste ja koolide läbimist, et omandada ametikohale ettenähtud teadmised ja oskused.

Minu sõjamehe õpe algas ajateenistuses, kui peale sõduri baaskursust suunati õppima nooremallohvitseride kursusele, kus omandasin jaoülemale ja rühmavanemale vajalikud teadmised ja oskused, mida siis ülejäänud ajateenistuse jooksul sain rakendada tulevasi noorsõdureid ja nooremallohvitsere koolitades.

Edasi tuli 1995. aastal ohvitseride kursus, mis andis ohvitserile vajalikud baasteadmised ja rühmaülema ettevalmistuse. Sellele järgnes teenistus Kuperjanovi pataljonis rühma ja kompaniiülemana.
1998-2001 õppisin Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse Kõrgema Sõjakooli esimese eskastme kursusel, mis andis kompanii ülema ettevalmistuse.

Koolile järgnes teenistus Kuperjanovi jalaväepataljonis kompaniiülema ja jalaväekooli ülemana. 2008 õppisin Balti Kaitsekolledžis Maaväe Kesktaseme Juhtimis- ja staabi kursusel, mis andis pataljoni ja brigaadi taseme staabiohvitseri ettevalmistuse.
Seejärel teenisin Kuperjanovi jalaväepataljoni staabiülemana. 2011-2012 õppisin Balti Kaitsekolledži Ühendstaabi kursusel, mis andis ettevalmistuse teenimaks pataljoniülemana ja staabiohvitserina Peastaabis ja rahvusvahelises staabis. Kolledži lõpetades määrati mind 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni ülema ametikohale, kus teenin tänaseni.

Oled meie oma poiss, milline oli Sinu lapsepõlv?

Lapsepõlv maal oli kindlasti huvitav ja teguderohke. Mäletan, et kui tehnikumi õppima läksin, rääkisid linnast pärit koolivennad sellest, kes ja kui palju erinevates trennides ning ringides oli käinud. Seepeale tekkis korra selline kadeduse moment, et miks meil midagi sellist ei olnud.

Samas, ega meil külas poistega igav ei olnud. Enamus vaba aega möödus õues igasugu põnevaid tegevusi välja mõeldes ja tehes. Talvel ei leidunud külas tiiki, kuhu poleks hokiväljakut rajatud ja pankadel sai kõik augud suuskadega läbi sõidetud, et nende hüppemäeks sobivust testida. Õnneks halvim, mis juhtus, oli purunenud suusad, mida mõni talv kulus mitu paari.

Kevad oli meil omamoodi parvetamise ja kalapüügi aeg. Algul tiigil jäätükkidega, hiljem üleujutatud luhal lumeväravatest tehtud parvedega seilates. Nii mõnigi kord lõppes see suplusega jääkülmas vees, õnneks jäi midagi hullemat juhtumata.

Särjepüügi aeg Kasaril tõi meis esile ürgsed instinktid ja teinekord sai poole ööni jõe ääres oldud, nii et vanemad pidid end haigeks muretsema.

Suvi möödus töötades ja puhates. Selleks oli ellu kutsutud TPL ehk töö- ja puhke laager, milles osalemine oli nii-öelda vabatahtlik-sunniviisilne. Seal sai algul peedipõllul kõplamas käidud, hiljem, kui rammu rohkem, heinaküünis heinapakke virnastatud.
Tööpäeva lõpu rutiiniks oli jões ujumas/pesemas käimine. Suveõhtuseks kogunemiskohaks oli võrkpalliplats, kus võrku ja kartulit taoti pea iga õhtu.

Porised ja pimedad sügisõhtud möödusid enamasti nn pinksisaalis lauatennist ja koroonat mängides. Veel meenuvad seoses pimedusega erinevad julgusproovid, kus sai kambaga surnuaia väravasse mindud ja sealt edasi pidid kõik ükshaaval käima esmalt kiriku ukse juures, panema käe vastu ust ja ütlema „ma ei karda“.
Edasi minema surnukuuri ukse taha ja siis keset surnuaeda seisva valge kuju juurde ja kättpidi tere andma. Mäletan, et toona julgesid ainult üksikud meist kirikuuksest kaugemale minna.

Aastaringselt oodatud kultuurisündmuseks oli kindlasti kaks korda nädalas toimunud kinoseansid, mida naljalt keegi vahele ei tahtnud jätta – kui, siis ainult seetõttu, et olime mõne pättuse pärast koduarestis.

Kasari kool oli väike armas kool, mis Sulle oma kodukoolis enim meeldis ja mida sealt kõige rohkem kaasa said?

Väikse kooli eripära on see, et seal ei ole võimalik nii-öelda nähtamatuks jääda. Õpetajatel oli aega vajadusel personaalselt tegeleda ja aidata järgi neid, kes kohe asjast aru ei saanud.

Samuti ei olnud võimalik mingite lollustega tegeleda ilma, et see oleks õpetajatele märkamata jäänud. Õpilaste kasvatamine oli sama oluline nagu õpetamine. Käitumisele nii koolis kui väljaspool kooli pöörati suurt tähelepanu. Korrektne koolivormi kandmine ja elementaarne viisakus olid asjad, milles järeleandmisi ei tehtud.

Kui ikka vormimüts oli koju jäänud, siis koolimajja ei pääsenud, tuli kodus mütsi järgi ära käia. Kõiki tollaseid kasvatusmeetodeid ei kujutaks tänapäeva koolis ette, aga tol ajal nad toimisid ja distsipliin oli koolis kõva.
Väikese kooli huvitegevused olid kindlasti piiratud kuid meil olid olemas laulukoor, rahvatantsurühm ja kooli ansambel, millest kahes viimases sai ka ise kaasa löödud.

Spordi poole pealt oli täiendavalt võimalik tegeleda laskmise ja erinevate kergejõustikualadega. Muidugi jalgpalli taoti pea igal vahetunnil, kui ilm vähegi kannatas, ikka „Kirblakad“ „Rõudekate“ vastu.
Kõigele lisaks oli koos toona ka see koht, kus omandati elementaarne eluks vajalik tööoskus. Alates põlluharimisest kooli aiamaal, lõpetades küttepuude lõhkumise ja riita ladumisega ning lihtsamate inventari remonttöödega.

Millised olid selle auväärse kooli õpetajad?

Raske on tuua välja mingeid ühiseid jooni. Kindlasti, nagu igas teiseski koolis, oli meil õpetajaid, kes olid rohkem nõudlikumad ja kelle tundi ei julgenud keegi ilma kodutööd tegemata või õppimata minna ja oli neid, kellega oli võimalik nii-öelda piire kombata. Et kuhumaani anti andeks tegemata kodutööd või lubati tunnis nalja teha või õpetajate sõnul „tundi segada“ ning kustmaalt asi kurjaks läks.

Selles suhtes kool nagu iga teine kool. Külla aga oli legendaarne direktor Arnold Ilmjärv ilmselt see, kes kujundas koolis valitseva keskkonna ja kooli maine.

Kui tihedalt külastad vanematekodu ja kui palju oled kursis Vanamõisa, Kirbla ja Lihula valla tegemistega?

Ma ei ütleks, et määrav aga oluline roll kindlasti. Pere ja kodu on see koht, kus saad ennast teenistusasjadest välja lülitada ja ennast vabalt tunda. Vanematekodu külastan üsna tihti.
Jaanid ja jõulud saab iga aasta seal koos õdede-vendade peredega veedetud, pluss kõik muud täht- ja sünnipäevad.

Puhkuse ajal üritan ka nädalakese seal veeta, et lasta vaimul puhata. Kui isa veel elas, siis see oli nagu omamoodi lapsepõlve tagasi minemine, kus ise ei pidanud mitte millegi pärast muretsema ega midagi plaanima. Isal olid kõik plaanid, mida vaja teha oli, tehtud ja minul oli ainult käsutäitmise roll.
Selline rolli muutus võrreldes oma teenistusega, kus ise peab kõike planeerima ja käskima, oli mulle tõeliseks puhkuseks.

Lisaks on kodukandis alati hea vanu tuttavaid ja sõpru kohata ning meenutada ühiseid seiklusi ja läbielamisi. Olen MTÜ Vanamõisa Külade Ühendus liige ja rohkem seotud tegemistega Vanamõisa, aga olen ka enam vähem ka kursis Lihula ja Kirbla tegemistega

Perepilt õdede-vendadega ja vanematega, mis on tehtud vanaema 90. juubelil 2013. aastal, kui isa veel elas. Foto: erakogu

Kui suur on Sinu enda pere?

Olen abielus, peres on üks täiskasvanud tütar ja väike tütretütargi juba olemas.

Mida Sulle vabal ajal teha meeldib?

Vaba aeg, nii palju, kui seda on, kulub põhiliselt lugemisele. Kolm korda nädalas üritan ka ujumas käia. Nädalavahetused mööduvad põhiliselt pere seltsis ja kodus askeldades. Aeg-ajalt võtan ka kitarri kätte ja jorisen kitarri saatel.

Kes on Sulle elus kõige suuremad eeskujud?

Vaieldamatult oli kõige suuremaks autoriteediks ja eeskujuks isa. Ta oli hästi sotsiaalne inimene, hea huumorimeelega suhtleja, olgu vestluspartneriks minister või küla heidik, tal oli kõigiga millestki rääkida.

Suhted ja läbisaamine kogukonnaga olid talle olulisemad materiaalsetest väärtustest. Sõjaväelasena olid eeskujuks kindlasti vanaisa ja onu. Vanaisa Elmar Ardla oli ohvitser enne teist maailmasõda Eesti sõjaväes, teenides 1. jalaväerügemendis Narvas, mis oli praeguse 1. jalaväebrigaadi, kus mina teenin, eelkäija.

 

Kalmer-KruusHiljem, teise maailmasõja ajal, oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, kus teenis leitnandina 20. Eesti SS diviisi sidepataljonis. Peale sõda sai karistuseks 25+5 ja peale Stalini surma amnestiaga koju.

Vanaisa mängis ka Pärnu linna orkestris viiulit – sealt ka võib-olla on pärit minu pillimängu huvi.

Onu Ain Ardla omas nõukogude armee ohvitseri auastet ja oli hästi aktiivne tervisesportlane (vist oli ka mingi funktsionäär korvpalli liidu või Kalevi korvpalli klubi juures).

Mäletan, et lapsena vaatasime televiisorist pingsalt Tartu maratoni ja üritasime rahvasummast leida onu tuttavat nägu. Temast innustatuna võtsin ka ise esimest korda 1997. aastal Tartu maratoni ette ja tänaseks olen seda läbinud üheksa korda.

Suur aitäh, edu edaspidiseks!

Aitäh!

Intervjueeris Jaanus Getreu
Fotod: erakogu
Päise foto: Andres Putting/Vabariigi Presidendi Kantselei 

 

Kristi Märk - post author

No other information about this author.