Loading... (0%)

Kohinate ilmavalgus

04 august 2016

“…. kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus,
…mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest,
see on inimese elu.”
A.H. Tammsaare “Tõde ja õigus” V

Avo Kiisk, kes oma palgatöö  tootmisjuhina on sidunud  OÜ Vikträga, väärib tutvustust ja tunnustust Lihula kandi ajaloo uurija ja talletajana.  2013. aasta oktoobris alustas ta Facebookis sellist lehekülge nagu Lihula Kohinad, millel on tänaseks üle 800 jälgija.

Seal võib veeta päevi, vaadata fotosid, lugeda üllatunud kommentaare ja ikka leida Avo küsimusi kõigile huvilistele: “Kas keegi teab, kes on fotol? Kus tehtud?”

Kust seesugune ajaloohuvi?

Kui olin poisike, vaimustasid mind Dumas` musketäride raamatud. Joonistasin endale paberile Prantsuse ja Inglise kuningakodade perekonnasidemeid ning väikeseid sugupuid.

Sealt algaski mu huvi ajaloo ja suguvõsa uurimise vastu. Kuna olen Lihulas sündinud, on minu huvi suures osas seotud Lihula ja selle ümbruse ning siin elanud inimestega.

Olen nooremana lugenud palju juturaamatuid, ajaloolisi romaane, kus käsitletakse ka kuningaid, nende aega. Isegi Shakespeare huvitas mind oma teoste ajalooliste taustade pärast. Heinrich Manni “Kuningas Henri IV noorus” ja “Kuningas Henri IV meheiga” olid mu lemmikud mingil ajal. Meenub, et kooli kirjandusõpetaja ei uskunud, et kirjand, kus oma teadmisi Henri IV ja üldse ajaloo kohta kasutasin, on ikka minu kirjutatud. Koolis käisin ma nõrga silmanägemise tõttu Tartus.

Mismoodi Lihula Kohinad tekkisid? 

Pealkiri Lihula Kohinad võib tekitada mitutpidi mõtlemisi?  Ei ole mõtet.  Avastasin pealkirja kunagi Haapsalus ilmunud ajalehest Lääne Teataja. Seal oli omaette nurk “Lihula Kohinad”.

Aleksander Kaasik, kes oli siin Lihulas nõukogude aja lõpus  ajalehe Lõuna Läänlane eesotsas, teadis Lihula Kohinatest rohkem. Tema rääkis: “Lihula Kohinad oli käsitsi kirjutatud ajaleht, toimetus asus raudteel ühes vagunis ja see oli ajal, kui jaamahoonet veel polnud. Jaamaülem oli väljaandja. Ajalehte paljundati rotaprindile sarnase seadega, käsitsi trumli keeramine jne. Mul on ajalehest üks eksemplar. Aga Lihula Kohinate kohta võib lugeda E-kataloogist ESTER/Täielik.”  (loo autor Valli Osti kommentaar)

Internetis vanu ajalehti sirvides sattusin ka Lihula-teemaliste artiklite peale. Olin nende lugemisest nii põnevil, et tekkis tahtmine jagada ka neid teiste inimestega, kes Lihulast huvitatud võiks olla. Esimesed vanad pildid postitasin oma Facebooki seinale, aga siis mingil hetkel taipasin, et oma seina jaoks läheb asi ehk liiga mahukaks ning siis saigi tehtud eraldi lehekülg, mille eesmärgiks oleks näidata ja jagada kõike, mis on seotud Lihula ajaloo ja nn eilse päevaga.

Kust kõik need fotod kogutud?

Joonistusi ja muid kunstilisi töid Lihula kohta on ka varasemast ajast, kuid kõige vanemad fotod, mis mul on olnud võimalik internetist leida, pärinevad enne aastat 1894 ühest Venemaal välja antud Läänemaa kirikute albumist. Maikuus mõisas üleval olnud Buexhovedenite näitusel olid mõned väga huvitavad fotod aastast 1898.

Olen püüdnud leida fotosid enam levinud kohtadest. Näiteks see, kust on näha Jaani kõrts täies hiilguses, või siis pilt, mille peal praegune ehitusmaterjalide kauplus Tallinna mnt ja Jaama nurgal. Sel majal oli sel ajal mitu funktsiooni, kasutati nii tõllakuuri kui ka tantsusaalina.

Foto: Fotis www.ra.ee/fotis

Mul on mõte, et kui vaataja  näeb mingit fotot, siis läheb ta sellesse aega, külastab pilguga tolleaegset elu, võib tunda end  pildil osalisena. Minuga on nii. Vaatan tänavapildil munakiviteed, mõtlen kohe, kuidas ja millega seal sõideti.

Loidapi maja (Konsumi kõrval) pilt tuletab meelde kohe aastat 1941, sealset jõhkralt toime pandud veretööd. Aga samas majas oli ka 1930ndatel restoran. Selle faktiga kangastuvad jälle hoopis teistsugused pildid silme ette.

Palju huvitavaid fotosid olen saanud ka tuttavate käest. Nii näiteks on jaganud oma perekonna albumeid Eva Kõllama ja Mari Järvi ning Janne Esko jagas hea meelega oma isa Taivo Tootsiko fotosid.

Lisaks on olemas osta.ee. See oli minu jaoks ikka täielik üllatus, kui avastasin, et osta-s on aegade jooksul üleval olnud nii palju Lihula vanade piltpostkaartide müügikuulutusi ning need kõik on Google’i kaudu leitavad.

Oi, kohti, kust fotosid internetis võib leida, on väga palju.

www.muis.ee – Eesti Muuseumide Veebivärav
www.ra.ee/fotis/ – Rahvusarhiivi fotode andmebaas
Eespool mainitud  osta-ee.postimees.ee, Kirjandusmuuseumi virtuaalne kelder KIVIKE  jne jne.

Peale fotode kogumise ja avaldamise olen lugenud ja leidnud ka muid fakte Lihula elust. Näiteks Lihula 1882. aasta suur tulekahju, kus praeguse haigla kandis põles maha kolmandik tolleaegsest Lihulast. Seda kurba sündmust kajastasid paljud suuremad ajalehed üle Eestimaa.

Fotode osas on mul kindlasti üleskutse ka selle artikli lugejatele: palun jagage oma vanu fotosid, sealhulgas kindlasti ka nõukogudeaegseid. Need tekitavad raudselt ka teistes vaatajates sellise korraliku nostalgilise tunde. Koht pildil võiks olla äratuntav või siis vähemalt kirjelduse järgi aimatav.

Praeguse aja värskeid fotosid ma veel ei taha ja ka loodusfotod jätan teiste pärusmaaks.

Kust need juured Sinu sees?

Minu juuri on mitmel pool. Mu ema Helga Kiisk, kes eelmise aasta sügisel 86aastasena meie hulgast lahkus, oli hindamatu teadmiste allikas nii suguvõsa kui ka Lihula inimeste kohta info otsimisel. Tema juured ulatuvad Rõudesse, aga ka Saaremaale.

Isapoolseid harusid võib leida nii Harju- kui ka Mulgimaalt ning isegi ka Narva-tagustelt aladelt. Mu isapoolne vanaisa kandis nt nime Kangilaski, kuigi jah, otsest sugulust kuulsate kunstnikega siiski ei ole.

Oma suguvõsa uurimine ulatub mul nagu ilmselt paljudel teistelgi eestlastel kuni 17. sajandisse.

Ise olen puhtalt Lihula poiss. Lihula mõisa ümbruses on mu lapse-ja nooruspõlv möödunud. Sealsed kivid ja künkad igapidi tuttavad. Siis Penijõe mõisas vanavanemate juures.

Koolis, nagu mainitud, käisin Tartus, kuid koolivaheaegadel ikkagi Lihulas. Olen lõpetanud Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli Mõdrikul ja saanud rakendusliku kõrghariduse.

Tulin tagasi Lihulasse ja elan siin ning huvitun nii kohalikust eluolust kui ka ajaloost üldisemalt.

9. veebruaril 2015. aastal ilmus mul esimene ajalooline artikkel Saaremaa ajalehes Meie Maa. Artikkel jutustab ühest mu Saaremaa meremehest sugulasest ja tema õnnetust lõpust I maailmasõja ajal. Huvilisele on artikkel leitav Rahvusraamatukogu digiarhiivis DIGAR nime all “Vanemmadrus Paimali lugu”.

Kust kogutud materjali vaatame, loeme?  Kas paberilt ka kunagi?

Kirjutamine tahab inspiratsiooni. Ma pole nagu selleks veel valmis. Mul  on terve kastitäis vanaema kirju tädi Sirje Kiisale, kes õppis 1962. aastast Tallinnas ülikoolis. Seal on palju ja põhjalikke kirjeldusi Lihula ja Penijõe elust: inimestest, sündmustest. Kuidas inimesed elasid, millest rõõmu ja muret tunti jne.

Olen leidnud väga palju fotosid, fakte. Üritan juurde koguda. Loodan, et ka huvilised toetavad mind. Võib-olla kunagi e-raamatuna!? Nojah, paberil võib, kui arvad, kindlam olla, aga kulutused…

Muidugi oleks mõnus fotot vaadates tunda tolle ajastu hõngu, lõhna. Katsuda näpuga!? Elu näitab!

Intervjueeris Valli Ost
Fotod: Eliise Tiidussalu


Avo Kiisk

  • Sündinud 21.03.1969
  • OÜ Vikträ tootmisjuht
  • Suguvõsauurija, hobifotograaf, mälumängur, volikogu majanduskomisjoni liige
  • Google Local Guide ehk Google Maps kaasautor, kes aitab kaardile märkida asutusi ja kohti

 


 

Kristi Märk - post author

No other information about this author.