Loading... (0%)

Perekond Hinsberg “…juuri peab ainult oma muld…”

09 detsember 2015

„…juuri peab ainult oma muld…”
V. Beekmann „Sinine tulp”

Läksin Hinsbergi perele külla ja sattusin Eedeni aeda. Tallinna maantee ja Pioneeri tänava vahelisel alal lainetas õitemeri: lilli kui palju, trompetipuud oma kõrgete tüvede ja kellukestega.

Pereisa Jüri on juba väheke ärevil, kuidas need talvituma mahutada: „Jaa, oleneb talvekülmast!”

Miks te oma aeda aiakonkursile ei paku?

Pereema Marje näitab puuriita ja ütleb.”Tule vaata, selle pärast.” Väikesele Jürile, nagu ta lubab end kutsuda, on jäetud tema hobide nurk: autod, mõistagi, nii töökorras kui ka mitte töökorras.

„Mul on mitmel pool vanu autosid – kokku 15. Tänaval võib sõita nelja autoga, sõiduvõimelised on lisaks veel neli, plaanis on uunikume juurde ehitada. Järgmisena taastan vana Moskvich 401, see tuleb kokku komplekteerida kuuest autost. Olen väga tõsine uunikumide fänn. Osavõtt vanade autode rallidest üle Eesti – alati löön kaasa. Vanatehnika huvitab mind väga. Selle pisiku sain oma emapoolselt onult. Kõik valminud masinad on nagu oma lapsed, kõvasti sellega vaeva nähtud. Aga noh, minu pensionifond,” mainib pere pesamuna.

„Ega me siis teiste jaoks siin oma aiailu tee, ikka perele, iseendile,” toonitavad Marje-Jüri, kes abielus juba 45 aastat ja kolm poega ellu saatnud. Siim ja Uku oma perega elavad kaugemal, aga leiavad ikka aega Lihulasse tulla. Perepoeg Jüri on oma vanemate eeskujul juured Lihulasse välja sirutanud: „Tallinnas Tehnikakõrgkoolis õppides ja hiljem Tallinnas tööl olles ei meeldinud mulle kuidagi linnaelu, ikka tahtsin siia. Nüüd töötan Pärnus ja iga päev sõidan edasi-tagasi, ikka siia.”

Teete enda jaoks, aga miks te nii palju teistele inimestele panustate?

„Aina kodus istuda ma ei taha, tahan teha ja lasta teistel teha, kuni tahavad, teeme,” paneb Marje oma siinsed pereliikmed ühe mütsi alla. Marje jõudis kunagi Lihulasse Järva-Jaanist. Juba oma kooliajal oli rahvatantsija. Siinmail hakkas aegapidi tantsujuhina tegutsema. Algul kooliõpilased, nüüd naisrühm „Tantsulust 60+”. Igal kolmapäeval tuleb 12 naist kultuurimajja tantsima: „Ega ma tantsujuhiks õppinud ole, kõik teadmised on tulnud praktikaga.
Kui mõne sammu ettenäitamisega jänni jään, saame üheskoos ikka selgeks. Oleme nii töökad ja lustlikud, et osaleme maakonna tantsupidudel ja muudel üritustel nii siin kui ka Tallinnas.”

Veel on Marje oma käe andnud Lihula Lilltikandi Seltsile. Käis kaaslastega mööda Lõuna-Läänemaad hindamatuid tikitud tekke pildistamas. Fotodest sai album, mis vist meie kõigi kodudes. „Mul on tumepunane tekiriie, mille vanaema minu jaoks kudus, ja sellel talvel on mul püha kohus tekk valmis tikkida, üks nurk on juba valmis,” avaldab naine oma plaani.

„Jüri on meil väga abivalmis inimene. Kes abi tuleb küsima, on ta kohe kohal,” kiidab Marje oma kaasat. „Tal on autos alati töövahendid võtta.” Jüri, Varbla mees, ainult muheleb selle peale: „Miks ma ei või aidata, kui oskan!”

Tema on koguja. Lääne Elud kõik alles hoitud, kunagine Lõunaläänlanegi pöögingul kapis. Jüri ütleb, et kõike on vaja säilitada. Just ajaloolist. Tihti lehitseb ta vanu ajalehti, tuletab meelde kolhoosiaega, viisaastakuid, poliitikat jne. Kui kellelgi mingi aja kohta teavet vaja saada, siis Jüri kapist pööningul leiab. Jüri on tegus abiline ka koduloomuuseumis ja tolle juhataja Maarja Jõevee abimees haamri ja naelaga.

Vana-Läänemaa Ajaloo Seltsi liikmena rändab Jüri oma kaaslastega ajaloolistes paikades, ühel aastal Eestis, järgmisel jälle piiri taga, lööb tegemistes kaasa. Tänuväärse tööna on ta olnud osaline oma ema-isa suguvõsa uurimisel, mida alustas juba eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpul.

Oma hobiks ja harrastuseks peab Jüri ikkagi veel bridžimängu. Kui sõidud Haapsallu lõppesid, võttis ta Lihula mehed oma tuppa ja nii veedeti mõnusaid õhtuid. Kahjuks on paljud Lihulast lahkunud ja enamik sinna, kust tagasi ei tulda. Kui leiduks mängijaid, võtaks Jüri nad ilmselt jälle oma tuppa kaarte mängima.

Kui Väike Jüri oma ameteid ja hobisid ette lugema hakkab, võtab mul silme eest kirjuks. „Kuidas sa nii palju jõuad ja teed?” olen hämmingus. „Ma ei tunne sellist sõna nagu igavus, ma ei saa aru inimestest, kes midagi ei tee!” vastab Väike Jüri.

Lihula Valla Spordiklubi, KR Racing, Pärnu Vanatehnika Klubi, Lihula Lions Klubi, Lihula meeskoor, Lihula vallavolikogu, kus on haridus-, kultuuri-, sotsiaalkomisjoni esimees, mängib Lihula muusikakooli orkestris. 29aastane noormees!

Meeskoori tegemistes on ta alati kohal, ükskõik, kust ta peab oma teekonda alustama: Tallinnast, Pärnust või kust iganes:”Hea kamp on koos!”
Lionsi eelmise hooaja presidendina organiseeris ta iseseisvalt heategevuskontserdi, kus laulsid ka Lihulast pärit ooperisolistid Märt Jakobson ja Rene Soom. „Kas abiväge ei kasutanudki organiseerimisel?” „Ei, kontserdi osas lootsin ainult enda peale. Autode orienteerumise ettevalmisamisel kasutan küll abiväge. Legendi kirjutan ise, seal on väga oluline täpsus: vahemaad, aeg, ristsõnaruudukad jne.”

Jüri seenior toob legendi uurimiseks ja vaatamiseks: milline töö siin taga peitub!

„Meie emaga oleme jõudnud ainult ühe poole legendist läbi sõita, on ikka tükk,” on isa oma poja üle uhke. Uunikumide talverallisid ei maksa mitte mainidagi, need on Väikese Jüri südamele kohustuslikud.

Lihula valla esindus “Maale Elama” messil

Volikogus veab pika nimega komisjonitööd. Tema arvates on Lihulas rahulik ja hea asutustevaheline koostöö. Ka komisjonis liikmete omavaheline töö klapib.
Jüri tõstab esile Jaak Kastepõldu, kelle eestvedamisel said lasteaialapsed tasuta toidu. See on suur võit Lihula olusid arvestades.

„Koolis peab gümnaasiumi osa olema. Me elame kohapeal, oleme ringis, tahame paremat ja tegutseme!”

Väike Jüri on kindel, et kui ta endale pere loob, jääb ta kindlasti Lihulasse.

Juured on juurdunud ja aina tugevnevad!

 

Valli Ost

Lugu on kirja pandud suve lõpus ja ilmus viimases Lihula Teataja paberlehes
Fotod: erakogu

Kristi Märk - post author

No other information about this author.