Loading... (0%)

Portreelugu: Helgi Õunapuu – Lihula Ema Teresa

29 november 2017

Sügisel pöördus Lihula Teataja toimetuse poole meie gümnaasiumi pikaajaline emakeele õpetaja Valli Ost, kes avaldas soovi kirjutada artikleid meie piirkonna inimestest. Idee tundus vahva ning nii see kokkulepe sõlmitigi. Täna on Teie ees esimene lugu, mis räägib Helgi Õunapuust, keda kutsutakse Lihula Ema Teresaks.

Helgi Õunapuu, 84aastane vanadaam, astub tänaval käbedalt oma rulaatorit lükates. Olen väga kaua aega tundnud teda nime- ja nägupidi, isegi tean maja, kus elab. Aga rohkem ei muud midagi.

Sattusin Helgi juurde sügisel, kui ta korjas oma aias puude alt rohust viimaseid õunu, kuivatas lapiga ja sopsas korvi. “Saab veel kompotiks teha, kuigi mul terve kelder juba hoidiseid täis,” tunnistas.

“Miks sa siis nii palju teed, kui ära ei jõua süüa?” vangutan imestusest pead.

“Aga mul on abivajajaid. On ju meilgi, kes elus hätta jäänud ja ise hakkama ei saa. Tulevad siin siia, annan süüa, kui neil kõht tühi. Mõne purgi hoidiseidki kaasa. Mul on, miks mitte aidata!
Kunagi oli Jüri V(*), mu töö juures autojuht, minu juures kostiline. Vanemad surid, ta jäi üksi. Mulle oli ta täiesti võõras, aga kahju hakkas, olin talle siin ema eest.
Nüüd kostiline juba 11 aastat Rein N(*). Olen teda abistanud: söök laua peal, riided puhtad. Tagasiside ka olemas. Toob puud ahju, võileivad teeb valmis. Ma ei ole ju enam noor, vajan samuti abi. Vastastikune abistamine. Palju mul endal vaja! Raha laenamas pole käinud, aga vana maja tahab kogu aeg kõpitsemist.”

Helgi läheb oma mõtetega minevikku. Ta on sündinud Mulk, ikka suure algustähega, Kelu külast Kirbla vallast. Raske ja kurva lapsepõlvega. Vanemad surid üsna teineteise järel tuberkuloosi. Talukoht suur, Helgi vanim laps. 15aastasena tuli täiskasvanuks hakata. Majapidamine käis üle jõu, osa loomi läks müüki.

17aastasel tütarlapsel avastati kopsutuberkuloos, vanemate haigus oli talle järele jõudnud. Avastati 3 auku. Järgnesid haiglates, sanatooriumides veedetud ajad. 7 aastat igal nädalal sõit Haapsallu tuberkuloosihaiglasse õhku saama. Tal oli kopsukavern – kudede lagunemisel tekkinud tühik. Parem kopsupool ongi eemaldatud.

“Aga mina sain hakkama, igal juhul sain. Õed-vennad täisealisteks, saatsin nad ellu. Mulkide suguvõsa on väga asjalik. Käisin küll Vigala aiandus-mesinduskoolis, aga töötasin Kirblas raamatukogujuhatajana, ka kultuurimaja töö organiseerimine oli minu õlul. Oi, elu kees. Televiisorit polnud tol ajal. Inimesed tegid rahvatantsu, lavastasime näidendeid. Meenuvad “Sookollid”, “Vigased pruudid”. Istusime GAZ Ai-Ai kasti, kased peale ja külakostid esinemistega läksid vaatajatele. Meie esinemiskohad olid ka põldudel, luhtadel.
1955. aastal abiellusin, 1960ndal ehitasime Lihulas oma sauna. Elasime seal, kuni maja valmis sai.

Tööle läksin Lihulas teeninduskombinaati. Kuna olin üsna nõrga tervisega, sain lõngalaojuhatajaks. Meil oli 150 töötajat, neist 30 kodukudujat. Aegapidi kadus aparaadikudumine, tuli masinkude mustritega. Oli oma kellassepp, jalatsite parandaja, kohalik villavahetus. Keemilisse puhastusse saatsin asjad Haapsallu. Teeninduses käis kõik läbi minu. Naerdigi, et näe, Helgi üks käsi telefoniga kõrva ääres, teine käsi juba arvelaua kallal. Nii universaalne! Kuu lõpus anti aruandepäev kokkuvõtete tegemiseks, siis sain omaette olla.

43 aastat töötasin teeninduskombinaadis. Siis läksin väiksesse koolimajja koristajaks. Muusika- ja kunstikooli ruumid olid minu omad. Kui kunstikool kultuurimajja kolis, andis ühest kohast teise ikka õhtuti vehkida.

Lõpetasin riigitöö. Näputööga vahetevahel jätkan. Ja mul suur aed, mis tööd vajab. Abilisi mul on, aga kõige suurem luksus mu saun.
Saun on minu ja mu heade tuttavate kogunemiskoht. Saunaõhtud iga kahe nädala tagant. Mõnikord on saunalisi mul siin oma kümme inimest. Pärast sauna istume, sööme, lõõgastume, arutame elu üle. Põhiline saunaõhtul on minu kulul. Hea muidugi, kui keegi aitab vee sissekandmisel, puude toomisel, Mõnikord annab mõni ka saunamõnu eest 3 eurot. Kui tullakse oma puudega, pole mul selle vastu midagi.

Mul on oma majapidamine. Ma pean kogu aeg ikka midagi tegema. Hoidiste ülejääk on nii suur, et kohe tahan, pean oma headele tuttavatele pakkuma. Ja ma teen seda oma vabast tahtest.”

“Ja sellepärast kutsutaksegi Sind siin Lihulas Ema Teresaks!”

“Jah, kutsutakse, ma tean seda ikka ise ka.”

 

Ja mina ei teadnud. Võib-olla on peale minu veel mitteteadjaid?
Nüüd siis teame!

 

Valli Ost

Päise pilt: Gerda Eha

 

(*) – täisnimed on toimetusele teada