Loading... (0%)

Lihulast pärit maailmarändur Meigo Märk – 2 aastat ja 10 000 kilomeetrit

17 juuli 2016

Eelmisel nädalal, 8. juulil tähistas jalgsi ümber maailma rändav 26 aastane Meigo Märk Koebini külas, Myanmari riigis oma teekonna 10 000 kilomeetri täitumist. Natuke rohkem kui kaks aastat ja kaks kuud on möödunud päevast, kui Lihula noormees alustas rännakut, mille jooksul on ta praeguseks läbinud 15 riiki.

Viis korda ümber maailma reisinud ja rohkem kui 120 riiki külastanud GO Ajakirja väljaandja Tiit Pruuli on üks paljudest, kes Meigo rännakule kaasa elamas.

“Mulle on juba mitu aastat rõõmu pakkunud väikebussiga mööda maailma tiirutava Tarmo Tammingu blogi lugemine. Nüüd on sellele lisandunud Meigo Märki jalutamise jälgimine,” kirjutas Tiit Pruuli selle aasta teise GO Reisiajakirja numbri juhtkirjas.

Ühtlasi esitas Go Reisiajakiri Meigo rännaku “Aasta seiklus 2015” nominendiks.

Käesolevas loos mõtiskleb Meigo Märk oma senise teekonna üle ning toob lugejateni mõned faktid ja põhjused, mis seda paari aasta pikkust jalgsi teel olekut iseloomustavad.

Indias, New Dehlisse 230 kilomeetrit

Meigo rännaku mõned faktid

      • Alustasin seda pikka jalutamist pühapäeval, 11. mai õhtul, 2014. aastal Tallinna Laagri bussipeatusest.
      • Praeguseks olen kahe aasta ja kahe kuuga jalutanud rohkem kui 10 125 kilomeetrit viieteistkümnes riigis.
      • Läbitud riigid: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Serbia, Bulgaaria, Kreeka, Türgi, Iraan, India ja Nepal.
      • Hetkel, 2016. aasta juulis jalutan Myanmaris (endise nimega Birmas).
      • Minu jalgsi ümber maailma reisi on rahaliselt toetanud üle 150 lahke eestlase.

Olen viibinud rohkem kui 140 kodus ja kohanud üle 240 inimese, kes on mind teel kinni pidanud, pakkudes vett, teed või süüa.

      • Üle 600 juhi on peatanud oma mootorrattad, autod, hobuvankrid või rekkad, sooviga mulle küüti pakkuda, kuid olen sellest alati keeldunud.
      • Kahjuks ei õnnestunud mul jalgsi läbida kogu Türgimaad, kuna teatud aladel Ida-Türgis tegutsevad Kurdi mässulised ning mul keelati seal jalutada.
      • Samuti ei õnnestunud mul kõndida läbi kogu Iraani, kuna minu ühekuusele viisale ei antud seal pikendust.
      • Kõige kauem jalutasin läbi India, mis on siiani ka kõige suurem riik, mida olen jalgsi läbinud. Võrreldes Eesti pindalaga on India 72,5 korda suurem. Jalutasin seal üle 3545 kilomeetri, milleks kulus mul 7 kuud.
      • Kõige aeglasemalt jalutasin aga Nepalis. Seal tekkisid kohalike inimestega väga positiivsed ja tugevad ühendused ja puhkasin palju  kohalikes kodudes. Pea kuue kuuga jalutasin Nepalis kokku ainult üle 1100 kilomeetri.
      • Keskmiselt jalutan ühes päevas 30-40 kilomeetrit.
      • Maksimaalselt olen päeva jooksul jalgsi läbinud 54 km.
      • Kahe aasta jooksul olen läbi kõndinud 10 paari erinevaid jalanõusid.
      • Minu seljakoti raskus on olenevalt aastaajast ja kliimast varieerunud 7 kg kuni 22 kg.
      • Praeguseks olen elanud ja ööbinud kokku rohkem kui 145 erinevas kodus koos kohalike peredega! Seda nii maailma suuremates linnades nagu Mumbai, Istanbul ja New Delhi kui ka sügaval Nepali mägidžunglis väikeses bambushütis, kus olid mitu nädalat.
        Olen elanud koos materiaalselt väga jõukate peredega – miljonäridega, kuid viibinud samas ka oluliselt vaesemas piirkonnas, elades väikeses 6x6m toas koos üheksa inimese, kahe koera ja kahe kassiga.
        Samuti olen ööbinud Nepali politseibaasis, haiglas, erinevates templites, koolimajas, mungakloostris, India sõjaväebaasis, tühjades majades, parkides, Iraani kiirabibaasis, hotellides, lageda taeva all Türgis ja ühe kiriku külalistemajas.

Rohkem kui 250 ööd olen ööbinud erinevate puude ja põõsaste vahel minuga kaasas olevas väikeses vihmakindlas telgis.
2015. aasta veebruaris jalutasin ja telkisin mitu nädalat lumistes Türgimaa mägedes, seda kuni -17 kraadise külmaga.

 

      • Indias jalutasin mitu nädalat kuni 42 kraadise kuumusega.
      • Aasias olen praeguseks üle elanud ühe mussoon-vihmade aastaaja, mil 4-5 kuud sajab vihma pea iga päev ja öö.
      • Erinevates riikides olen külastanud kümneid koole ja ülikoole. Tutvustanud Eestimaad ja jaganud oma elu – ja reisikogemusi tänaseks kokku rohkem kui 5000 õpilase ja tudengiga.

        Külastamas MGD Tüdrukute Kooli Jaipuri linnas Indias

      • Kolmel korral (Slovakkias ja Indias) on tahetud mind röövida, kuid see pole neil siiski õnnestunud.
      • Ühel korral Indias hammustas üks metsik koer kolm korda minu vasakut sääremarja  ja pidin külastama traumapunkti, kuid jalutamist need üksikud haavad ei seganud.
      • Olen leidnud uue kodu kolmele maatee ääres küladest eemal olnud koerale ja kahele kassile. Kõige kauem oli ja jalutas minuga koos koerake Häpi10 päeva, läbides minuga koos rohkem kui 190 kilomeetrit.

Minu vastu on huvi tundnud mitmed ajalehed ning tele- ja raadiokanalid nii Eestis, Serbias, Kreekas, Türgis, Indias kui Nepalis.

Ema Marjega külastamas Dhungkharka kooli Nepalis


Põhjused, mõtted ja unistused

      • Suur soov ja unistus on jalutada minimaalselt planeet Maa ekvaatori pikkus, milleks on 40 075 kilomeetrit. Selleks peaks mul kokku kuluma 8-10 aastat.
      • Armastan väga loodust, inimesi, liikumist ja pidevat muutust.
      • Ainuüksi jalutada tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid erinevas looduses, erinevatel teedel – mägedes, suurtel lagendikel, metsades, kõrbetes, mere ja jõe ääres …ning seda kõike koos kõrvetava Päikese, vihma või lumega.
        Jalutada läbi sadade erinevate külade ja linnade ning näha tuhandete ja tuhandete ja tuhandete erinevate inimeste silmi – näha nende naeratusi ja tunda emotsioone nende igapäeva eludes. Tunnen, et kõik see muudab mind rikkamaks ränduriks, rikkamaks inimeseks.
      • Salvestan kohalikke laule, muusikat, audioblogi ja loodushelisid.
      • Kogun ka parimaid lugusid inimeste eludest.
      • Kohtuda ja olla koos inimestega, kes on palju paremad ja õnnelikumad kui mina – see annab ka mulle väga palju inspiratsiooni, motivatsiooni ja energiat, et muutuda paremaks.
      • Külainimestega Myanmaris (Birmas)

        Tunnen, et olla, elada ja ööbida kohalikus kodus koos kohaliku perega on üks kõige erilisemaid sündmusi, mis ühe ränduriga võib juhtuda. Kodu on ju üks kõige privaatsemaid, erilisemaid ja pühamaid paiku.

        Näha nö seestpoolt erinevate perekondade igapäeva elusid ja seda, kuidas inimesed teineteist kohtlevad – see on tõesti midagi väga erilist!

        Olen praeguse rännaku jooksul lühikest aega elanud ja ööbinud juba rohkem kui 145 kodus. Kas Te üldse suudate ette kujutada 145 perekonda?

      • Minu jaoks on ka huvitav tunda, näha ja kuulda erinevusi. Erinevad rahvused, hõimud, keeled, loodus, riikide pindalad, populatsioonid, ajalood, mütoloogiad, muinasjutud, pühapaigad, filosoofiad, religioonid, traditsioonid, uskumused, tavad, toidud, riided, arhitektuur, käsitöö, kunst, kirjandus, muusika, filmid, tantsud.Erinevad kehaehitused, näojooned, nahavärvid, kehakeel, perekondlikud- ja ühiskondlikud positsioonid ja struktuurid, majandus, seadused, valuuta, liikluskultuur, ideoloogiad, kavatsused jne jne…nii palju on erinevusi, mida on põnev kogeda!

Viibides ühes kodus Jaipuri linnas Indias, soovis perenaine näidata nende lehma.

      • Kuid samas jällegi on hea näha, kuulda ja tunda kõike seda, mis on sarnane ja isegi sama. Ei ole ju vahet, kas olla Aafrikas, Aasias, Ameerikas, Antarktikas, Austraalias või Euroopas – meid kõiki valgustab ja soojendab ikkagi ju seesama Päike.Ka öösiti kogeme ikka sedasama kuud, kuigi tõsi, erinevatel poolkeradel paistavad küll natuke erinevad tähed. Kõik me oleme sündinud oma vanematest – oleme osakesed perekonnast, inimkonnast, planeedi ökosüsteemist, Universumist.
        Ka bioloogiliselt oleme väga sarnased – me kõik vajame õhku, vett, toitu ja magamist.  Emotsionaalselt oleme samuti sarnased ja kuigi eksisteerib tohutul hulgal ekstreemseid erinevusi, on sarnasust ning samasust siiski kordades rohkem.

2014. aasta aprillis, umbes kuu aega enne selle rännaku algust, on Meigo oma blogisse kirjutanud:
“Milline imeline universum!?!
Suurem ja sügavam, kui endale eales suudaksin ette kujutada!
Soovingi vähem kujutada,
rohkem kuulata, vaadata
kuulda ja näha.”

Nüüd, kaks aastat hiljem, on tal selja taga rohkem kui 10 000 kilomeetrit kogemusi, inimesi, õppetunde ning korduvaid eneseületamisi. “See rännak on lihtsalt midagi, mida ma tunnen, et ma praegu suudan ja tahan luua ja teha,” ütles Lihulast pärit Meigo Märk lõpetuseks.


Kristi Märk

Lihula Teataja toimetaja
Meigo vanem õde

 

Tähistamas Holi festivali – värvide ja armastuse jagamise festival. Märts 2016, Nepal

Fotod: erakogu
  

Mõned valikulised killud hiljutisest meediakajastusest

Temaatiline lisainfo

 

Kristi Märk - post author

No other information about this author.