Category: Loodus

Kaunis kuldking on ilmselt ainuke Eestis kasvav käpaline, kelle enamik inimesi tunneb eksimatult ära. Eesti Orhideekaitse Klubi valis ta tänavu aasta orhideeks ning seda enam on hea meel selle üle, et nii kauni lille üks suurimaid kasvukohti Eestis asub just Lääneranna vallas.

Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on vast üks ilusamaid Eestis kasvavaid käpalisi. Tema õied on kuni kuue sentimeetri suurused ja ainulaadse kujuga: sidrunkollane kingakujuline huul on ääristatud pikkade punakaspruunide “paeltega”. Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood.

Kuldking õitseb mai lõpust juuni keskpaigani, külma kevade korral ka kauem ja eelkõige võib teda kohata salumetsades, puisniitudel ja kadastikes, samuti loo- ja laanemetsades. Kuigi liik on levinud üle Eesti, on suurem tõenäosus teda kohata Lääne-Eestis ja läänesaartel.

“Kuigi paljudes loodusväljaannetes tuuakse esile just Hiiumaa ja Saaremaa kuldkinga kasvukohti, tasub meeles pidada, et üks kolmest kõige suurema kuldkinga arvukusega kasvukohti asub just Lääneranna vallas,” kinnitab orhideehuviline Arno Peksar.

Galerii: Kristina Kukk

Kas teadsite, kui …

… raske on kaunil kuldkingal paljuneda seemnest? Selleks, et idaneda, peavad seemned leidma endale seenest abilise ja et õitsema hakata, kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.

Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine.

Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest.

Galerii: Kristina Kukk

2007. aastal tegi Eesti Orhideekaitse Klubi kuldkinga inventuuri, mis näitas, et 324 vaadeldud populatsioonist oli enamik heas või rahuldavas seisundis. 10 aastat on möödunud ja olukord võib olla tänaseks muutunud, mistõttu on igati asjakohane vabariigi 100. aastapäevaga koos tähistada ka kuldkinga aastat ja pöörata selle looduskaitse vapilillele rohkem tähelepanu.

Leiukohtade andmeid saab registreerida loodusvaatluste andmebaasi (LVA) elektroonilisse päevikusse kodulehel www.loodus.keskkonnainfo.ee

Samast saab alla laadida ka loodusvaatluste äpi, et nutirakenduse kaudu vaatlus otse leiukohas andmebaasi sisestada.

Kristina Kukk,
Lääneranna valla avalike suhete spetsialist

Keskkonnaamet kutsub looduskaitsekuu matkale “Terve Eesti”, et tõmmata tähelepanu looduse ja tervise vahelistele seostele. 

26. mail toimub matk Tuhu maastikukaitsealal ja Matsalu rahvuspargis:

• Tuhu on parim näide õppimaks, kuidas soo tekib järve kinnikasvamisest ja areneb esmalt madalsooks, siis siirdesooks ning lõpuks kõrgsooks ehk rabaks. Saame tuttavaks rabas olevate nõiataimedega ja kuulame märgala asustavate lindude hääli.
• Salevere on mitmetähenduslik paik – pärandkultuur, muinasaeg ja tänapäev. Raviallikas ja kuival maal asuv pank ning pangamets koos lauljate ja õitsejatega on igal kevadel matkama meelitav koht.

Matkajuht on Marje Loide

Matk on huvilistele tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine, mida saab teha hiljemalt 22. mail.

Kaasa oma toidukott ja jook, riietus ja jalanõud valida vastavalt ilmale.

NB! Buss väljub Haapsalu Veekeskuse parklast kl 10, tagasi jõuab kl 16. Vajadusel saab teha peatuse Lihula bussijaamas.

Lisainfo ja registreerimine: nele.sober@keskkonnaamet.ee, tel 504 7219

Koos saabunud kevadega on talvituspaikadest meile rõõmsasti tagasi jõudnud juba enamik rändlinde. Isegi ööbik, kes koos öösoojaga peaks saabuma, on kohal – loodetavasti jõuab varsti kohale ka soe.

Et kogu sellest looduse kevadmelust osa saada, on just paras aeg minna ühele linnuretkele, sedakorda kutsume kõiki Penijõe matkaraja 4,7 km pikkusele ringile. Retke juhiks ja õhtulaulikute tutvustajaks tuleb ornitoloog Olavi Vainu.

Alustame oma matka 19. mail kell 18 Matsalu rahvuspargi külastuskeskuse juurest Penijõel, soovijatel on külastuskeskusest võimalik rajale kaasa laenutada ka binokleid. Kevadele iseloomulikult on matkarada praegu veel kohati porine, nii et jalga sobiks panna (matka)saapad.

Penijõele saab Lihulast bussiga, mis väljub kell 17.45 Lihula bussijaamast. Linnuretk kestab orienteeruvalt 3 tundi, buss toob matkajad ka Lihulasse tagasi. Palume oma tulekust teada anda telefonil 513 8783, 472 4236 või meiliaadressil info.matsalu@rmk.ee

Loodusõhtu toimub üle-eestilise muuseumiöö „Öös on pidu“ raames ja on tasuta.

Helle Veltman,
Matsalu RP külastuskeskus

Päise pilt: Pixabay.com

Sellel kevadel täitub Eestil neli aastat ametlikult marutaudivabaks riigiks saamisest. Hoolimata sellest, et tegu on hea uudisega, on olukorral ka oma varjukülg.

Viimaste aastate riiklik lemmikloomade vaktsineerimise statistika kõneleb üsna selgelt, et loomaomanikud on pannud võrdusmärgi riigi marutaudivabaduse ning võimaluse vahele jätta oma lemmikloom marutaudi vastu vaktsineerimata. Loomatuditõrje seaduse kohaselt on omanikul kohustus lasta oma lemmikloomale regulaarselt teha marutaudivastane vaktsiinisüst. See seadusepügal ei ole ajale jalgu jäänud.

Kahjuks ei ole nakkushaiguse vabadus kunagi miski, mis on iseenesestmõistetav. Eriti vähepüsivaks võib osutuda eeldus jääda selles surmavaimast nakkushaigusest kestvalt puutumata põhjusel, et marutaudi võivad nakatuda kõik loomaliigid. Lisaks tuleb arvestada, et haigustekitaja põhiliseks laialikandjateks Euroopa regioonis on metsloomad, täpsemalt rebased ja kährikud, kellel pole riigipiirist sooja ega külma. Eesti vahetus naaberriigis, Venemaal, on haigustekitaja laialt levinud. Marutaudist põhjustatud surmajuhtumid on piiri taga loomade hulgas tavapärased ning surmajuhtumid inimeste hulgas ei ole haruldased.

Globaliseeruvas maailmas reisivad inimesed pidevalt ühest riigist teise, sealhulgas ka loomaomanikud, kes reisivad koos lemmikloomadega. Harvad ei olukorrad, kus lemmikloom võetakse endale kas plaanitult või vahel ka spontaanselt võõrast riigist. Nõuetekohaselt marutaudi vastu vaktsineerimata ning haigestunud lemmikloomaga on samuti võimalik haigus pikkade vahemaade tagant Eestisse sisse tuua ning seda on mitmes riigis ka juhtunud. Marutaud on haigus, mis on endiselt kõikidel mandritel levinud, nakkusest on puutumata vaid Austraalia. Seega tegelikkuses on meie riigi marutaudivabadus väga habras.

Marutaud on nakkusohtlik ning ühtviisi surmav nii inimestele kui loomadele. Haigusesse nakatutakse peamiselt haige looma hammustuse tagajärjel, kui sülg satub haava. Viiruse ülekanne võib toimuda ka siis, kui haige looma sülg satub silma, ninna, suhu või värskele haavale. Nakatunud loom võib ise veel silmnähtavalt haige olemata nakatada suurt hulka inimesi või loomi, sest looma süljes võib haigust põhjustav viirus esineda üldjuhul 4 kuni 10, vahel isegi kuni kaks nädalat enne, kui haigusnähud ilmnevad. Maailmas sureb iga päev sadu inimesi marutaudi, kusjuures ~95% juhtudest saadi nakkus koeralt.

Seega on näiliselt lihtne otsus – ma jätan oma lemmiklooma marutaudi vastu vaktsineerimata – seotud väga suure riskiga. Kuigi riik vaktsineerib ohustatud piirialadel metsloomi regulaarselt marutaudi vastu ning jälgib lemmikloomade liikumist, on need meetmed eelkõige suunatud haiguse ennetamiseks riiklikul tasandil. Oma lemmiklooma, lemmikuga kokkupuutuvaid lähedasi ning tuttavaid, samuti kõik teisi inimesi ja loomi saab otsesest marutaudiohust säästa siiski vaid iga loomaomanik ise. Marutaud on küll surmav, aga täiel määral ennetatav. Haiguse ärahoidmiseks ei ole vaja teha muud, kui pöörduda loomaarsti poole ning lasta vähemalt kord kahe aasta jooksul kass või koer marutaudi vastu vaktsineerida.

Selleks, et sina ei peaks kunagi olema samas olukorras nagu  plakatil kirjeldatud koera omanik, vaktsineeri oma lemmikloom!

• Marutaud on 99,9% surmav, kuid 100% ennetatav
• Vaktsineerimine on ainus kaitse marutaudi vastu!
• Vaktsineeri oma koera ja kassi regulaarselt marutaudi vastu. Tee seda vähemalt üks kord kahe aasta jooksul!
• Ära lase oma loomi hulkuma!
• Väldi kokkupuuteid võõraste kodu- ja metsloomadega
• Õpeta lastele, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda, isegi kui nad näivad sõbralikud
• Kui sinu lemmikloom saab pureda, siis teavita sellest loomaaarsti
• Kui saad hammustada, pöördu kiiresti traumapunkti või perearsti poole
• Lemmikloomaga reisimisel järgi loomadega reisimise reegleid

Enel Niin,
Veterinaar- ja Toiduameti marutaudivastase vaktsineerimise projektijuht

Päise pilt: Pixabay.com

Lihula Lions Klubi kutsub kõiki huvilisi 1. mail metsaistutustalgutele Petaaluse külas, Lääneranna vallas, millest saadud tulu läheb heategevuseks. 

Lihula Lions Klubi toimetab aastast 1998 ning nende heategevuse sihtrühmaks on lapsed. 20 tegutsemisaasta jooksul on ehitatud valmis Lihula lasteaia mänguväljak, kingitud Lihula Muusika- ja Kunstikoolile viiuleid ja molberte ning Lihula Raamatukogule lasteraamatuid, uuendatud Metsküla Algkooli spordi-ja mänguväljak ning palju muudki. Mullu kontrolliti Lääneranna valla 1.-3. klasside õpilaste ning lasteaedade vanemate rühmade laste silmanägemist.

Klubi tavaks on teenida heategevuseks vajalik raha liikmete tööga, sealhulgas metsa istutamisega.

Tänavu on klubi otsustanud lisaks enda liikmetele ning nende peredele, kutsuda metsa istutama ka kõiki huvilisi.

1. mail kell 9.30 saadakse kokku Tuudi poe ees, kust liigutakse üheskoos istutuspaika. Kõiki osalejaid kostitakse hernesupi ja kringliga.

Oma tulekust palutakse teatada Priit Rauale hiljemalt 27. aprilliks telefonil 5303 4805 või e-postiga priitfe@gmail.com.

Eesti rahvuslinnuks on suitsupääsuke, -lilleks rukkilill, -kiviks paekivi ja -kalaks räim. Tänavu jaanuaris saime rahvusliblika – pääsusaba. Milline võiks olla Eesti rahvusmaastik?

Aasta tagasi alustas Eesti Looduskaitse Selts rahvusmaastike valimisega. Selle mõtte algatas Jaan Eilart 25 aastat tagasi. Rahvusmaastikud on Eesti lugu, täis sümboleid ja tähendusi. Need on meie esindusalad, mis kogumina annavad hea ja ülevaatliku pildi Eestist, meie loodusest ja kultuurist.

Rahvusmaastike esmavaliku pakkus välja Eesti Looduskaitse Seltsi juures tegutsev toimkond. Seejärel alustasid tööd kirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus, kes toimkonna valiku põhjal koostasid lugudesarja „Eesti rahvusmaastikud“. Iganädalastelt Maalehes ja ELKS kodulehel avaldatud 50 loost koosneva sarja viimane osa ilmus EV 100. sünnipäevaks.

Nüüd, kus lood on ilmunud, saab nendega ülevaatlikult tutvuda nii seltsi kodulehel www.elks.ee kui Facebookis lehel Valime Eestile rahvusmaastikud. Eesti Looduskaitse Selts ootab kõigilt Eestimaa inimestelt hinnanguid, täiendusi ja ettepanekuid rahvusmaastike kohta eelnimetatud Facebooki-lehe kaudu või e-posti aadressil rahvusmaastik@gmail.com. Ettepanekuid saab edastada märtsi lõpuni.

Lääneranna vallast valis Eesti Looduskaitse Selts koguni kolm maastikut, millede kirjeldused leiate SIIN: Matsalu: lagedaid täidab tiibade kohin, Muinasmaa: Mihkli–Kurese–Soontagana–Avaste ja Puhtu ja Laelatu: bioloogiajaamad.

Fotod: Ingmar Muusikus

Ettevõtmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus

Kolmapäeval, 14. veebruaril nähti Metsküla randa paigaldatud šaakalikaameras ilvest. 

Eile varaõhtul oli imestus suur, kui nägin kell 18.28 kaamera ees korraga kolme ilvest. Aasta loom tuli ennast ise nätama. Esmalt tuli üks kena isend ja kolm minutit hiljem veel kaks metsakassi.

Kaks looma nuuskisid hetke kaamera ees ja järgnesid esimesele tulijale, kes sörkis selleks ajaks juba taamal merejääl. Küllap oli ema kahe pojaga, noored mais-juunis sündinud ilvesed on peale sündi veel aasta jagu emaga koos, jaanuarist märtsini kestab ka jooksuaeg.

Nüüdseks on siis pea kõik suuremad kiskjad Metsküla veebikaameras end näidanud peale karu, kes magab parasjagu talveuinakut ja varemalt siin arvukas olnud  kährik, kelle on suure tõenäosusega šaakalid nahka pistnud.

Šaakalid pole kaamera ette sattunud sellest ajast, kui Matsalu laht kinni külmus. Hiljuti lumel märgatud jäljeread suundusid sirgelt lahe põhjakaldale, ka loomade häälitsusi on kuulda harvem.

Rebaseid võib näha kaamerapildis pea igapäevaselt, vähemalt neli erinevat isendit käivad rannaribal regulaarselt, üks neist on kärntõvest tugevalt räsitud. Tunni jagu hiljem peale üllatajaid ilveseid oligi koheva kasukaga rebane jälle platsis.

Tekst ja foto: Tiit Hunt, zooloog ja loodusfotograaf

Rohkem infot leiad RMK loodusblogist