Käes on 1. september, kooliaasta algus – erinevate põnevate protsesside ja tunnete aeg. Viimastel nädalatel on minu lauale jõudnud erinevad seisukohad, arvamuslood ja uuringud seoses koolirõõmuga ja selle mõõtmisega.

Olgu alustuseks kohe öeldud, et olen kindlal veendumusel, et Eestis on koolirõõmuga asjad hästi. Olgugi, et meie riigis toimivate koolide õpilasi on laias laastus lahterdatud kui suhteliselt rõõmututeks.

Kes otsib, see leiab

1. september 2015 Lihula Gümnaasiumis. Foto: Epp Sillukse

Usun, et iga inimese heaks, täielikuks, põhjalikuks jne arenguks on hädavajalik tajuda erinevaid tundeid, mõelda erinevaid mõtteid, kogeda erinevaid olukordi. Ja just see ongi minu meelest kooli kui asutuse eksistentsi võtmeküsimus. Et kooli lõpetades, 9. või 12. aasta järel, oleks õpilane leidnud oma teema, mis teda kõnetab. Ei ole olemas ükskõikseid inimesi ega huvideta noori.

Kool peab olema miljoni küsimuse küsimise koht.  Seetõttu on meil vaja panna õpilane nende aastate jooksul väga erinevatesse elulistesse olukordadesse.

Me peame leidma tema huvi, justnimelt otsima ja leidma. Peame looma turvalise keskkonna, kus noore silm lööb särama, veelgi enam – me peame olema selle hetke juures ja seda nägema.

Hetke tabamas

Usun, et iga tähelepanelik õpetaja on oma töö käigus vilksamisi märganud ka kõige apaatsema noore silmis uudishimu. Tihtilugu on ehk tegemist hoopis õppekava väliste teemadega, milleni ainetunnis aeg ajalt ikka jõutakse.
On ülioluline, et sel hetkel oleks seda noort märkamas mõni  tähelepanelik õpetaja või huvijuht.

Selleks märkajaks sobib ideaalselt ka aktiivsemate õpilaste grupp, näiteks õpilasesindus, kes oskab selle info, initsiatiivi või algatuse viia otsustajateni, juhtkonnani.

Ma siiralt loodan, et koolis, kus õpilane veedab  9. või 12. aastat, on üsna suur tõenäosus, et see hetk tabatakse.

Tihtilugu tundub mulle, et inimestel tulevad erinevad asjad erinevat moodi välja. Erinevate inimeste jaoks on erinevad asjad lihtsad. Lihtsad asjad ongi need, mis meid kõnetavad, mis meile meeldivad ja üldiselt meile meeldivad asjad pakuvad meile ka rõõmu. Võib-olla just neidsamu, lihtsalt toimetulemise asju ja oskusi, saamegi nimetada andekuseks.

Lõpmatult põnev või tapvalt igav

Kurb on see, kui kooli õppekavas ja eksamil küsitakse asju, mis tegelikult noort ei kõneta ja rõõmu ei paku. Siis oleme sunnitud vägisi, kannatlikult ja viisakalt ära tegema kõik, mis nõutud. Aegajalt tuleb kooli kampaaniatena „koolirõõmu“ pakkuvaid asju nagu näiteks: kõik lapsed majandust õppima ja juba esimeses klassis!; või kõik lapsed programmeerima! ja isegi selliseid kampaaniaid nagu kõik õpilased riigigümnaasiumisse. Eeldades, et need justkui võluvitsana, pakuvad rõõmu kõigile. Paraku kogemus näitab, et see ei ole nii teps mitte.

Olen mõelnud palju selle üle, kuidas üks ja sama õppeaine saab olla erineva õpetaja käsitluses nii lõpmatult põnev kui samas ka tapvalt igav. Võib-olla peaks ülikoolid tegelema õpetaja näitleja meisterlikkuse tõstmisega. Fanatismi õpetamine tundub veelgi parem lahendus, kui seesugust asja on üldse võimalik õpetada.

Mis silmad särama paneb?

Laiapõhjaline huvitegevus on minu meelest lahenduseks, et saaksime esitada palju ja erinevaid küsimusi, et leida üles noore tõeline huvi ning see miski, mis tal silmad särama paneb.
Kultuur, kunst, muusika, sport jne on suurepärased võimalused, et tekitada erinevaid rõõmu pakkuvaid olukordi.

Usun ka sellesse, et koolis peab olema hästi erineva maailmavaate ja arusaamadega õpetajaid, töötajaid, äärmustesse laskumata. Mida erinevamate inimestega õpilane kooliaastate jooksul kokku puutub, seda suurem peaks olema tõenäosus äratamaks noores huvi ning leidmaks üles seda, mis talle rõõmu pakub.

Vaba tahe on loovuse seeme

Janar Sõber. Foto: Katrin Pärnpuu

Tihtilugu on huviringid vabatahtlikud ning vaba tahe on loovuse seeme. Lisaks kipub ringijuhtidel olema ka see lisaboonus, et nad on ise oma eriala suured fanaatikud, mis omakorda peaks suurendama turvatunnet, et avalduks noore rõõm.

Eriti oluline on see tundlikus eas, kus oma tundeid niisama välja näidata ei soovita.

Paraku olen ka veendumusel, et inimesed on lõpmatuseni erinevad ja ma kardan, et alati on ühiskonnas õnnetuid, kes ongi andekad õnnetud olemises. Ja ükski kool seda paremaks ega halvemaks muuta ei saa.

Rõõmurohket uut kooliaastat!

PS: palun loetusse suhtuda rõõmsalt!
     
Janar Sõber
Lihula Gümnaasiumi direktor

Varasemalt samal teemal
Janar Sõber: Olla maailma parim …

Päise foto: Paula Marit Leiumaa
Lihula kooli 230. juubeli rongkäik 4.06.16