Loading... (0%)

Kullakarva hõbe

14 märts 2018

11. märtsil tegid Lihula noored muusikud taas killukese ajalugu. Esmakordselt võeti osa Eesti Puhkpillimuusika ühingu korraldatavast orkestrite konkursist, millel on rahvusvahelised hindajad ja sellel korral oli ka rahvusvaheline osavõtt. Preemiaks hõbediplom kõige napima (1,7 punkti) kaugusel kulddiplomi piirist.

Nende ridade autori jaoks oli tegemist aga ka uue isikliku „rekordiga“. Ehkki erinevate aastate tulemusi on keeruline võrrelda, on minu juhatatavate kollektiivide senine tippsaavutus olnud 72 punkti 100-st võimalikust. Lihula 78,3 tähendab selle konkursi tingimustes valgusaastate suurust vahet.

Võtsin endale vabaduse mängida ka konkursitulemustega läbi aastate. Analoogsetel võistlustel alates aastast 2005 tähendaks 78,3 mitte madalamat kui 4. kohta ükskõik millise toimunud konkursi ükskõik millises võistlusgrupi pingereas. See sõnum on kahtlemata positiivne, nagu seegi, et hindajad on alati ära märkinud esituste kõrget taset.

Kui uskuda saalis viibinud publikut, siis oli vähemalt päeva esimese poole esinejatest (kaheksa orkestrit A ja B kategooriast) Lihula esitus heas mõttes kõige silmapaistvam, mängiti Muusikat suure algustähega, ja tänutäheks tulid ka päeva pikimad aplausid.

Nii kullalähedase tulemuse üle pole iseenesest ju vähimatki põhjust nuriseda. Siiski proovisin seda juttu kirja pannes välja uurida, kas mängijate jaoks oli ka ehk midagi sellist, mis pani ennast tavaolukorraga võrreldes ebamugavamalt tundma. Hetkel on pillimehed ise kõige rohkem kurtnud harjumatu suure saali akustika üle. Tõsi – kui tegutsetakse hea ansamblitunnetusega orkestrina, kus tegelikult kõik on dirigendid, siis hakkab tõsiselt segama küll, kui seosed, mis on toiminud hästi väiksemas ruumis, ei tööta enam nii hästi. Aga tingimused olid selles mõttes kõigile võrdsed, et lavaproovi ei antud kellelegi. Osavõtt mõnest eelnevast konkursist või ka muidu Estonia kontserdisaalis esinemiskogemus on muidugi siinkohas pisikeseks eeliseks. Meil seda kuskilt võtta polnud. Sellest tundub täiesti piisavat vastuseks küsimusele, et kuhu see „kuld“ ikkagi jäi.

Ja omaette väärtus, võiks isegi öelda et tänases üksteisele „ärapanemise“ maailmas haruldane, on kõikidest ausa mängu reeglitest kinnipidamine. Lihula orkester oli sel konkursil üks vähestest laval viibinutest, kes saab öelda: jah, me tegime seda täpselt nende inimestega, kes on meil alati kaasa löönud. Ma ei tea, kust ja miks on tulnud muusikamaailma vastik komme „tuunida“ oma kollektiive konkursside jaoks. Aga alati leidub keegi, kes loeb reglementi sellise mõttega, kui palju annaks seda „tõlgendada“. Neid polnud kahjuks vähe ka sel korral. Tavaliselt on selle protsessi lõppjaam aga ikka sama. Potjomkinlusega tegelevate kollektiivide kunstiline tase kukub kohe järgmisel päeval pärast konkurssi palju madalamale. Need, kes omadega läbi ajavad, on pidevalt stabiilsel tasemel, millest allapoole kunagi ei kukuta, ja aja kulgedes see tase tõuseb. Seega saab selliseid kollektiivi alati usaldada ja mingis kvaliteedistandardis nende peale kindlad olla. Mõelgem selle üle!

Olin tõesti B- kategooriat kuulamas ja omadele kaasa elamas. Orkestrite puhul oli tunda kindlapeale minekut – kõik lood olid viimistletud, selged ja tavapublikule – nagu mina puhkpillimuusikas olen – ehtsad puhkpilliorkestri lood. Silm nautis trummitüdrukute ridu ja kuulaja jalg vibutas trummile kaasa. Päris ärevus tuli hinge, et millega siis Lihula orketser üllatab. Aga üllatas küll! Kohe esimene lugu Seagate Overture paistis silma paindlike tempomuutustega ja nõudlike kõlavärvidega. Järsku oli väga huvitav kuulata. Kui ka kõik ei õnnestunud päris nii nagu noodis või dirigendi mõttes, siis selge arusaam muusikalisest taotlusest oli kindlasti olemas ja hea äratundmine fraasi ja tempode kulgemisest tegi etteaste nauditavaks. Tippuks oli muidugi laste lemmik “Maksamereliste tants” – lihtsalt rõõm musitseerimisest, õnnestunud soolodest, pilli valdamisest, energiast – see lummas publikut. Nii juhtuski, et kõige võimsama ja pikema aplausi sai Meie orkester. TEENITULT!

– Pille Saatmäe

 

 

Mati Põdra, 
Lihula Muusik- ja Kunstikooli puhkpilliorkestri dirigent

 

Päise pilt: Jaak Kastepõld