Laupäeval, 10. veebruaril selgusid 2017 aasta pärandihoidjad, kelleks said metallikunstnik Harvi Varkki, Lihula lilltikandi tutvustaja ja arendaja Maie Roos ning käsitöömeister Katre Arula.
Harvi Varkki, Maie Roos ja Katre Arula. Foto: Sandra Urvak
Maie Roos on Lihula lilltikandi uurija, tutvustaja, propageerija, arendaja ja õpetaja. 2017. aastal kanti Lihula Lilltikand Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistusse ning just Maie on sinna märgitud lilltikandi meistrina.
Maie Roos sündis endises Varbla vallas Massumetsa külas Vahtriku talus. Käsitööd hakkas ta tegema juba väikese tüdrukuna ning oma esimeseks ja parimaks õpetajaks peab ta enda ema.
Tikkinud on Maie Roos kogu elu. Tema käe alt on tulnud lugematul hulgal roositud kindaid, seelikuid, patju ja muid esemeid. Maie Roos valmistab rahvarõivaseelikud algusest lõpuni ise: tikib, õmbleb ja kurrutab.
Eriti väärtuslikud on aga tema tikitud tekid; peaaegu igal aastal valmib Maiel uus Lihula tikandiga tekk. Neist osa on vanade tekkide koopiad, osa mustreid on ta ise vanade tekkide ainetel loonud. Tal on erakordne kompositsiooni- ja värvitunnetus. Maie võib ilma mustrilehte kasutamata luua kauni tikandi.
Maie Roos on olnud Lihula Rahvaülikoolis tikkimiskursuse juhendajaks. Ta on õpetaja selle sõna parimas tähenduses. Ta on hinnatud autoriteet mitme põlvkonna tikkijate seas. Temalt saab alati nõu ja abi.
Maie on uurinud Lihula ümbruse käsitööpärandit. Tema osalusel valmis Lihula rahvaülikoolis 2009. aastal raamat “Lihula lilltikand ja meistrid” ning aasta hiljem DVD konkreetsete tikkimisõpetustega.
Maie Roos kuulub Lihula Lilltikandi Seltsi alates selle loomisest 2011. aastal ning on üks selle aktiivsemaid liikmeid. Ta on osalenud igal aastal Lihula lillkirja festivali ettevalmistamisel ja läbiviimisel, pannud välja lillkirjaliste tekkide näitusi, juhendanud Lihula tikandi töötube mardilaadal. Maie on 2014. aastal ilmunud raamatu “Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon” üks autoritest.
Maie Roos on 84-aastane ja jätkab seelikute, tekkide tikkimist ja noorte õpetamist tänaseni.
Maie Roos on ühtlasi ka Läänemaa Kultuurikapitali esimese elutööpreemia saaja, lisaks pälvis ta 2016. aastal Lihula aukodaniku tiitli väljapaistvate teenete eest Lihula piirkonna rahvakultuuri pärandi hoidmise ja loomise ning Lihula lilltikandi uurimise, tutvustamise ja arendamise eest.
Kristina Kukk, Lääneranna valla avalike suhete spetsialist
Eesti riik saab 100 aastaseks ja meil kõigil on põhjust õnnitleda üksteist ja iseennast sel puhul. On põhjust olla tänulikud neile, kelle tarkus ja pühendumus meid tänasesse päeva on toonud.
On põhjust rõõmustada, et me arvult väike rahvas suutis raskete aegade kiuste püsima jääda, et oskasime oma keelt ja kultuuri hoida. See kõik annab põhjust uhke olla, pidu pidada, suured ja väikesed saalid ilu ja rõõmuga täita.
Üks võimalusi sest kõigest osa saada oleks head inimesed kokku kutsuda ja 25. veebruaril oma väike kodune või kodukoha laulmise pidu teha – kingituseks Eestile.
Usun, et just üheskoos laulmine oli karskusseltside, hoiu-laenuühistute ja muu loomise kõrval üks olulisi allikaid, mis kasvatas rahvuse kokkukuuluvustunnet ja õpetas nii üksteist kuulama kui võtma eestvedamisega kaasnevat vastutust.
Tänu ühistegevuse kogemusele kasvasid valmisolek luua oma riik ja kindlus selle juhtimisega hakkama saada. Oma kultuuri hoides püsisime koos ja vajadus ühte hoida pole 100 aastaga sugugi kadunud.
Kooslaulmine on nagu salakeel, mis võib aidata meil selles üleilmastuvas tõmblemises kestma jääda. Kindlasti pole mõtet vastanduda masinamuusikale, kuid selle kõrval peab elus püsima oskus ja tahtmine ise viisijupp üles võtta ja sõprade abiga lugu lõpuni laulda.
Meeliliigutav laulmise pidu peab olema vaba igasugusest sunnist või “kinnitatud” repertuaarist, abiks võiksid olla eestvedajate ja kokkutulnute varutud salmikud-laulikud. Sõltub kokkutulnute arvust, mitu korda igaüks viisiotsa üles saab võtta.
Minu algatatud lood oleksid kindlasti näiteks “Jää vabaks, Eesti meri!” ja midagi Valgrelt, aga ka “Mu meelen kuldne kodukotus”, “Merepidu”, “Maid ja rahvaid maha jättes”, “Laev tõstis purjed üles”, “Uhti, uhti uhkesti”, “Rohelised niidud”, “Tasa heliseb”.
Kindlasti peaksid kodusest kooslaulmisest osa saama lapsed ja noored. Neilgi olgu võimalus omi viise kooslaulmiseks pakkuda.
Tore oleks sel päeval kõlanud lood kokku koguda ja “EV 100” lauluraamat trükkida. Kui eestvedajatel on tahtmist oma koduse laulmise peo muljeid jagada, siis minuga saab ühendust telefonil 515 8724. Moraalselt saab kingituse mõtet toetada aadressil: https://www.ev100.ee/et/laulmise-pidu.
Eesti eri paigus ja võõrsil, aga ühel päeval sõprade-sugulaste seltsis laulmine oleks ilus kingitus esivanematele selle kauni kombe ja oma riigi eest.
Valter Parve,
TÜ Pärnu kolledzi lektor ja ühise laulmise mõtte algataja
Nädalalõpp Varblas on pika traditsiooniga üritus, mis esmakordselt toimus juba 2011 aastal. Kahepäevasel üritusel saavad inimesed külastada käsitöö- ja omatoodangulaata, simmanit ning kirikontserti. 2016. aastal lisandusid programmi ka õuekohuvikute külastused.
Eelmisel aastal avas “Ampsu teel mööda Varbla valda” uksed kümme kodukohvikut, kus pakuti erinevaid soolaseid ja magusaid hõrgutisi ning lisaks ka mõnusat meelelahutust: näitused, õpitoad, kontserdid. Hinnanguliselt külastas mullu avatud kohvikuid 500-800 inimest ning tagasiside on olnud üdini positiivne. “Mitmed meeskonnad nentisid, et nad poleks eales arvanud, et külastatavus tuleb nii suur,” selgitas Varbla Rahvamaja juhataja Anneli Lobjakas. Tema sõnul pani nii mõnigi kohvik oma praeahjud keset päeva tööle, et uusi hõrgutisi juurde teha.
Osalejate registreerimine on avatud
Nädalalõpp Varblas toimub tänavu 14.-15. juulil ning osalejate registreerimine on juba hoo sisse saanud. Esimeste seas andis osalemisest märku mullu “Roosi ja Roosa romantilise kohviku” meeskond, kes eelmisel aastal paistsid eriliselt silma nii oma hõrgutiste, kui tuntud esinejatega nagu Koit Toome ja Marco Margna. Lisaks ka “Popi kohvik”, kes üllatas külastajaid eriliste alkoholivabade kokteilidega.
“Registreerimise lõpuni on veel veidikene aega, kuid mida varem saame soovidest teada, seda paremini oskame kogu ettevõtmist planeerida,” ütles Anneli Lobjakas, “Julgustaksin kõiki kaasa lööma, sest mida rohkem kohvikuid avatakse, seda suurejoonelisem saab meie ühine üritus olema.”
Oma soovist avada kohvik saab teada anda e-kirjaga anneli@varbla.ee või telefonil 528 2621. Registreerimine lõppeb 1. aprillil.
Traditsioon kestab
Traditsiooniliselt saavad külaliselt külastada ürituse raames Uue-Varbla Muuseumi hoovis avatavat laata, õhtust simmanit ning kirikukontserti. Sammuti on korraldajatel plaanis avada üks ülipõnev näitus, mis pühendatakse Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks ning ka eraldi ettevõtmine pere noorimatele.
Kristina Kukk, Lääneranna valla avalike suhete spetsialist
Rakvere Teatri ühe uuema lavastuse “Gravitatsioon” kangelased on pansionaadi värvikad tegelased, keda saab näha Lihula Kultuurikeskuses 28. veebruaril kell 19.
Ühes Eesti pansionaadis on kokku saanud kaheksa erineva saatuse, iseloomu ja temperamendiga asukat. Ehkki päevad kulgevad kindlas rütmis – magustoiduks kissell, õhtul telekavaatamine ja kudumine – jätkub igasse päeva ka särtsu. Turvalise rutiini lõhub otse pansionaadi katusest läbi kukkuv meteoriit, mis teeb vanakesed üleöö kuulsaks – ustest voorivad sisse ajakirjanikud, välja ilmuvad kauged sugulased. Kas ootamatust tähelepanust piisab, et tuua vanurite ellu puuduvat soojust ja hellust?
Lavastaja Raivo Trassi sõnul räägib lugu sellest, et ükskõik millises eas või millistes tingimustes inimesed on, tahavad nad olla kodus. “Mis on see, mis inimesi tõmbab, lähendab ja kaugendab? Mis on meie eludes see gravitatsioon?”, küsib Trass.
Teatrikriitik Inna Grünfeldt on lavastuse kohta öelnud: “Raivo Trass, kelle teatritöid iseloomustab headuse ja huumoriga tembitud eriline tundlikkus, eirab taas gravitatsiooniseadusi ning tõstab “Gravitatsiooni” maast lahti, loob õhustiku, kus tavaline toimetamine muutub eriliseks. See maailm on päris ja elus, aga suurem kui elu ise.”
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Volli Käro, Silja Miks, Madis Mäeorg, Arvi Mägi, Peeter Rästas, Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets.
13. jaanuaril tähistas Mati Põdra oma 50 sünnipäeva, mille puhul sai Lihula Kultuurimaja laval näha esmakordselt sümfooniaorkestrit ning lisaks tuntud eesti lauljad nagu Märt Jakobson, Peeter Kaljumäe ning Pille Saatmäe.
Siinkohal toome meie lugejateni põgusa ülevaate kontserdist Piia Saak poolt tehtud videote ning osalejate endi tagasiside näol.
Foto: Alan Proosa
Minu (ja paljude teiste keelpilliteismeliste) esimene kokkupuude Matiga toimus ENVA (Eesti Noorte Viiuldajate Ansambel) kaudu. Mul õnnestus käia viimases ENVA suvelaagris, seal hakkas Mati organiseerima ise väikest keelpilliorkestrit. Sel suvel ma sinna mängima ei pääsenud, aga sügise poole tekkis tal vist mängijatega probleeme ja nii ta Tartusse ENKO (Eesti Noorte Keelpilliorkestri) värbamisreisile tuli. Sadas mingisse keelpilliansambli proovi sisse, pani Bartoki Transilvaania tantsude esimese viiuli noodi puldi peale ja küsis, kas mängiksin ära. Arvasin, et mängiksin ja sealt algaski.
Proovid toimusid kuu-paari tagant nädalaste perioodidena Tallinnas, elamise Mati meile organiseeris. Dirigeeris ta enamasti ise, ühel kontserdil, kus ta soleeris, oli teine dirigent. Proovid olid kord siin, kord seal, mis tal parajasti välja rääkida õnnestus. Tartust käis meid niiviisi Tallinna 5-6 tüdrukut. Kuidas vanemad meid, ENKO alguses 12-13 – aastaseid usaldasid (koolist puudusime ju ka), on mulle siiamaani mõistatus, see polnud ju ühekordne projekt. Kontserte oli aasta peale vast umbes kolm-neli.
Ja siis oli muidugi veel Suveakadeemia. See oli keelpillilaager, mis jõudis toimuda kahel suvel, esimesel 10-päevasena, teise akadeemia infokirjas on märgitud uskumatu kolmenädalane aeg, aga mul on siiski miskit meeles, et see pillerkaar kahe nädalaga otsa sai. (võin ka eksida) Erialaõppejõududeks olid enamasti Mati sõbrad konservatooriumist, põhirõhk oli vist siiski orkestrimängul.
ENKO oli sellele eelnenud ENVA-le tohutu kontrast. Üks suur osa sellest oli muidugi repertuaarivalik. Meie, lapsed, saime mängida PÄRIS lugusid, saata PÄRIS soliste, õppida PÄRISELT orkestris mängima. See oli uskumatu, kuidas järsku avanes üks uks, mille olemasolust ma polnud eriti teadlikki olnud, ja mulle valgus peale terve maailm! Vahtisime ammuli sui, üritasime ära õppida peent kunsti, kuidas ühel ajal nii nooti kui dirigenti näha, õppisime strihhe sisse märkima, puldinaabrile lehte keerama, enne proovi algust häälestama, sirge seljaga istuma, harilikku pliiatsit kaasas kandma jms.
Teine asi, millega ENKO fundamentaalselt varasematest keelpilliansamblitest erines, oli see, et meid ei võetud seal kui lapsi, õpilasi. Proovides olime me orkestrandid, meid küll õpetati (ja üritati suurmate tagajärgedeta distsiplineerida), aga mitte kunagi ei suhelnud Mati meiega patroneerivalt, “onu” positsioonilt. Ja tollal oli see pigem harv nähtus.
Minu mälu järgi oli ENKO eluiga umbes-täpselt kaks aastat. Selle aja jooksul vedas Mati seda kõike üksi, puhtalt oma entusiasmi pealt. Ja ilmselt ka närvirakkude hinnaga. Ta planeeris kontserdid, rääkis välja kontserdisaalid, pani kokku kavad, organiseeris noodid (neist paljud kirjutas käsitsi), kutsus mängijad, rääkis pehmeks mängijate vanemad, rääkis uimaseks võimalikud tõrksad üldharduskooli pedagoogid, organiseeris ööbimised, üritas kindlustada, et orkestrandid ka öösiti magaksid (mõnikord õnnestus), viis läbi proove, tõstis pulte ja toole, koostas kavalehed, tegi reklaami, dirigeeris kontserdi ja siis hakkas ringiga jälle otsast peale. Polnud asja, millega ta poleks hakkama saanud, meie jaoks oli ta praktilliselt kõigeks võimeline. Rubla-aja lõpus oli üksvahe suur sularahakriis, palku ei makstud välja ja rongipiletit Tallinna polnud võimalik osta. Ma ei tea täpselt, keda ja kui kõva häälega Mati postkontoris töötles, aga mu emale maksti postkontori letis välja Tartu-Tallinn rongipileti maksumus, 101 rubla. Sada üks võidunud ja kortsus üherublast, mille ma ka raudteejaamas letile panin ja hapu näoga kassiirilt punakaspruuni papist pileti vastu sain. See iseloomustab nii seda aega kui ka Mati suhtumist päris hästi.
Me saime teada, mis tunne on olla ise muusika sees, olla orkester. Kui see kohutavalt kõva häälega inimene poleks mu teele sattunud. poleks mul olnud isu peale lastemuusikakooli edasi muusikat õppima minna. Ja tean peale minu veel mitut.
Miks ma Lihulasse tulin, on vist võimalik siit välja lugeda.
Mis mulle aga meelde jäi? Sain kinnituse, et kuigi Mati on vaieldamatult mitmekülgselt andekas inimene, on tema ilmselt kõige väärtuslikum anne oskus noortega tegeleda. Ta suudab panna teismelised pillimängu nautima, suudab panna uskuma, et nad saavad hakkama (ja siis, näedsa, saavadki!), ta võtab neid kui inimesi ja naudib oma tööd.
– Kadri Rehema
Foto: erakogu
Mina jäin kontserdi ja ka proovisessioonidega väga rahule. Olin kohe nõus osalema, sest tean Matit juba varasematest projektidest ja soovisin ka tema sünnipäevale oma panuse anda, tuues tervisi ja õnnesoove ka Saaremaalt, kuna olin ainus saarlane.
Kõige rohkem meeldisid mulle kõik need inimesed, kes selles ühises projektis osalesid – tõsiselt tore oli koos musitseerida. Vaatamata sellele, et proove teha sai vähe, ei olnud mul hirmu: kõik on ju kogenud muusikud ja ma teadsin, et me teeme selle ära.
Mainiks siinkohal veel seda, et Mati on väga hea organisaator, puudutagu see siis majutust, transporti või toitlustust. Paanikat ei külvatud ja kõik laabus ilusti.
Aitäh Matile ja kõigile teistele!
– Gerli Rakaselg
Foto: Liidia Vessmann
Mina jäin samuti nii kontserdi kui ka proovidega ülimalt rahule. Valikuvõimalust mulle osalemiseks väga ei antudki, kuid oleksin tulnud kindlasti ka siis, kui oleks antud.
Enim meeldis mulle seltskond, kuid ka lood olid väga lahedad, isegi kui need rasked olid. Mina olin isiklikult kontserdi eel veidi ärevil ja närvis, sest esimeses proovis läksid tegelikult nii mõnedki lood mitmes kohas sassi. Kui aga terve suur seltskond laval oli, siis kõlasid kõik lood palju paremini ja mul oli julgem tunne.
– Marie Põdra
Foto: erakogu
Neid, kes tahtsid lavale koos orkestriga laulma tulla, oli palju, kuid sellesse numbrisse sain võtta 7-8 lauljat. Otsustavaks said hea kõrv ja kandev hääl. Ja uskumatult vinge sai see kontsert.
Nautisin Jakobsoni, nautisin orkestrit, muhelesin Kaljumäe naljade peale, tänasin Mati muusikutest sõpru, kes sündmusele õla alla panid. Ajalugu on tehtud.
Lapsed väärivad ülivõrdes tunnustust ja Mati 50 aastat kompromissitut sahmimist muusikamaastikul on vääriliselt tähistatud.
– Pille Saatmäe
Foto: erakogu
Fenomenaalne ettevõtmine, kuna laval oli ju sümfooniaorkester. Ja Mati on Õpetaja suure algustähega. Kontsert oli selle tõestus.
Esinema tulin ma lugupidamisest Mati ja tema tegemiste vastu, et ta annab lastele võimaluse muusikaga tegeleda. Mis puudutab proove ja kontserti, siis eks alati saab paremini, aga see et laval oli sümfooniaorkester ja abiks tulid ka kutselised mängijad, oli iseenesest ka sündmus.
– Märt Jakobson
MATI 50 orkestris osalenud muusikud
Flöödid: Kati Rjižis, Katerina Agafonova, Ele Nugis, Maarja Haamer
Oboed: Marie Põdra, Kirke Pertel
Klarnetid: Taavi Reimets, Hanna Malk, Piia Saat, Svea Stahlman
Fagotid: Marcus Mäeväli, Patrick Mauer
Saksofonid: Lirike Langeler, Erik Reinhold, Anneli Murs, Indrek Mikk
Metsasarved: Eliise Tani, Kaido Otsing, Samuel Kastepõld, Marii-Eliise Lumijõe, Jaak Karlis
Trompetid: Pjotr Sirotkin, Bert Langeler, Laura Lepik, Kulla Saatmäe, Tõnis Lepp
Tromboonid: Mart Erik Põdra, Peeter Margus, Tanel Villand, Silver Nikkel
Eufoonium: Karl Abro
Tuuba: Toomas Oskar Kahur
Löökpillid: Birgit Mikkus, Tuuli Pikkmets, Hugo Noormets, Ralf Pindis, August-Melvin Pajumets, Kristjan Mäeots
Harf: Tatjana Lepnurm
Klahvpillid: Merje Vahula
I viiulid: Arvo Leibur (orkestri kontsertmeister), Helina Sommer, Gunnar Grenčstein, Matilde Kivisilla, Gerli Rakaselg, Claudia Maria Ruhno
II viiulid: Triinu Tamm-Raudver, Elbe Reiter, Kristiina Johanson, Alari Kalvik
Vioolad: Kadri Rehema, Margot Männik
Tšellod: Eve Laasi, Kristin Tamm, Kendra Veskimägi
Tänavu 19.-23. septembrini toimuv 16. rahvusvaheline Matsalu Loodusfilmide Festival laieneb Eestimaa suvepeallinna Pärnu.
Kuueteist aasta jooksul on Matsalu Loodusfilmide Festival kasvanud viis päeva kestvaks rahvusvaheliseks ürituseks, mis ulatub Lihulast välja nii Haapsalusse kui pealinna. Alates 2014. aastast saab valikut festivalifilmidest näha Tallinnas. 2017. aastal näidati filme ka Pürksi kultuurimajas. Tänavu lisandub kohtade nimistusse ka Pärnu.
Silvia Lotman tütar Liiviga. Foto: Kaarel Kaisel
Möödunud kolmapäeval, 17. jaanuaril said Pärnus kokku filmifestivali direktor Silvia Lotman, projektijuht Teele Meriste, Lihula Kultuurimaja juhataja Tiina Lobja ja Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Andrus Haugas, et arutada võimalust lisada festivaliprogrammi Pärnu külastamise päev. “Eelkokkuleppe kohaselt toimub tänavu 20. septembril niinimetatud MAFF-i Pärnu-päev, mis tähendab, et festivali väliskülalised külastavad Eestimaa suvepealinna, toimuvad linastused sealsetele koolilastele ja palju muud,” selgitas Silvia Lotman.
Silvia sõnul vajab kogu päevakava veel täpsemat koostamist, ent Lihula programmi filmifestivali laienemine Pärnu ei mõjuta.
Matsalu Loodusfilmide Festival propageerib looduslähedast ja säästvat elulaadi ning põlisrahvaste sügavalt loodusega seotud traditsioonide austamist. Oma iga-aastasel festivalil tuuakse vaatajani laia valiku uutest loodusfilmidest üle maailma. Valikusse mahub linateoseid nii metsikust loodusest, inimtegevuse ja looduse koosmõjust, keskkonna jätkusuutlikkusest ja looduskaitsest, ekspeditsioonidest ja uurimisretkedest kui ka põlisrahvastest ning nende elust.
Filmifestival koosneb võistlusprogrammist, lisaprogrammidest, koolinoortele suunatud loodusharidusprogrammist, loodusfoto- ja kunstinäitustest, fotoprogrammist, seminaridest, töötubadest, meistriklassidest, uusima foto- ja videotehnika esitlustest jm. festivaliüritustest.
Kristina Kukk, Lääneranna valla avalike suhete spetsialist
Eile, 22. jaanuaril kogunes Lihula mõisas Lihula kohvikutepäeva meeskond, et arutada mullust ettevõtmist ning panna paika plaanid uueks aastaks.
Käesoleva aasta esimesel meeskondlikul koosolekul osales ühtekokku 20 inimest ja üks Bella-nimeline beagle: oli nii neid, kes lõid kaasa juba eelmisel korral kui ka neid, kes sooviksid seda teha tänavu. Nii on osalemise soovi avaldanud näiteks Naiskodukaitse Lääne ringkonna Lõuna-Läänemaa jaoskond.
Lihula kohvikutepäeva koordinaatorina on mul ülimalt hea meel, et entusiasm ja soov lüüa sellises ettevõtmises kaasa ei ole raugenud ning juba praeguseks on kohviku avamisest andnud teada koguni 14 meeskonda.
Kõige enam teeb rõõmu meeskondade tagasiside, millest selgub, et mullune kohvikutepäev möödust hästi ning ainsaks õppekohaks tulevaseks ürituseks on see, et värskekapsasuppi süüakse väga pika hambaga.
Lihula kohvikutepäeva meeskonnal on ka tänavu varuks mitmeid üllatusi, kuid nendest räägime lähemalt siis, kui aeg on küps. Seniks aga anname teada, et Lihula kohvikutepäev toimub traditsiooniliselt juulikuu viimasel laupäeval ehk 28. kuupäeval.
Seega, võite selle kuupäeva endale märkmikusse kirja panna ning selleks ajaks ka kõik sõbrad-tuttavad külla kutsuda, sest terve endine Lihula valla territoorium saab kohvikuid täis!
Neile, kes soovivad tänavu meie tubli ja toimeka meeskonnaga liituda, anname teada, et osalejate nimekiri pannakse lukku 31. märtsil, seega aega julgust koguda veel on. Tänavu ootame endaga liituma neid meeskondi, kel on plaanis avada kohvik Lihula linnas või lähedalasuvates külades.
XXVII laulu- ja XX tantsupidu “Minu arm” toimub 4.-7. juulini 2019. Alates tänasest saavad kõik laulu- ja tantsupeol osaleda soovivad kollektiivid end peole registreerida. Samuti on tänasest kõik kollektiivijuhid oodatud Terepäevadele, kus peo loojad tutvustavad laulu- ja tantsupeo lugu, teekonda ning tegijaid. 2019. aastal möödub esimesest laulupeost 150 aastat ning tantsupidu toimub kahekümnendat korda.
XXVII laulu- ja XX tantsupeo juhtmõte on “Minu arm“. Need sõnad puudutavad kõiki meid isiklikult ning igaüks teab ise nende tähendust. Lydia Koidula sulest sai neist otsekui ajatu hümn isamaa-armastusele, mis on rahvast rasketel aegadel ühendanud oma maad hoidma ning aina uueks looma. Kõigi meie suhe isamaasse on eriline. Arm ja isamaa on niivõrd avarad ja mitmekihilised mõisted, et saavad sisu üksnes isikliku pühenduse ja pöördumise kaudu.
XXVII laulu- ja XX tantsupeole toimub kollektiivide registreerimine 23. jaanuarist kuni 23. veebruarini. Registreerimiseks on vajalik täita avaldus laulu- ja tantsupeo elektroonilises registris, mis asub internetis aadressil: https://register.laulupidu.ee.
Jaanuarist toimuvad taas lauljatele ja tantsijatele tuttavad üle-eestilised Terepäevad, kus juubelipeo tegijad ja korraldajad tutvustavad peol osalevatele kollektiivijuhtidele repertuaari, sõnumeid ning teekonda laulu ja tantsupeole. Esimene Terepäev toimub juba 23. jaanuaril Võrus ning viimane 16. veebruaril Saaremaal.
XXVII laulu- ja XX tantsupeo “Minu arm“ toimub Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil neljapäevast pühapäevani, 4.-7. juulil 2019. aastal. Neljapäeval ja reedel annavad rahvatantsijad Kalevi staadionil kokku kolm etendust ning toimuvad rahvamuusikute kontserdid. Laupäev on rongkäigu päralt, millele järgneb laulupeo 1. kontsert. Pühapäeval toimub laulupeo 2. kontsert.
XXVII laulu- ja XX tantsupeol “Minu arm” tähistame kaht suurt juubelit – 2019. aastal möödub laulupeo sünnist 150 aastat ning 85-aastane tantsupidu toimub kahekümnendat korda. XXVII laulupeo peadirigent on Peeter Perens, XX tantsupeo pealavastaja on Vaike Rajaste ning rahvamuusikute pealik on Juhan Uppin.
Peole registreerimisega seotud küsimustes saab abi e-maili teel programmitoimetaja Vaike Rajastelt: vaike.rajaste@laulupidu.ee.
Vaike Rajaste ja Peeter Perens. Foto: Aivar Pihelgas
Laupäeval, 20. jaanuaril kuulutas Eesti Kooriühing Estonia kontserdisaalis välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiad. Aasta kooriks 2017 sai Collegium Musicale, mille dirigendiks on Lihulast pärit Endrik Üksvärav.
Collegium Musicale võitis mullu oktoobris EBU rahvusvahelise koorikonkursi „Let the Peoples Sing” täiskasvanute kategooria ja kogu konkursi Grand Prix’. Koor andis 2016/2017 hooajal 54 erinevate kavadega kõrgetasemelist kontserti, neist 23 väljaspool Eestit.
Kokku anti tänavu välja 12 tiitlit, millele kandideeris 80 nominenti, kelle hulgast tegi valiku Kooriühingu muusikanõukogu. Hinnati kooride, orkestrite ja dirigentide muusikalisi saavutusi, kontserttegevust, salvestusi, osalust konkurssidel ning panust ümbritsevasse kultuuriruumi.
2. veebruaril kell 19.00 leiab Kõmsi rahvamajas aset küünlapäeva kontsert, kus klassikalise muusika kauneid palasid mängivad Eesti üks hinnatumaid ooperisoliste tenor Oliver Kuusik, Eesti üks väljapaistvamaid viiuldajaid Sigrid Kuulmann ning oma põlvkonna üks tunnustatumaid pianiste Ralf Taal.
OLIVER KUUSIK alustas lauluõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (dots. Pille Lill, prof. Virgilius Noreika) ning on lõpetanud Guildhall School of Music and Drama magistrantuuri ja ooperistuudio Londonis (prof. Rudolf Piernay, 2006). Ta töötas aastatel 2008-2017 Rahvusooperis Estonia esitenorina ja tegutseb käesoleval ajal vabakutselisena.
Foto: Rahvusooper Estonia
Tähtsamatest rollidest kuuluvad tema repertuaari: Faust (Gounod “Faust”), Nemorino (Donizetti „Armujook“, Liverpool, UK), Don Ramiro (Rossini „Tuhkatriinu“), Sesto (Händel “Julius Caesar”), Fenton (Verdi „Falstaff“), Tebaldo (Bellini “I Capuleti e i Montecchi”), Nicias (Massenet „Thais“, Promfest), Christian (Tambergi „Cyrano de Bergerac“), Rinuccio (Puccini „Gianni Schicci“), Fernando (Mozart „Cosi fan Tutte“), don Ottavio (Mozart „Don Giovanni“, Manchester ja London, UK), Polidoro (Mozart „La finta semplice“), Peter Quint ja Proloog (Britten „Kruvipööre“, Birgitta Festival, Eesti), Edwin (Gilbert ja Sullivan „Trial by Jury“, rahvusvaheline Gilbert ja Sullivani festival, UK), Brighella (Jonathan Dove „Väike roheline pääsuke“, esietendus UK-s) jpt.
Ta on osalenud Fleishmani ooperi „Rotchildi viiul“ plaadistamisel koos Liverpooli Kuningliku Sümfooniaorkestriga ning laulnud Enjolras’i osa Schönberg/Boublil’ muusikalis „Hüljatud“ koostöös Cameron Macintoch Productions’iga. O. Kuusik on hinnatud kammer- ja oratooriumisolistina osalenud üle kahekümne viie erineva suurvormi ettekannetel (Händel „Messias“, Beethoven 9. Sümfoonia, Haydn „Loomine“, Mozart „Reekviem“ jpt.) ning andnud kontserte nii Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Canadas, USA-s kui ka Inglismaal.
Aastal 2010 pälvis O. Kuusik Eesti teatriliidu „Kristallkingakese“ aastapreemia, 2009 valiti ta „Jeune Amabassadeur Lyrique“ laureaadiks (Montreal, Canada), 2008 omistati talle Britteni ooperi „Kruvipööre“ eest Eesti Teatriliidu aastapreemia ja teda on tunnustatud SEB panga publikupreemiaga “Aasta Solist 2011”. O. Kuusik on Klaudia Taevi nim. V Rahvusvahelise Ooperilauljate konkursi (2007) III preemia ja Saksa muusika eripreemia laureaat, Hendrik Krummi nim. lauljate konkursi I preemia laureaat (2006), Eesti laulukonkursi Noor Laulja 2002 I preemia laureaat ning talle on omistatud PLMF preemia “Noor laulja 2005”. Tema kohta on ilmunud kiitvaid arvustusi maailma nimekates väljaannetes nagu Opera Now, Opera Magazine, The Stage, The London Times jpt.
SIGRID KUULMANN on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA, õppejõud Tiiu Peäske). Ta on täiendanud end Londonis Guildhall School of Music and Drama’s ja Düsseldorfis Robert Schumann Hochschule’s maestro David Oistrahhi õpilase prof. Rosa Faini viiuliklassis. Tema mängu on juhendanud teiste hulgas ka professorid Igor Bezrodny, Dmitri Sitkovetsky, Michaela Martin, Pavel Vernikov, Yfrah Neaman ja Jüri Gerretz ning õpinguid on toetanud Corporation of London, British Council Baltic States, Deutscher Akademischer Austauchdienst ja Eesti Kultuurkapital.
Foto: sigridkuulmann.com
S. Kuulmann on rahvusvahelise H. Elleri nim. viiuldajate konkursi ja mitmete teiste konkursside laureaat-preemiavõitja, esinenud solisti ja kammermuusikuna paljudes Euroopa riikides ja Skandinaaviamaades. Ta on pälvinud erilist tunnustust just Eesti heliloojate, eelkõige E. Tubina teoste esituste eest. Esmakordselt Eestis on tema ettekandes kõlanud Lutoslawski Partita, Berio Sequenza VIII, Virkhausi viiulikontsert nr. 2, Bizet-Waxmani “Carmen-fantaasia” jt.
Tema repertuaari kuulub enamik tähtsamaid viiulikontserte, sonaate ja virtuoospalu barokist kaasajani. S. Kuulmann on teinud mitmeid salvestusi Eesti Rahvusringhäälingule (ERR), sinna hulka kuulub ka Sibeliuse Viiulikontsert Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Koostöös ERR-i ja Estonian Record Productions’iga on valminud mitu CD-d, viimane aastal 2012 Eduard Tubina viiulimuusikast koos pianist Marko Martiniga. S. Kuulmann on Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Kultuurkapitali ja PLMF stipendiaat. Ta on EMTA muusikainterpretatsiooni doktor (2014, prof. Mari Tampere-Bezrodny) ning töötab samas õppejõuna.
RALF TAAL on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Ta on edukalt osa võtnud mitmest konkursist, pälvides muuhulgas 1993. aastal Edvard Griegi 150. sünniaastapäevale pühendatud noorte pianistide konkursil esikoha ning Schuberti nim. rahvusvahelisel pianistide konkursil 1995. aastal noorima finalisti eripreemia.
Foto: ezma.ee
R. Taal on olnud solistiks pea kõigi Eesti orkestrite ees, tehes koostööd Eri Klasi, Paavo Järvi, Anu Tali ja teiste väljapaistvate dirigentidega ning andnud arvukalt soolokontserte. Ta on hinnatud ansamblipartner paljudele vokaal- ja instrumentaalsolistidele (Helen Lokuta, Oksana Sinkova, Pille Lill, Mati Palm jt).
R. Taal töötab pedagoogina EMTA-s ja Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis. 2011.a. pälvis ta Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. 2014. aastal ilmus temalt sooloalbum Chopini klaverimuusikaga “Magic of Sound” (Estonian Record Productions).
