Täna, 14. märtsil tähistame emakeelepäeva ning väärtustamaks meie keelt ja kultuuri, toome Teieni filoloog Ene Hansoni poolt koostatud ülevaate murrakutest, mida kõneleti omal ajal Lihulas ja Kirblas.

Eesti keelt on uuritud juba 17.ndast sajandist alates: koos valgustusideede levikuga tekkis baltisakslastest estofiilidel huvi kohaliku keele ja kultuuri vastu. Esimese eesti keele grammatika avaldas Heinrich Stahl aastal 1637. 1648. aastal ilmus Johann Gutslaffi lõuna-eesti keele grammatika. Tänapäeval uuritakse eesti keelt Eesti Keele Instituudis Tallinnas, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja mitmetes teistes teadusasutustes üle maailma.

Omanäoline ja ilmekas rääkimisviis

2000. aastal ilmus Eesti Keele Instituudi väljaandel sarja „Eesti murded” VIII köitena raamat „Läänemurde tekstid”, mille on koostanud Evi Juhkum ja Aldi Sepp. Uurijad on käinud ka Lihula ümbruses ja lindistanud siitkandi inimeste murdekeelseid meenutusi.

Pilt: Tartu Ülikooli Raamatukogu

Selgub, et meie inimestel on olnud väga omanäoline ja ilmekas rääkimisviis, mis eristab teda teiste Eesti piirkondade asukatest. Ja on ju huvitav seegi, mis lugusid siinse kandi minevikust need nüüdseks juba taevastel radadel kõndivad inimesed rääkisid.

„Ja siis mina ei tia, kasse jälle tõsi või vale või, vanaste oli jo sii nisokkene jutt kuulda, et siit Kloostre mõisast pidi maa-alone tee Lihula mõisa menema ja siit ühöskohas oli see suur suukoht üles leittud, kust see maa alla läheb, see tee,” rääkis 78-aastane Alaküla naine Leena Kamarik murdeuurijale Evi Juhkumile 1982. aastal.

Kas teie saite aru, mida Leena Kamarik täpselt ütles? Kui ei, tasub filoloog Ene Hansoni koostatud järgnev kirjatöö läbi lugeda.

„Eesti entsüklopeedia” ütleb: „Läänemurre kuulub põhjaeesti murderühma, seda on räägitud laial alal Lääne- ja Edela-Eestis – ajaloolisel Lääne- ja Pärnumaal. Tähtsaim läänemurde erijoon on helilises häälikuümbruses v muutumine b-ks (kõba kibi ’kõva kivi’); läänemurdele on rõhututes järgsilpides omane muutus i > e (nime ’nimi’, (ei) tohe ’tohi’) ja vokaalikadu (inimest ’inimesed’, akkast ’hakkasid’). Keskvõrdes esineb a-tüvi: kõvam ’kõvem’, param ’parem’. Iseloomulik vormijoon on tugevaastmeline seesütlev: jalgas ’jalas’, randas ’rannas’.

Läänemurde murrakud jagunevad nelja murrakurühma:

kõige tüüpilisem on keskrühma läänemurrak, mida räägiti Kirblas, Vigalas, Pärnu-Jaagupis, Pärnus, Vändras, Toris, ning Audrus.
Põhjarühm, mis on lähedane keskmurde loodemurrakutele, oli levinud Noarootsis, Lääne-Nigulas, Ridalas, Martnas, Kullamaal aga ka Märjamaal.
Edelarühm, millel on rohkesti ühisjooni saarte murdega, oli kasutuses Lihulas, Karusel, Hanilas, Varblas, Mihklil ja Tõstamaal.
Lõunarühm, mis on saanud mõjutusi Mulgi murdest, oli levinud Häädemeestel ja Saardes.

Lihula murrak kuulub läänemurde edelarühma. Selle murrakurühma tähtsaimad erijooned on:

1. er-lõpuliste sõnade ainsuse nimetavas e vahelt kadunud: atr – adra, põtr – põdra
2. pika u-ga sõnad käänduvad nii: uus – uije, kuus – kuije
3. hj > eh: aehu’ahju ’
4. i ees pehmendus puudub: pottid, tuttid
5. ne > tse: punane – punatse, karjane –karjatse
6. sisseütleva käände lõpp se: taluse, pajase
7. tegusõna 1. pöörde lõpp nkadunud: ma tegi, ma loe
8. oleviku mitmuse 3. pööre tugevaastmeline: nad kartvad
9. nud-kesksõna lüheneb n-lõpuliseks: ta akkan, nad tuln koeo
   

Isikuti võivad need jooned osalt ka puududa, sest inimesi mõjutavad nii teised murded-murrakud kui ka järjest enam kirjakeel. Niisamuti ei kasuta rääkija kogu aeg ühtesid ja samu vorme, vaid need võivad varieeruda.

Endisest Kloostri mõisast

/—/ ja siis oli see olnd niiviisi, et see meri oli siisammasel ligidal kohe. Need põllod ja need jo kõik olid puhas merebõhjast tulnd, mere kaldast, ja see mägi piab ka mere kallas olema, ja see mägi lähäb siit, akkab ta nüid piale ja lähäb väl’lä niigauva kui Kirblasse ikka /—/, vaata, Kirblas ja Kasari jõe ääres, sial jo lõppeb meri ära, ja siis on see sial Kirblas ka. Sial Kirblas veel on nehokke suur kõrge nukk veel ja sial lõppeb siis ära see mere kallas ja nüit ta on niiballo taandon siis. Ja siis ennem oli selle Kloostre mõisa alla köin nisugune kanal, nii et merest tulid paattidega ja tulid sõnna mõisa müiri taha ja sial siis olid raudrõngad ja nehoksed. Kanal köis sialt sisse ja siis siotti sõnna need paadid kinni. Ja siin pidi olema üks nunna klooster olnd ennem, miks ta mudu siis on Kloostre mõis.

Ja siis mina ei tia, kas se jälle tõsi või vale või, vanaste oli jo sii nisokkene jutt kuulda, et siit Kloostre mõisast pidi maa-alone tee Lihula mõisa menema ja siit ühöskohas oli see suur suukoht üles leittud, kust see maa alla läheb, see tee. Aga kas siis Kloostre mõisast ka? No vaata, eks nendel oli ennem ka jo nisoksed sõead [sõjad] ja as’sad [asjad] ja siis nad said jo põgeneda ühöst kohast teise sedamoodi. No siis, ku ma koolis oli, siis räägitti nisukst juttu juba, et sii oli maa-alone tee olnd, ja rääkkivad ikka, et olevad olnd kohe ikka näha, et kuskohest, aga no nüit ta on jo ära maandund kõik, kis seda änam nüid tiab.

Ja nüid seda mõisat siis änam ei ole, et siis see Kuulbah [Kuhlbach] lõhkus selle maha. Aga nää, tuli see juuni pööre ja tä’i saan seda üles ehittada ja see viidi ära siit jah ja oligi, ja palgid läksid kuivattise ahju kalooside aeges ja. Nii et pal’lad varemed on sial, aga sial all on keldred ka veel kõik alles ja korras. Vaata, vanaste tehti jo need lubjamüirid, ja need ei vanane ega vanane, põln siis nehokke vilets lubi mett’ kui nüid on, vanaste oli ju suur paedest põlettud lubi, ja ia lubi oli, ja need müirid on tugevad, ja keldre laed põle kuskilt sisse vaeond, kõik on nii tugevad alles.

Leena Kamarik Alakülast, sündinud 1903, lindistanud 1982 E. Juhkum.

Nüüd ka mõned läänemurde keskrühmale iseloomulikud jooned. Sellesse murrakurühma kuulub ka Kirbla murrak.

1. tüvekaashäälik kahekordistub: (toit on) makke, (poiss) lukkeb, (ma) olli
2. hj > eh : kaehu ’kahju ’
3. seesütlevas a> e: metses, aittes
4. mitmuse omastav de-line ja nõrgas astmes: äärde ’äärte’, koorde ’koorte’
5. id-ud-lõpuline mitmuse osastav: lammid, aganid, poolgud ’pohli ’
6. mitmuse 3. pööre sisekaoga ja tugevaastmeline : andvad, ostvad
7. nud-kesksõna nd-lõpuline: läind, olnd
8. tud-kesksõnas tud-tunnuse ees kadu: kooluttud, vooderdud

Esimene auto

Mul tuli äkkisti meele, esimene auttu tuli meije maale siija meije ümruskonda. Kloostre mõesa paron von Värsen [Fersen] ostis esimese auttu ja see auttu oli sarnane loom: ühüdüksed [ühekordsed, s.t ilma sissekummita] kummid olid ta pial ja rattastel olid puukodarad, must väikke kodaras oli, ja meije vaattasime ikka, väiksed poisijõmsikkad olid, kis läksime maandi [maantee] ääre ja vaattasime, kurat, et nüid Kloostre paron tuleb auttug’, tahtsime auttut näha saada. Lassime keik maoli maha sinna maandi kallakkole, kui paron tuli auttuga sialt läbi.

“Lihula kodu”, all viinapood ning esiplaanil tolleaegne auto. Pilt: Lihula Kohinad Facebook

[K]Loostre paron tuli auttuga kodunt välla, tal oli juht ka ees, ja sõittis selle puukodarattega auttuga, tuli kooda-kooda-kooda, aga siis keegi meije küla mees läks obusega veskele vil’lakoormaga, ja see väikke tee, mis siin ülevalt lõikkab, praegu looduskaitse alale lähäb, see oli pisikke sel aal, nüid on ta laijaks lükkatud, oli vaevalt auttu täis või obuse vankre täis, ja mees läks ja obused metsikkult kartsid ikka seda auttut, ku ta väl’la tuli, ja paron, kurat, eemalt kuida nägi, sis ta akkas seda luikke puhuma tuut-tuut-tuut, seda metsikkumald obused kartsid veel.

Obu akkas kuradi moodi kartma ja paron tuli auttuga ikka ligemale ühtejärgi. Mis kuradi asi aittab? Tõmmas obusel ühegorraga looga pialt maha ja rangi rinnusse lahti ja obu eest ära ja jättis selle vankre maandi piale ja obusega läks taha põllale eemale. Paron karjus ühtinge, et mees, mees, mees, tule tagasi, lükka see vanger omitte teebealt koormaga eest ära, mina ei saa auttuga läbi. Mees ei läind kuskile, mees karttis igadahes seda auttut, kurat.

Obust ei saand lahti laska, kurat, ja tõmmas. Selle obuse tekk oli tal kaindlus, tõmmas obostekki enesel üle pia ja hoidis obuse kaelast kinni, ja ihu-inge poolest obu, kurat, lortsus ja kraappis. Auttu oli ju niisugune loom, mida obused metsikkult kartsid. Jah, ja siis karjus ühtejärge, aga mees ei tulnd, jättis selle vil’lakoorma sinna ligi. A paron läks juhiga tükkis väl’la ja sitkestas. Paronil oli vägev kõht ees, nagu suur ärg von Värsen oli, ja siis läks ja käristasid vankre koormaga maandi kalda piale kahe mehega ära, siis ta sai läbi, Kirbla poole tuli sealt. Kloostre mõisa varemed oo sial all mere ääre pial, ja sialt siis ta käristas ära ja läks menema.

Jaan Sarapuu Kelu külast, 82 a, lindistanud 1982 E. Juhkum.