Septembri keskpaigani toimub Maanteeameti ennetuskampaania „Vali õige kõrgus!“, mille eesmärgiks on sõidukijuhtide ja kaassõitjate teavitamine peatoe õigele kõrgusele reguleerimise olulisusest ja vale kõrgusega kaasnevatest tagajärgedest.
Nimelt on autoõnnetuse korral peatoe ebaõige seadistuse tõttu suur risk saada surmavaid vigastusi või seljaaju trauma. Kuna meie riik on taoliste vigastuste osas Euroopas esirinnas, alustas Maanteeamet esmakordselt Eestis oma kampaaniaga, et pöörata kõigi liiklejate tähelepanu peatoe õige kõrguse vajalikkusele.
Selleks, et autoga liiklejad saaksid teada, kas nende auto esi- ja tagaistmetel on peatoed korrektselt seadistatud, on loodud spetsiaalne veebirakendus, kuhu tuleb laadida üles oma autoistmel tehtud foto või selfie. Maanteeameti eksperdid annavad igale fotole personaalse tagasiside ning vale seadistuse korral täpse juhise ja soovitused.
Kõige olulisem on õige kõrgus
Peatoe õigesse asendisse reguleerimine on üks väike liigutus, kuid see võib päästa inimese surmast või ratastoolist!
Enamik inimesi kinnitab autosse istudes turvavöö, kuid jätab istme peatoe sobivale kõrgusele reguleerimata. Sellele ei mõelda ning sellest teemast ka eriti ei räägita. Euroopas saadakse keskmiselt 36% selgroo- ja kaelavigastustest liiklusõnnetuste tagajärjel ning iga kahekümnenda puhul on tegemist ägeda traumaga. See tähendab, et kahjustuskohast allpool puudub igasugune seljaajust lähtuv funktsioon, st liigutused, põie- ja soolekontroll, tundlikkus. Eestis on vanusegrupis 20-29.a need näitajad veelgi hullemad, sest lausa 60% juhtudel on fikseeritud liiklusõnnetus ränga vigastuse põhjusena.
Rahvusvaheliselt on sellele teemale pööratud tähelepanu juba rohkem kui pool sajandit. Terminit „piitsaplaks“, mis kirjeldab õnnetuse tulemit, kus inimese pea liigub tahapoole, kuid keha toetub vastu istme seljatuge, kasutati esmakordselt 1928. aastal. Intensiivsemalt hakati peatugede reguleerimise probleemiga tegelema 1960ndatel USA-s ja kümmekond aastat hiljem ka euroopaüleselt. Vaatamata väikesele paranemisele, on peatugede temaatika kõikjal jätkuvalt päevakorras. USA-s on riigi kahjud avarii tagajärjel tekkinud lülisambavigastuste tõttu kasvanud juba seitsme miljardi dollarini aastas.
Töö käib korraga kahes sektsioonis- elanikkonna teavitus ning koostöö autotööstusega, kinnistamaks arusaama, et peatugi on sama oluline ohutusseade kui turvavöö ja õhkpadi. 1969. aastal kehtestati USA-s riiklik standard riigis toodetud sõiduautode juhi- ja tema kõrvalistmele paigaldatud peatugede kõrgusele. 1974. aastal laiendati nõuet mahtuniversaalidele ja väikeveoautodele, 1989. aastal ka veoautodele ja bussidele.
Eessõitjate kaelavigastuste tõsiduse vähendamiseks on näiteks Autoliv Inc välja töötanud süsteemi, mis sõidukile tagant otsassõidu puhul võimaldab istme seljatoel nihkuda teatud ulatuses allapoole, summutades kokkupõrke energiat ning vähendades sõitja kaelale ja peale mõjuvaid jõudusid. Kiirusel 24 km/h läbi viidud testide käigus tuvastati, et sellise süsteemi kasutamine vähendab kaelavigastuste saamise tõenäosust 50% võrra. Järgmine samm peatugede tehnoloogias on n-n targad peatoed, mis suudavad skänneerida inimese pikkuse ja kohalduvad siis automaatselt selle järgi.
Peatoe õige kõrgus tagab tõhusa kaitse
Eestis tehtud liikluskäitumise monitooringu andmete kohaselt seab ligi pool autosõitjatest end ohtu ning riskib kaelatraumaga. 2016. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on peatoe korrektse kasutamise näitaja 53%. Peatoe ebaõige asendi peamiseks põhjuseks on selle liiga madal asend ja/või liiga suur kaugus peast. Ka Eesti Uuringukeskuse küsitluse tulemustest ilmneb, et elanike teoreetilised teadmised peatoe õige reguleerimise kohta on oluliselt paremad kui nende praktiline rakendamine. Kuigi ohutu peatoe asendiga oli kursis ¾ vastajatest, ei reguleeri ligi pooled neist seda võõrasse autosse istudes ning kaasreisijate peatoe asendile ei pööra tähelepanu ligi 60% autojuhtidest.
Me võime autojuhina teel olles kõik õigesti teha, kuid me ei saa olla kindlad, et teised samamoodi käituvad. Liiga lühikesed pikivahed, järsud pidurdused, ootamatud takistused teel või ohtlikud möödasõidud võivad viia kokkupõrkeni. Avarii hetkel paiskub inimese pea kineetilise energia rakendumisel tahapoole. Peast kaugele või madalale reguleeritud peatugi laseb peal energia tagajärjel liikuda liiga kaugele taha. Kokkupõrkel kerkib inimese keha istmelt ja pea liigub kuklasse üle peatoe ääre, mille tagajärjel võib tekkida lülisamba vigastus. Pärast lööki paiskub pea ettepoole, suurendades veelgi traumat.
Kui juht ei tea, milline on õige peatoe kõrgus, ei saa ta seda endal ega ka kaassõitjatel kontrollida ning tagada Liiklusseadus § 30 ja § 33 täitmist. Seadus sätestab muuhulgas, et juht peab enne sõidu alustamist veenduma, et temal ja sõitjatel on peatoed reguleeritud selliselt, et need toetaks pead kuklast, ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole seda nõuet täitnud.
Euroopa uute autode ohutuse, sealhulgas sõiduauto istmetele paigaldatud peatugede tõhususe hindamise programmi Euro NCAP-i kohaselt peab parima kaitse tagamiseks peatoe ülemine äär olema peast kõrgemal või vähemalt sellega ühel tasemel. Mida rohkem on peal ruumi edasi-tagasi liikuda, seda suuremad on vigastused.
Igale autokasutajale on tootja poolt antud soovitustes kirjas kuidas sõidukisse paigaldatud turvavarustust kasutada nii, et see õnnetuse korral tagaks võimalikult tõhusa kaitse. Eesti liikluses on kahjuks veel palju selliseid masinaid, mille peatuge ei olegi võimalik endale sobivale kõrgusele tõsta. Sellisel juhul saab soovitada vaid üht– kui näed avariiolukorda tekkimas, siis lase ennast istmel madalamale, nii et peatugi kaitseks pead.
Fotod ja tekst: Maanteeamet
Ei aita ka Aia tänavale paigaldatud parkimiskeelu märgid: paljud autojuhid eiravad neid ning hommikuti on sealne väravatagune jalakäijaile liiklusohtlik. Seetõttu julgustas Anne kasutama kultuurimaja poolset väravat: “Uus tava on visa juurduma, kuid mõned lisasammud ei ole ületamatud ja niimoodi saame oma laste lasteaiatee ise ohutumaks muuta.”
Enne lõkke tegemist tuleb veenduda selle ohutus kauguses lähimate hoonete ja metsani. Ohutu vahemaa hooneteni on minimaalselt 15 meetrit ja metsani 20 meetrit. Siinkohal tuleb üle rõhutada, et tegemist on minimaalse kaugusega, see võib alati suurem olla.